Taas üks kild Eesti saatuseloost – Artur Rinne

Jüri Aarma kehastab Artur Rinnet, tema naise Loonika rollis leiame Kadri Lepa. Foto: Jaan Pääsuke

Homme esietendub Ugalas Mati Põldre ja Margus Vaheri muusikaline lavalugu «Arturi laulud ja aastad». Lavastaja Margus Vaher, kellel varasemastki rahvatükkide lavastamise kogemus, on kandnud 25. septembril 1910 Narvas sündinud ja 31. jaanuaril 1984 üksilduses surnud Rinne lavaletoomise mõtet juba enam kui aasta jagu.

Teksti kirjutamiseks löödi käed režissöör Mati Põldrega, Artur Rinne kunagise kauase kolleegiga ETVst, kes «Meie Arturi» filmitegemise käigus pääses ligi olulistele dokumentidele ja kes tunneb ajastut. Vaheri sõnul on see  eesti rahva saatusega seotud legendaarse artisti lugu, mida jutustatakse kahes jaos, noore ja eakama Rinne kaudu. Noort Rinnet mängib Juss Haasma, eakamat külalisena Jüri Aarma.

Rahvatükk

Kindlasti saab just eakama Rinne kehastamine olema väljakutse Aarmale, kelle väline joonis Rinnega kokku ei lähe. Põldre tunnistas Sakalale, et Ugala kaalus kutsuda rolli Jassi Zahharovit, kuid tollele ei sobinud aeg ja teatril polnud ka piisavalt raha.

«Arturi lauludel ja aastatel» on eeldus kujuneda rahvatükiks juba ainuüksi Rinne legendaarsuse tõttu. Rinne oli maarahva laulik. 1930. aastate algusest, mil Rinne mehelik bariton plaatidele jõudis, seejärel raadiosse ja siis maarahva pidudele, Rinne surmani sümboliseeris tema isik kuldset Pätsi-aega, kuhu kuulusid «Kuldne kodukotus», «Mets mühiseb», «Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub», «Vana vokk» jpt.

Ent Rinnes kehastus ka kogu Eesti saatus. Kui 9. märtsi Tallinna pommitamise järel oli Rinne nimetanud venelasi mõrtsukateks – Rinne oli üldse otsekohese ja terava ütlemisega, mis talle elus palju konflikte tõi –, järgnes sellele karistuseks 25+5 Siberis. Rinne oli olnud ka Saksa sõjaväes.

Vangilaagrisse saadeti ta 1950, pääses sealt koos Hruštšovi sula algusega 1956. Seejärel võeti ta tööle Eesti Televisiooni, Põldre jutu järgi «kui näidiseksemplar». Siiski jäid sellisest vahetust töölepääsemisest üles kahtlustused ning Rinnet ümbritsesid kompromiteerivad jutud võimalikust koostööst organitega. Neile pole siiski leitud mingit alust.

Rinne legendaarsus kinnistus sellega, et ta jätkas Eesti-aegsete laulude laulmist Nõukogude ajal – siis mõjus nende kuulamine rahvale kui palsam hingele. Rinne laulud viisid kuulajad aega, kus kõik näis veel harmooniliselt kaunis ja lootusrikas. Rinne oli suur lohutaja.

Värvikas saatud

Rinne saatus oli ka muidu keeruline ja värvikas – ta pidas kahte naist, ühte Tartus ja teist Tallinnas. Naised tundsid teineteist. Seda teadis ka avalikkus. «Arturile naised meeldisid ja tema meeldis naistele,» möönab Põldre. Elu lõpp oli Rinnele määratud siiski üksildasena Õismäe tornelamus. Ta lahkus ajal, mil tema lauludel oli määratud kanda üksnes igatsust.

Nüüd on enamik maarahvast linna kolinud. Põlvkonnad, kes kasvasid koos Rinnega, on lahkumas või juba lahkunud elu näitelavalt.

Ugala lavastuse käekäik peakski osutama, kas legendil Rinnest on elujõudu ja kestvust ka uues Eestis. Võib-olla, sest kui ajaloo mingiski vormis kordusele mõelda, siis eks Rinne alustas karjääri samuti siis, kui Eestis oli sügav majanduskriis…

Siis mõjusid ta laulud julgustavalt. Kuidas läheb nüüd? Kas Rinne müüdil on sama võim nagu Georg Otsal? 

Uus lavastus

Mati Põldre, Margus Vaher

«Arturi laulud ja aastad. Muusikaline lavalugu Artur Rinnest»

Lavastusrühm: Margus Vaher, Oleg Titov, Peeter Konovalov, Jaak Vaus

Osades: Jüri Aarma (külalisena), Juss Haasma, Kadri Lepp, Carita Vaikjärv, Merle Liinsoo, Annabel Liinsoo (külalisena) jpt

Esietendus 4. aprillil kell 19 Ugala suures saalis