Kolm presidenti Kivirähki kõverpeeglis NYCis

Pärast Ameerikast tagasi jõudmist toimuvad «Meri ja Orav» viimased etendused Tartus, Põltsamaal, Tallinnas, Kundas, Viljandis, Pärnus ja Valgas. Foto: Komöödiateater

Satiiriline komöödia on iidne. Juba muistsed kreeklased lavastasid valitsejate vastu sihitud paroodiaid ja seda tehakse tänapäevalgi. Kui USA president John F. Kennedy suri atentaadi tagajärjel ning asepresident Lyndon Johnson seati troonile, kirjutas Barbara Garson «Macbethi»-ainelise näidendi «MacBird». See kuulutas, et Kennedy mõrvariks oli auahne asepresident koos Shakes-peare’i tragöödiast võetud leedi Macbethi taolise abikaasaga Lady-Bird.

Vaatamata niisugusele laimule mängiti «MacBirdi» pea igal pool Ameerikas. Andrus Kivirähki «Meri ja Orav», mis esitati New Yorgi Eesti Majas peetud kultuuripäevadel kodumaalt tulnud näitlejatega, osutus märksa humaansemaks riigipeade tögamiseks.

Teose nimitegelased pärinevad autori paroodilisest menuromaanist «Ivan Orava mälestused». Tükk ise tegeleb nagu muuseas Eesti kolme presidendiga. Meri, eesnimega Lennart, kelle elamu pööningul toimubki tegevus, on pajukile läinud teise Eesti Vabariigi esimene president.

Näidendis vihjatakse aeg-ajalt Arnoldile (abielus Ingridiga), kes on ilmselt Meri troonipärija Rüütel. Ja kuna üheks osaliseks on Orav, tuleb varem või hiljem juttu Orava romaani teksti punutud riigipeast, esimese Eesti Vabariigi presidendist.

Konstantin Päts on Oravale püha. Kuuleme, et endine riigivanem olevat isegi kord päästnud Meri uppumissurmast, kui viimane oli lapsena luike söötes Kadrioru tiiki kukkumas. Rüütel on lubanud Merile appi tulla kirjutuslauda pööningult alla viima, aga ta ei ilmu kohale.

Selline süžee sisaldab omajagu mõistukõnet. Meri (nagu Pätski) on ju surnud ja me kohtame teda «pööningul». Rüütel on muidugi veel elus, ent ta jääb tulemata (nagu Samuel Becketti Godot). Võiks vahest postuleerida, et ta on äkki kõrgemalt poolt määratud pööningu antipoodi ehk «keldrisse».

Sümboolset lähenemist näidendile toetavad tekstis esinevad vihjed Friedebert Tuglase tuntuimast novellist «Popi ja Huhuu» pärit loomapaarile. Pätsile kingitud ahvipärdikust (kes novellis Isanda maja õhku lasi) saab näidendis kommunist, aga koerast tuleb teha eestlane!
Olgu sellega kuidas tahes, Kivirähki narrimäng keskendub kahe vana sõbra esmalt malbele, ent tegevuse jooksul aina hüsteerilisemat pila sisaldavale eluõhtule, mida elavdas kahe kodumaise rändnäitleja vembutamine. Egon Nuter kehastas, eriti kui ta suu lõi naerule, hämmastavalt tõetruult endist riigipead.

Suurepärane koomik Andrus Vaarik hiilgas oma miimikaga Meri sõbrana. Vaariku üldiselt nauditava etteaste krooniks võib pidada münchhausenlikku lugu, kuidas ta Tartusse sõites rongis magama jäi ja ärkas alles Minskis, kus valgete küünte, keelte ja silmaripsmetega valgevenelased teda kummitasid.

Vaariku ja Nuteri sujuva kokkumängu jooksul areneb – ja see süstiski näidendisse dramaturgilist erikaalu – ebavõrdne võitlus paratamatu loodusseadusega, mis paljastab inimese varjukülgi, aga ka positiivse ellusuhtumise. Vanadusega kaasuv füüsiline (ja vaimne) allakäik varitseb meid kõiki ning selmet tirida raske kirjutuslaud alumisele korrusele, hakkavad mehed jooma.

Autor tegeleb siin järjekordselt eestluse kõige ohtlikuma – ning tõenäolisema – hävitajaga. Ent samas peame olema tänulikud mitte ainult vanadele sõpradele, vaid eelkõige meie kultuuri rikastavaile kirjanikele, kes on loomas uut kõrgperioodi eesti dramaturgias.

Välisetendus
Andrus Kivirähki «Meri ja Orav»
Osades: Egon Nuter ja Andrus Vaarik
Komöödiateatri etendus 9.–10. aprillil New Yorgi Eesti Majas