Tiina Laanemi esimene raamat «Väikesed vanamehed» osutus kolme aasta taguse romaanivõistluse võitjaks. Tema teine romaan «Sidrunid ja siilid» räägib inimestest, kes igapäevaaskeldustes kerkivat rutiini liig valuliselt tajudes rahutuks muutuvad ja sellest tulevalt endas ja enda ümber muutusi vajavad. Olgu selleks korteri lõputu uuestiremontimine või maailma eksootilistes servades pöidlaküüdiga seiklemine.
Sisu avavalt olgu öeldud, et raamatu tegelaste galerii on paljulubav ja kirju – lugejate ette astuvad vabakutselise staatusest unistav näitlejanna, poliitikaga katsetav püsimatu ärimees, endassetõmbunud arvutifriik, ambitsioonitu parteifunktsionäär ja rida teisi värvikaid tegelasi. Kõik nad on meie kaasaegses Eesti elus leiduvate eluvaldkondade esindajad, teoses leebelt ühiskonda kritiseerivad märgilise tähendusega, autori käsutuses olevad fiktsioonid.
«Sidruneid ja siile» lugedes jõuab meieni teadmine, et ühtpidi on elu käsitamatu ja käestlibisev ollus, mille läbitunnetamiseks vajab inimene pidevaid ümberkorraldusi, seiklusi, spontaanseid otsuseid ja üha uusi suhteid. Teisest küljest jätab iga elatud hetk ja tehtud tegu endast jälje, mida ei saa enam olematuks muuta. Isegi kui väga tahaks. Nii võib Laanemi raamatu puhul, kus vanaisa tehtud väärtegu saab takistavaks asjaoluks tema tütrepoja karjäärile, tõmmata paralleeli lausa pühakirja endaga, milles karistus inimeste tehtud pattude eest nuheldakse järeltulijatele alates kolmandast põlvest.
Sidrun kui värskendav maitseelamus, mis üksluise toidu isuäratavaks teeb, on Laanemil allegoorilises tähenduses elu vürts, lisand, mis käesolevale hetkele sära annab. Vana talu õuel piima limpsiv siilipere kehastab aga kõike püsiväärtuslikku – esivanemate elukogemust, seesmist rahu ja leppimist endaga.
Uute elamuste otsimise tee on eelkõige eneseleidmise tee. Teadvustades endale maailma lõputut avarust, seejuures järk-järgult teadvust eelarvamuste kammitsaist vabastades võib inimene avastada mõndagi – «Sidrunite ja siilide» tegelaste puhul näiteks seda, et ollakse tegelikult häbelik nudist või siis ootamatult armunud kodukanalikku kolme lapsega üksik-emasse.
Uutele väljakutsetele vastamine võib olla ka meeleheitlik, seesmisest nõrkusest lähtuv samm. Nii on ühe raamatutegelase pürg saavutada poliitika kaudu kõrgemat ühiskondlikku positsiooni määratud hukule, kuna otsustaval momendil jääb puudu kõiki argumente purustavast veenmisjõust ja mis kõige tähtsam: lähedase inimese mõistmisest.
Niisiis viib lakkamatu eluessentsi otsimine raamatutegelasi aeg-ajalt ka ummikusse ja paigalseisu, nii et abi tuleb otsida lausa rutiinset elustiili propageeriva ja õpetava imearsti käest.
Tiina Laanemi tegelased on sümpaatsed ja hästi omaksvõetavad. Nad on üdini inimlikud, kuna elavad nendel lehekülgedel muu hulgas läbi mõnegi piinlik-naljaka afääri, nii et lugejail on mugav end nendega samastada ja oma elatud elu üle järele mõelda.
Romaani keel on lopsakas ja igal tegelasel on kindel, ainult talle omane kõneviis ja karakter. Mitmestki tõsiseks kippuvast kohast saab autor üle lihtsa ja elujaatava huumoriga ja lõbustava groteskse kujutusviisiga.
Raamatu õnnestunuimaks episoodiks võiks lugeda suvist sõnnikuvedu onu Kusti juures maal, kus maamehelik ilmavaade ja urbanistlik filosoofia sõbralikul moel debatti peavad. Hämmastab Laanemi oskus äärmiselt usutavalt kirjeldada meeste siseelu.
Romaani lõplikuks sõnumiks paistab olevat tõdemus, et rahutud hinged vajavadki rahutut ja ebakindlat elu, kus rutiinist väljarabelemiseks on möödapääsmatult hädavajalikud pöördelised otsused. Ülimaks julguseks on aga jätta maha kõik seni tehtu, teostatu ja alustada midagi täiesti uut ja tundmatut, mille edukaks läbiviimiseks on vaja vaid sind armastava inimese täielikku toetust.
• Sündinud 1974
• Haridus: TTÜ, haldusjuhtimine
• Töötanud Eesti Päevalehes ja Ajakirjade Kirjastuses ajakirjanikuna
• Kirjastus Pegasuse kirjastaja
• Romaanid: «Väikesed vanamehed» (2006), «Sidrunid ja siilid» (2009)