Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tuhat tantsu enne surma

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Nii see mutantants käib. | FOTO: Kanuti Gildi Saal

Tuhande tantsu mahutamine ühe õhtu raamidesse on ambitsioonikas ettevõtmine, kuid Cabaret Rhizome’i lavastus «Mutantants ehk Tuhat tantsu, mida tantsida enne, kui sured» just seda teeb.


Esmalt libiseme tantsupildis horisontaalselt, alustades Aafrikast, liikudes üle Lähis-Ida Aasiasse, Vaikse ookeani saareriikidesse, Austraaliasse, Ameerikasse, ja jõudes lõpuks Euroopasse välja. Seinal libisevad slaidid koos riigilippudega viitavad laval tehtavate tantsuliigutuste päritolule. Toimub koondumine Eestisse, silme eest käivad läbi konkreetsetele rahvatantsudele viitavad liikumismustrid.

Pärast sellegi maratoni läbimist toimub väike nihe: tants teiseneb erinevate riikide/kultuuride sõjaväelise paraadmarsi- ja tervituste kiirkursuseks ning asetub seejärel horisontaalteljelt vertikaalsele, hakates rändama läbi ajaloo. Liigub rahva hulgast lavale, balletipärandist modern- ja nüüdistantsu juhtfiguurideni.

Paaritustantsudeni välja

Väljapoole, kogukonnale suunatud tants muundub seejärel indiviidide elutantsuks: filmilõigud kannavad meid putukate, lindude ja imetajate sõja- ja paaritustantsudeni, et siis uuesti inimese juurde jõuda; inimeste paaritustantsud on esitatud «Kamasuutrast» inspireeritud pooside abil.

Elutants muutub abstraktsest konkreetseks: lavalolijad – Joonas Parve, Anatoli Tafitšuk, Päär Pärenson ja Johannes Veski – teevad sõna ning foto abil vihjeid oma isiklikele tantsukogemustele: kellega või kus nad tantsinud on. Tuhande tantsu viimane ring enne vaikust saab läbitud joogapooside abil. Neli nulli etenduse algul on saanud üheks kolme nulliga; sada minutit möödub kui kümme ning mõtteainet, ehk ka inspiratsiooni, jätkub mitmete ühele järgnevate nullide jagu.

Need, kes on näinud Cabaret Rhizome’i teisi lavastusi, teavad hästi, et trupp eksponeerib mõnuga esinejate füüsilist eripära, kehade erinevat võimekust, paindlikkust ja plastilisust. Nende tahumatus ei tulene treenimatusest ega oskamatusest, vaid on esteetiline valik.

Aga valikud võivad olla piiratud: sõltuvuses nii välistingimustest kui ka nende kujundatud sisemistest piiridest. «Mutantants» on suuresti esitatud reas en face, mis Cabaret Rhizome’i koduses esinemispaigas, Kaarli puiesteel asuvas kitsas ja pikas keldriruumis on paratamatu, kuid jätab kasutamata Kanuti saali sügavuse pakutud võimalused kujundada keerukamaid ruumimustreid ja rakendada diagonaali, poolkaart, teravikku jne.

Lisaks valgusele, mis kujundab ruumi ja liigendab tegevust, saanuks rohkem kasutada tempomuutust: praegune «uhamine» kippus aeg-ajalt muutuma monotoonseks, kahjustades sellega lavastuse mõju ja mängulisust.

Aeg-ajalt tundus ka, et vähemalt osa sünkroonipuudusest, olgu siis liikumise ja taustapildi vahel või ka tantsijate omavahelistes liikumismustrites polnud niivõrd taotluslik, kuivõrd vähesest või liiga lühikesest prooviperioodist tulenev.

Vääriks pikemat iga

See on ka üks põhjusi, miks soovida sellele ettevõtmisele pikka iga: iga etendus võimaldaks kinnistada soovitul, ühtlasi aitaks lisada olemasolevale uusi nüansse ja värve.

Tegemist on huvitava ainesega, aga mitte ainult – silma paistab ka põhjalik uurimistöö erineva liikumismaterjali kallal, millest igaüks vääriks tegelikult oma, süvitsi tungivat ja miks mitte ka kriitilist käsitlust. Kes teab, võib-olla korjab keegi selle idee veel üles ja pakub vahelduseks lavalistele isiklikele ängidele ja tervet «igavikku» kestvale soovimatusele «midagi öelda»?

Neljandat aastat tegutseval Cabaret Rhizome’il on alati midagi öelda ja seda tehakse värvikalt ja kompleksivabalt. «Tuhat tantsu» on lustlik ja nauditav, tõeliselt muhe «võhmakas» nii laval kui saalis.

Heili Einasto on tänavuse Reet Neimari nimelise kriitikaauhinna laureaat

Cabaret Rhizome

«Mutantants ehk Tuhat tantsu, mida tantsida enne, kui sured»

Lavastaja Johannes Veski,

koreograaf Päär Pärenson

Videokunstnik Emer Värk

Tantsijad Anatoli Tafitšuk, Joonas Parve, Päär Pärenson ja Johannes Veski

Esietendus 28. märtsil Tallinnas Kanuti Gildi saalis

Tagasi üles