Me kohtume Tallinnas Vabaduse väljakul. Lavastaja Madis Kalmet (sündinud 1955) on just lõpetanud töö Rakvere teatris, lavastuse nimeks «Leegionärid». Sisuks eestlaste saatus, taustal 1944. aasta lahingud Narva all. Kui ma kohtumiskoha sümboolsusele tähelepanu juhin, ütleb Madis, et kui kunstnik ta lavastuse kujundusse sellise klaasist ristikolaka pakuks, keelaks ta selle ära. Oleme ühel meelel nentimas: maitsetus jääb ka aja möödudes maitsetuks.
Madis, millal elus esimest korda lavastasid?
See oli pärast seda, kui lõpetasin teatrikooli (1980. aastal – M. M.) ja me parajalt suure pundiga sattusime kõik... meid suunati Rakverre. Mul vajadus või isegi pretensioon lavastada oli juba kooliajast.
Teie kursusel lavastajaid eraldi ju ei koolitatud?
Otseselt mitte. Aga meie kursuse võttis vastu Voldemar Panso, ja ta võttis ka lavastajaõpilasi. Panso lahkus, kui olime jõudnud teisele kursusele, siis kursus sulas kokku ja me õppisime kõik ühe programmi järgi näitlejateks. Meid juhendasid Merle Karusoo ja Raivo Trass.
Esimese lavastuse tegid Rakveres, nagu nüüdse viimatisegi...
Jah. Esimene oli Maurice Maeterlincki näidend «Püha Antoniuse imetegu» 1981. aastal. Vähe tehtud lugu, aga mulle tähtis juba siis oma sõnumi poolest. Lugu sellest, kuidas me ei tunne enda keskel ära neid väärtusi, mille jaoks inimene võib-olla üldse loodud on. Väga lihtsalt öeldes oli selle loo kreedo, et kui meie sekka täna satuks taas Jeesus Kristus, siis me ei tunneks teda ära, saadaksime ta hullumajja, lööksime ta maha kui arusaamatu tüübi. See vastuolu – võime mitte märgata olulist – on inimkonda jäänud kestma siiani. Mäletan, et tegin lavastust ülimalt pühendunult ja siiralt, ta oli kummalise kujundusega, stiilne ja tollal harjumatu Rakvere teatri suuremas pildis. Sellised tõsisemad näidendid siis Rakvere lavalaudadel ei mänginud ja pikka iga ei elanud. Mäletan, et tagasiside oli positiivne sellest hoolimata, hinnati ehedat ja ausat sõnumit.
Teine lavastus...
... oli juba teatud mõttes läbimurre. Võiks öelda, et mingil moel ka märk, mis on mulle külge jäänud siiamaani – Molière’i «Scapini kelmused» Andrus Vaarikuga peaosas 1983. aastal. Sealt läks kõik edasi oma loomulikku rada.
Olid Rakveres peanäitejuht 1985–1989, ilmselt siis tuli sul lavastada ka neid lugusid, mis eriti südamelähedased ei olnud?
Tead... ma pean tunnistama, et mul ei ole elus palju tulnud teha asju, mida ma päriselt teha pole tahtnud. Ka peanäitejuhina. Alati on võimalik leida teatud kompromiss. Jah, vahel on vaja teha (otsib sõna – M. M.) kommertsi, et publik teatrisse tuua. Ja alati võib selleks valida hea komöödia näiteks. Mäletan, et tegin Rakveres esmakordselt Nõukogude Liidus Peter Ustinovi komöödiat «Poolel teel puu otsa», sellel oli tohutu menu.
Me üritasime leida oma materjali nii-öelda kohustuslikus, määratud ampluaas – nõukogude klassika, nõukogude kaasaeg... sealt oli leida ka tasemel dramaturgiat. Me ei teinud esimest ettejuhtuvat näidendit linnukese kirjasaamiseks ja kohustuse kaelast ära saamiseks, et siis teha oma asju.
Lisaks hakkasid ajad mu peanäitejuhiks oleku aastail juba ka muutuma. Algas fosforiidisõda ja me reageerisime, elasime kaasa. Teater tellis Kalju Saaberilt näidendi «Koduvõõrad» (Madis Kalmeti lavastus aastal 1987 – M. M.), mis tõi peaaegu kogu Eesti Rakvere saali kokku. Tüki lõpus seisti püsti ja plaksutati ega tahetud lahkuda. Tekkis omamoodi meelsuse avaldus ja ühtekuuluvustunne! Ma ei ütle, et see oli poliitiline manifest seal laval, aga see oli lugu, mis ühendas sel hetkel rahvast. Pani mõtlema, et kui nüüd oma Virumaa käest ära anname, siis on läinud kogu Eesti. Rahva meeleavaldustega pandi teatud protsessid seisma ja õnneks me pääsesime.
Oled sa oma lavastuste kohta arvestust pidanud?
Ei ole. Ma pole suur statistik ega ka nii kõva eneseimetleja, et koguda oma etenduste kriitikat ja tagasisidet. Kõik on normaalne kulgemine siin elus. On aastaid, kus olen rohkem lavastanud, on perioode, kus peaaegu üldse mitte. (Lavastajate liidu kodulehel on Madis Kalmetil kirjas 40 lavastust. «Leegionärid» on 41. – M. M.)
Mis sind käivitab, sunnib lavastama, on see erinevatel aastatel erinev?
Ma arvan, et see on sama, mis paneb luuletaja luuletama ja helilooja heliteost looma. Mingi sisemine sõnum, mida sa tahad välja öelda ka teistele. Sõnumi leidmine tekib mul lugedes kirjandust ja dramaturgiat, ei ole nii, et oo, ma tahan rääkida inimestevahelisest armastusest, oo, pean rääkima kokkukuuluvusest ja ühtsusest, ja siis hakkan selle nimel näidendeid otsima. Pigem on nii, et teatud materjali juurde juhib mind miski, mis endal hinges. See haagib materjaliga, hakkab kerima ennast ja jõuab selleni, et ma enam ei saa muidu, kui pean sellega tegelema, kuni see jõuab lavale. Laval ma katsun siis endale tähtsat koos teistega võimendada.
Kuidas sul on, vajad sa kogumisaega või prahvatad kohe?
Mul on enamasti vaja kogumisaega, aga on ka näitemänge, mis on mõjunud vastupidi, ärgitanud kohe tegema, nagu viimane lavastus «Leegionärid». Lugesin Tiit Aleksejevi näidendit 2010. aastal, kui see ilmus Loomingu Raamatukogus. Kohe tekkis tunne, et seda tahaks teha. Et ma pean, ma tahan, see kõnetab mind. Ma olin lausa hirmul, et äkki keegi jõuab must ette. Aga õnneks jäi see lugu mulle, ja teine õnneasi on see, et lavastus sündis Rakveres, kus on tema kõige õigem koht mu meelest.
Jah, on asju, näidendeid, mille nimesid ma siin praegu välja ei ütle, millele ma siiani ei ole julgenud ligi astuda. Selliseid, mis on mu sees ja ootavad küpsemist, oma aega tulevikus. Ootavad, sest ma tunnen, et pole veel nende tegemiseks valmis.
Ma ei taha teha asju, mis on mulle olulised, ära kuidagi odavamalt, kui ma võimeline olen. Mõned asjad tahavad kasvamist enda sees, küpsemist.
Selline vana kooli mees oled siis. Praegu tehakse asju kohe ja seedimata. Parandamise aega on ju ees küll ja küll.
(Muigab mõnuga.) Tõsi, et mõned kahe-kolmekümneaastased lavastajad on juba lavastanud nii Shakespeare’e, Tšehhoveid, Dostojevskeid, Ibseneid, Becketteid – mentaliteet on teine, olen nõus. Kultuurihoiakud on muutunud. Me suhtume suurema respektiga kultuuri üldse ja sinna kuuluvad kitsamalt kogu kirjandus, dramaturgia, muusika ja kujutav kunst.
Oled sa nii mõelnud, et teed oma lavastust nagu viimast?
Ei, sellist paatoslikku mõtet mul peas ei ole küll käinud. Töö käigus olen küll tundnud, et lähen sellega nii jäägitult kaasa, et see tundub olema kogu mu elu. Kõrvalseisjad, ka lähedased ja pereliikmed tajuvad seda, et võtan asju natuke liiga tõsiselt ja peaksin kõike seda tegema, mida teen, veidi kergemalt ja distantseeritumalt, aga ma ei oska teisiti kui pühenduda jäägitult.
Kui palju su lavastused töö käigus muutuvad?
See on arvatavasti kõigil nii, et muutuvad. See oleks kohe kohutavalt surnud teater, kui oleks nii, et lavastaja tuleb esimesse proovi, räägib ära oma kontseptsiooni, kunstnik on pildid valmis joonistanud ja näitlejad on kah nõus – ah soo, seda sa tahadki, teeme. Ja siis esimesest proovist viimaseni raiutakse resultaati... Ei, ei, ma arvan, et just selles ongi teatri võlu, et iga proov võib tuua uue avastuse. Igas proovis mõni näitleja üllatab, avab ukse, mille olemasolu ei sina ega tema osanud aimatagi. Maailm, millesse on võimalik minna, laieneb ja laieneb. See on võluv, et päriselt etendus ei saagi kunagi valmis. Teatrikunst on elav, ja kui ta seda on, siis on kuni viimase etenduseni. Lavastaja oskus, suur oskus on see, et ta jätab mõned asjad lõpuni fikseerimata, jätab liikumise ruumi. Paremaks muutumise ruumi.
Vorm?
See on ilus, kui etenduse vorm on fikseeritud. Vormistamise oskuse järgi tunneb heas mõttes meistrit. Kui lavastus on vormistamata, on kaootiline, siis seal haruharva kostab kontsentreeritud mõtteid. Aga vaimselt võib ja peakski tükk jääma avatuks. Näitleja peab tundma ikka, et ta pole marionett, et on vaimne liikumisruum nendes parameetrites, kus ja mida ta mängib. Inimsuhted, sündmused, teemad... kui see vaimne liikumisruum on olemas, siis on võimalik, et ka viimane etendus üllatab värskusega.
Oled, kui lavakooli mitte arvestada, olnud teatris 33 aastat ja teinud tööd pea kõigis Eesti teatrites. Mis teatreid eristab?
Inimesed.
Kool on üks ju?
Praegu moodustavad teatrikooslusi juba erinevates koolides õppinud inimesed.
Aga ikkagi, miski ju jääb inimesele enam hinge?
Kõige enam hinge...? Kõige südamelähedasem on linnateatri periood (1989–1998 – MM). Seal ma tegin ka endale väga tähtsad lavastused. Per Olov Enquisti «Ilvese tund» tuleb meelde, Henning Mankelli «Lollprints» ja enda kokku pandud Fjodor Dostojevski «Majasuurune kivi»... ja muidugi ka viimane linnateatris tehtud lavastus, mille tegin külalisena 2011. aastal – Richard Kalinoski «Koletis kuu peal». See periood oli minu jaoks kõige rikastavam.
Sa oled palju mänginud näitlejana, sealhulgas peaosi.
Mulle tundub, et kaalukauss on mul viimasel ajal kaldunud enam lavastamise suunas. Nooremana mängisin rohkem. Kui meenutada, siis olulised on Osborne’i «Vaata raevus tagasi» Jimmy Porter, Molnári «Liilias» Liilia, Krossi-Rummo «Rakvere romansis» Berend Falck, Kitzbergi «Libahundis» Margus, Shafferi «Amadeuses» Mozart...
Olen mõelnud sellele, miks mind on vähem kutsutud mängima, sellest hoolimata, et ma pole näitlejatööst loobunud. Arvan, et ma ei ole osanud end näitlejana (otsib taas sõna) at-raktiivseks teha. Eksponeerida. Äkki noorema põlvkonna lavastajad isegi ei tea seda, et olen näitleja, nad pole mind mängimas näinud. Ega ma lausa, rind kummis, lavale tükkinud ka ole. Jah, ma pole osanud...
... ennast näitlejana müüa.
No ma ei taha seda sõna kasutada väga.
Mina olen näinud sind ja julgen küll öelda, et oled hea näitleja. Ja ilmselgelt see on ka üks su lavastuste õnnestumise tähelepanuväärne osa, et sa ise näitlejana oskad näitlejatest aru saada.
Minu jaoks on näitleja teatris A ja O. Kõik lähtub muidugi materjalist, mida ma lavastama hakkan, aga ma keskendun eelkõige näitlejale. Võin loobuda valgusest ja lavadekoratsioonist, aga teatris näitlejast loobuda ei saa.
Lavastajad üldse võiksid sellest aru saada. Päris palju on meil ka sellist teatrit, kus keskendutakse just neile muudele komponentidele ja unustatakse näitleja. See toodab laval külma, ükskõikset, hinge mitte puudutavat mängu. Näitleja ei tohi olla vaeslaps teatris.
Ma armastan näitlejaid, ja kui me üksteist usaldame, siis toimub meis selline energiavahetus, mis loob. Igal näitlejal on olemas teda käivitav salanupp. Selleks et seda üles leida, on vaja vaeva näha, tuleb leida õigeid märksõnu, et näitleja silmi tekiks säde ja ta on äkki kaasas sel teekonnal. Näitleja on loomult alalhoidlik, ta ei taha, pea ees, kuristikku kukkuda, aga igal teel on alati ohud, lavastaja asi on leida võimalused ja näitlejat veenda, et midagi halba ei juhtu, et ka kukkudes saab ellu jääda. Ja kui see side on saavutatud, siis saab koos mägesid nihutada.
Mida enam lavastaja näitlejaid usaldab ja nemad teda, seda õnnestunum on valmiv lavastus.
Kas see, et sinu pojad on sisenenud Eesti teatrimaailma, on sind sundinud end eriliselt kokku võtma, eeskujuks olema?
Ei, seda küll ei ütleks, ma arvan, et kõik on jätkunud samas vaimus, kui nad väiksed poisid olid. Oleme läbi elu olnud kamraadid ja mõttekaaslased, oleme vastastikku üksteist õpetanud. Nad on kujunemas mulle heaks peegliks, keda ma usaldan. Neilt on juba hea küsida ja ma saan objektiivse tagasiside, mis pole kõverpeegel ega mee moka peale määrimine.
Lavastaja Madis Kalmeti viimatised lavastused
Richard Kalinoski «Koletis kuu peal», 2011, Tallinna Linnateater
Veera Saar «Ukuaru», 2012, Ugala
Toomas Suuman «Nõiutud kevade», 2012, suveetendus Palamusel
Tiit Aleksejev «Leegionärid», 2013, Rakvere teater
Madis Kalmet on vabakutseline lavastaja ja näitleja, linnateatri kahe noore näitleja (Henrik ja Karl-Andreas Kalmet) isa. Enne Vabaduse platsilt lahkumist ütleb ta, et elukogemus on seda talle üpris valusalt teada andnud, et mõned meie teatrite juhid suhtuvad riigiteatrisse nagu oma eraomandisse. «Mulle tundub, et ka peanäitejuhtidele ja direktoritele endile oleks kasulik, lisaks sellele, et see on kasulik teatritele, kui nende töö ühes teatris ei kesta lõputult, et toimuks mingi rotatsioon.» Valitsemisaja ülemmäär on Madise üks mõte, millega kaasamõtlemine ja mille elluviiminegi ehk on noorte käes.