Jaan Elken on produktiivne maalikunstnik, kellel on sageli isikunäitusi, rääkimata siis osalemisest suurematel ühisnäitustel. See annab suhteliselt lihtsa võimaluse jälgida ka ta teisenemisi.
Elkeni tinglik reaalsus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elkeni praegune stiil on loogiliselt välja kasvanud varasemast; mingit kardinaalset pööret ta ju teinud ei ole. Praegu Draakonis eksponeeritud kuus suureformaadilist maali, mis mahuvad ühise nimetaja – tagasi reaalsusesse – alla, on ikka äratuntavalt elkenlikud. Kuid samas on need lihtsamad: värvivalik on piiratum (must-valge), tekstegi piltidel oluliselt vähem kui paljudel varasematel töödel, samas ei puudu neis mitmekihiline ja krobeline dekoratiivsus.
Piisavalt anonüümsust
Seevastu on vaatajale tõlgendusteks oluliselt rohkem vabadust jäetud. Tagasi reaalsusesse? Mida võiks see siis veel tähendada? Kus siis kunstnik varem on liikunud? Eks kunst olegi alati mingi uue ja teistsuguse reaalsuse loomine kui see, mida me igapäevaselt kogeme. Omamoodi tinglik reaalsus.
Nii osutab ka Elken ise, et «see universum, mille loomisega ma ametis olen, peab ideaalis olema piisavalt anonüümne, piisavalt isetekkeline, ja palangulise kaose taltsutan ning neutraliseeerin ma mittemidagiütlevaks, mittemidagireetvaks suhkruveeks».
Eks siin ole peidus natuke epateerivat mängu, sest ei taha kunstnik ju isegi, et ta tööd oleksid «mittemidagiütlevaks suhkruveeks». Kui need seda oleksid, siis millisest kommunikatsioonist võiksime rääkida kunstniku tööde ja vaataja vahel?
Enamasti suunavad tööde nimetused vaatajat kuidagi selles suunas, kuhu kunstnik tahab lasta neil liikuda, samas võivad teed olla nii üldised, et pole vahet, kas neid üldse on või mitte: «Reality Revisited», «Back to Reality», «Reality bites» jt võivad tekitada küll mingeid üldiseid seoseid, kuid ei enamat.
Räbalad vanast ühikast
Tegelikult ei usalda Elken meie vaatajat, tema vaba tõlgendusoskust kuigi palju, mistõttu peab ta vajalikuks oma pressitekstis ikkagi lisada, et need riideräbalad, mida ta oma maalides kasutab, pärinevad ülikooli vanast ühikast ja neis on küllaga võõrast verd, spermat, uriini, higi, punase veini ja kohvi plekke. Aga need on anonüümsed, jumal teab, kes ja millal neil riidetükkidel magas või seksis.
Elkeni jaoks on see siiski «realiteedist pärinev impulss», mis vajalik pildi loomiseks. Vaatajale on see tegelikult ükspuha, kuna tema vaevalt neilt maalidelt kellegi DNAd otsima hakkab. Teda huvitab ennekõike ikkagi see, kas Elkeni maalid teda kuidagi kõnetavad või mitte. Tundub, et kõnetavad küll, seda ka siis, kui ta ei teaks nende nimetusi ega muid üksikasju.
UUS NÄITUS
Jaan Elkeni isikunäitus «Tagasi reaalsusesse»
Draakoni galeriis 4. juulini