Suure näitleja õndsakssaamine – igaviku väravas

Hiilgeroll: Põrgupõhja Jürka – Jaan Toominga lavastuses «Põrgupõhja uus Vanapagan» (1976). Foto: Margus Ansu / Ove Maidla / Vanemuine

Asendamatuid inimesi pole. Näitlejaid ammugi mitte. Ja Põrgupõhja Jürkasid saab olla ainult üks – Lembit Eelmäe.

Tammsaare oleks otsekui kirjutanud ta oma suurromaani peategelaseks, silme ees Lõuna-Mulgimaalt pärit õrnahingeline mehemürakas, kelle ilmes ja olekus kohtuvad üdiõiglane meel, uudishimu, lihtsameelsus, kohmakus, hillitsetud jõud, mis võib vallanduda mässuks kannatuse katkedes.

Aga Tammsaarel tuli oodata 36 aastat, kuni Jaan Tooming avastas seesuguse näitleja oma lähikonnast, vabastas ta seniste rollisoorituste rutiinist, andis talle uue hingamise, vormis temast Näitleja suure algustähega. On kuidagi sümboolne, et Tammsaare «Põrgupõhja uus Vanapagan» valmis tema viimse teosena 1939 ja nüüd, 70 aastat hiljem, tuleb kirjutada lahkumissõnu Tammsaare ühe võimsama tegelase kehastajale.

Ma kirjutan seda inimesena, kel oli au kuuluda neil Lembit Eelmäe suureks näitlejaks kujunemise aastatel Vanemuise kunstinõukokku. Veel praegugi võin eredalt taastada mälus Eelmäe Vanapagana mässu Vanemuise suurel laval, tema kohal kummumas tähesiras igavik.

Üksik inimene, kes ei ole tahtnud ju midagi muud siin maamuna peal, kui õndsaks saada. Selle nimel tööd rügades ja inimene olla püüdes.

Ja siis see teine pilt – sama hingemattev ja värinaid seljale jättev. Kõigepealt eelmängus –  Eelmäe Vanapagan seismas Peetruse ees, pidades kuulma jumala kahtlustest oma kätetöö üle, mis viib otsusele saata Vanapagan katsetama, kas see on tõesti nii. Ja siis epiloogis taas Peetruse ees, seljataga lootusetu võitlus Kaval-Antsuga ja täielik luhtumine inimesena.

Võimalik – ja tean, et seda on tavaks lohutusena kujutleda –, et tänagi seisab Lembit Eelmäe hing kõiksuse valitseja ees. Aga erinevalt tema loodud kujust ei pea ta ise kübetki tundma luhtumisvalu.

Eelmäe pärand näitlejana on imetlusväärselt rikkalik. Ärgem unustagem, et teinegi suur nimiosa – Vargamäe Andres (taas Jaan Toominga lavastatud «Tões ja õiguses») – on esitatud sellisena, et see kanoniseeris Andrese lavakuju. Õnneks on meil filmi- või videojäädvustused nii Eelmäe Vanapaganast kui ka Andresest.

Aga nende kõrval mõjusid sama meisterlikult Mogri Märt Kitzbergi «Kauka Jumalas» ja toonase äreva ajastu (1960.–1970. aastate vahetus) üks sümbolkujusid Szczuka – Jerzy Andrzejewski, Jaan Toominga ja Rein Heinsalu näidendis «Polonees 1945».

Lembit Eelmäe meisterlikkus ilmnes ühtlasi tema laias rollide diapasoonis, mis ulatus teatraal­sest groteskist rahvaliku lihtsuse ja psühholoogilise realismini. Ühtviisi veenvalt mängis ta «Tagahoovi» Tibilkinit, Brežnevit Yliruusi «Magamistubades» ning Kutuzovit «Sõjas ja rahus».

Eelmäe sügavat lürismi kogeme aga tema luulekogudes. Võimatu oli tagasi hoida liigutust, kuuldes, kui ta ise luges oma mulgimurdelisi värsse. Sest Eelmäel oli haruldane võime luulet lugedes olla sillaks ta enda tundeilma ja sõnadesse valatud keeleilu vahel.

Kui otsida veel midagi iseäranis iseloomulikku, mis jääb rändama kajana Lembit Eelmäest, siis on selleks truudus. Pärast kuut aastat (1951–1957) Endla teatris sai temast Vanemuise näitleja. Ja ta jäi selle teatri näitlejaks eilseni – kuni surm neid lahutas.

Sellega seoses pean jällegi tagasi tulema Tammsaare juurde.

1939. aasta detsembris, mõni kuu enne oma surma avaldab Eesti noorus mõtiskluse «Truudus», mida on hiljem nimetatud ka testamendiks eesti rahvale.

Ta lõpetab selle sõnadega: «…kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.»

Olen kindel, et nii kõneles oma loomingu ja isiksuse läbi meiega ka Lembit Eelmäe. Ja need sõnad sobiksid viimseks hüvastijätuks Vanemuise ja eesti teatri suurele Meistrile. 

Lembit Eelmäe

•    1951 lõpetas Eesti Riikliku Teatriinstituudi

•    1951–1957 Pärnu Endla näitleja.

Alates 1957 Vanemuise näitleja.

Esinenud estraadil, kirjutanud estraadipalu, luuletusi ja näidendeid («Armastuse nelinurk», 1993; «Otsides oma saart», 1994)

•    Teatrirolle: Joonatan – Enno «Veli Joonatan» (1976); Jürka – Anton Hansen Tammsaare, Osvald Tooming «Põrgupõhja uus Vanapagan» (1976); Szczuka – Andrzejewski, Jaan Tooming, Rein Heinsalu «Polonees 1945» (1976); Mogri Märt – August Kitzberg «Kauka jumal» (1977); Vargamäe Andres – Anton Hansen Tammsaare, Osvald Tooming «Tõde ja õigus» (1978); Kihnu Jõnn – Juhan Smuul «Kihnu Jõnn» (Viljandi Ugalas, 1980); Brež­nev – Yliruusi «Magamistoad» (1989); Jannsen – Kulno Süvalep «Emajõe Ööbik» (1993); Lear – William Shakespeare «Kuningas Lear» (1994), Wilhelm Foldal (Ibseni «John Gabriel Borkman» (1996);  Pavel Sergejevitš – Razumovskaja «Vladimiri väljak» (2004)

•    Filmirolle: «Andruse õnn» (1955) ja «Näost näkku» (1986)

•    1977 ENSV teeneline kunstnik

•    1996 Suure Vankri kultuuriauhind

•    2005 Tartu kultuuripreemia rolli eest lavastuses «Vladimiri väljak»

•    2005 Valgetähe IV klassi teenetemärk

•    2006 Vanemuise hõbemärk

•    2006 Tartu aukodanik

Järelhüüded

Jaak
Rähesoo
teatrikriitik

Lembit Eelmäe kuulus sellesse näitlejate ülimasse järku, keda võib nimetada sümbolnäitlejaiks. Oma pika elu- ja loomeeaga sümboliseeris ta esmalt muidugi eesti teatri järjekestvust, selles raamistuses aga iseäranis Vanemuise järjekestvust. Kuid ta sümboliseeris ka näitlejat, kellel tuleb pikalt oodata, enne kui tema annet tõeliselt märgatakse. Tema puhul juhtus see alles siis, kui ta oli juba üle neljakümne.

Eelmäed nimetati ikka, kui taheti näidata, et 1969. aasta Tartu teatriuuendus polnud ainult noorte meeste ettevõtmine. Ta mängis meeldejäävalt juba uue suuna esimestes töödes «Laseb käele suud anda» ja «Südasuvi 1941», edaspidi eeskätt Jaan Toominga 1970. aastate suurlavastustes. Seni pehmejooneliseks koomikuks arvatud mehes avaldus järsku jõud, mis võis vahel hirmutadagi. Ja kuivõrd see kehastus peamiselt eesti materjalis (Põrgupõhja Jürkas, Mogri Märdis, Vargamäe Andreses, Kihnu Jõnnis), sai Eelmäe ka mingite rahvuskarakteri joonte sümboliks.

---------

Ain Mäeots
Vanemuise lavastaja

Vahel heidetakse küll näitlejatele ette, et ah, ta mängib ju lava peal kogu aeg iseennast. Kuid Lembit ei mänginud mitte kunagi, ta lihtsalt oli laval tema ise, olgu roll milline tahes, ja teda oli ka väga huvitav vaadata.

Ta lihtsalt oli nii suur inimene, et see, kuidas ta lisaks oma kogukusele ka terve lava ja teised inimesed täitis, mõjus alati suurelt. Tema puhul töötas iseendaks olemine nii Jürka, Brežnevi kui ka kuningas Learina huvitavalt.

Näitlejana oli Lembit eelkõige tunnetuslik ja intuitiivne ning kindlasti mitte ratsionaalne. See pole aga absoluutselt hinnanguline. Lavastajana võin öelda, et Lembitule tuli läheneda teistmoodi kui üksnes selgitades, et «ta teeb seda sellepärast, et».

Lembit pidi alati jõudma rollini isikliku tunnetuse kaudu ja selle ära tabama. Inimesena oli ta aus ja sooja südamega. Tema ei saanud kohe kindlasti kellelegi käru keerata, isegi nalja mõttes mitte. Ning ka nendes teatriringkonna intriigides, millest väga palju armastatakse rääkida, ei osalenud ta mitte kunagi.