Ajatu Ita Ever pühendab end jäägitult teatrile

70 aasta juubeliks tõi Draamateater lavale «Kunigas Leari» Ita Everiga nimiosas. Everi 75. sünnipäevaks mõeldud «Vana daami külaskäik lavale ei jõua. Sellest teeb Ita poeg Roman Baskin filmi. Foto: Peeter Langovits

Ita Everist on teatrikriitilises kirjanduses tohutult palju jälgi, kõik enamasti imetlevad, tema õnnestumistele kaasa elavad kirjutised.

Mõnikord tunnistatakse, et lavastus jäi nõrgaks, aga näe, Ever, kõige kiuste, mängis oma rolli ikkagi välja. Ja mitte ainult välja, vaid koguni suureks.

Pöördun korraks Voldemar Panso sõnades maalitud Ita Everi portree juurde ja hämmastun, kui paikapidav on see kolmekümne aasta eest kirjutatud iseloomustus tänagi suureks vanadaamiks küpsenud näitlejanna puhul.

Jätkuvalt pärleid

Kui Ever 1950. aastal GITISe eesti stuudiosse tuli, meenutab Panso oma raamatus «Portreed minus ja minu ümber» (1975), et siis oli ta «kleenuke, punajuukseline, piuksuva häälega, lapseohtu».

Panso võrdleb teda pelgliku gaselliga. Ta oli «estonka», kes aga kõigile silma torkas ja meelde jäi. Aga siis, kui Panso ja Everi teed uuesti ristusid, siis seisis tema ees laval «küps anne, vallutava sarmi ning saalisoppe valdavate jõuliste madalate rinnatoonidega».

Panso tunnistab: Ita Ever on inimhingede looja, ta on ajatu, tal on tugev näitlejalik intuitsioon, ta on õnnistatud maitsega, mis on õppimatu ja seletamatu edu üks peapunkte.

Ja kui Panso kirjutab, et «seda näitleja ja rolli ühinevat plahvatusjõudu, julget andumust rolli siseelule, kuju äärmuslikest piirjoontest rolli hõõguva tuumani jõudmist oleme näinud viimastel aastatel Ita Everi loomingus otse kuldsete viljapõldude külluses», siis kõike seda võiksime ju täna üle öelda.

Mõtlen mõnedele Everi viimaste aegade etteastetele, mis kõik tunduvad astuvat otse klassikasse.

Küllap oli selleks 2001 Priit Pedajase lavastatud Shakespeare’i «Kuningas Lear». Siis tähistati sellega Everi 70. sünnipäeva. Kriitika tunnustas Everi «kuninglikku vägevust ja samas salmereegilikku väetit lapsemeelsust» (M. Kapstas). Kuigi Ever oli ennegi mehe rolli teinud komöödialavastuses, ei mänginud ta Leari mehena. Seetõttu sai Shakespeare’i tragöödia veel ühe täiendava mõõtme: Leari tütred ei hülga isa, vaid hoopis ema (!).

2004. aastal Ain Prosa lavastatud Aino Perviku «Kunksmooris ja kapten Trummis» tundus, et kirjanik oleks nagu kirjutanudki Emmeliine kuju Everile mõeldes, sest Everi suurus ilmneb koomilise ja traagilise veenvas ühtesulatamises.

Kunksmoor oli hea, loodust ja rahu armastav nõid. Aga enamikule eestlastele meenub Everi nõiarolliga seoses hoopis Mõhu ja Tölpaga hädas olev Metsamoor «Nukitsamehe» filmis – üks Ita Everi kui filminäitleja hiilgavamaid saavutusi.

Viimase aja tõelisteks pärliteks on kujunenud Oscari-galale saabunud näitlejanna roll Neil Simoni «Hotellis «California»» (lavastaja ja ühtlasi partner Eino Baskin) ja majoriproua Samzeliuse roll 28. jaanuaril esietendunud Selma Lagerlöfi «Gösta Berlingi saagas» (lavastaja Priit Pedajas).

Käisin selle ilmaletulekut tunnistamas ja veendusin taas kord, millise professionaalsusega suutis Ever edasi anda noorusarmastuse pärast kannatava ja põrmu paisatud naise traagikat.

Isiklik everiaana

Püüdes ajas tagasi mõelda kohtumistele Everi loodud kujudega ja neist kogunenud elamustele, meenub kohe 1960-ndate keskpaigas nähtud Brechti «Ema Courage ja tema lapsed» Aino Talviga Ema Courage’i rollis.

Olin siis ise alles keskkooliõpilane, aga ilmselt juba piisavalt tundlik, et hingevärinaga üle elada Everi mängitud tumma Kattrini surmastseeni.

Karin Kask on kirjutanud selle rollisoorituse kohta: «Kogu lava on teda /Everi Kattrini/ täis. Kui keegi kirjutab aastate pärast Ita Everist monograafiat, siis ta ei pääse mööda Kattrini surmastseenist.»

Teise teatrirabanduse sain Everilt, kui ta 1980-ndate keskel mängis Jaan Kruusvalli näidendis «Pilvede värvid» ema Anna rolli. See lõikas nii sügavale, et etendusest saadud elamust meenutades tõuseb praegugi klomp kurku.

Kahetsen, et mul ei avanenud võimalust 1973. aastal näha tema kehastatud Mašat Tšehhovi «Kolmest õest», mille kohta Panso on öelnud: «Hõõguv kaos, täpne tehnika, julgus, talent, töö ja muusade poolehoid.»

Ita Ever jagab end jäägitult teatrile, ta pole tundnud vajadust seletada oma rolle ja elu ajakirjanduses. Väga harva on ta soostunud andma intervjuud. Aga ühes, mille ta andis 2004. aastal väikelaste ajakirjale Täheke (sic!) Kunksmoori rolliga seoses, avaneb liigutav ülestunnistus: «Olen eakas inimene, aga loen muinasjutte väga hea meelega. Mulle meeldib, et nad lõppevad alati hästi. Mis iganes seal ka ei juhtuks, ikka tead sa juba ette, et lõpuks on kõik ikka hästi.»

Tõesti, Ita, mis oleks inimese elu väärt, kui sellele tagasi vaadates ei saaks tõdeda nagu muinasjutus – et lõpuks on kõik ikka hästi. Olgu teilgi nii!

--------------------------------------------------------------

Aleksander Eelmaa , näitleja:

Mulle meenub selline lugu – ma olin just teatrisse tulnud, esimese töö lõpetanud, ja siis oli Vanemuises mingi teatripidu. Ita Ever tuli minu juurde – töö eest õnnitlema.

Mul on see hetk, tema häälekõla siiamaani meeles. Ta ütles, et ma annan väga hästi mõtet. Ma ei tea, mida see tollal tähendas, aga see julgustus ja tugi on mulle siiamaani toeks olnud. Kolmkümmend aastat juba.

Ja ma usun, et ma pole ainuke, värsketele, noortele on Ita alati hästi toeks.

Rasmus Kaljujärv , näitleja:

Ma ei oska küll ühestki konkreetsest juhtumist rääkida, aga ma olen tema seljataga vargsi üles kasvanud. Ta on meie põlvkonna jaoks märgilise tähendusega – kõik need «Nukitsamehe» nõiad ja Kunksmoori multikad, millele ta oma hääle andis.

Ma ei oska ütelda või võrrelda, kas praegu on ka kedagi sellist, nagu oli minu jaoks Ita Ever Siis, kui ma väike poiss olin.

Tõnu Lensment , teatrinõunik:

Löövad ette vaid üksikud eemaltvaataja tähelepanekud, puhtnäitlejatehnilisel tasandil. Alates kas või juba sellest ajast, kui Moonsundi Vasseli ja pähklite loo proovis jälgijana istusin, ja lõpetades Gösta Berlingiga, kus ta tulega askeldas.

Lihtsalt need väikesed pisikesed seigad, mida paned teinekord näitlejate juures tähele – nimelt see, mismoodi nad lava/rolli ja lavataguse/mina piiril askeldavad.

Ta on vast ainus, kelle juures näen seda midagi, mis ühendab ära kunagi tema

70 aasta juubeli puhul ta ainusündinud pojaga tehtud vestluses välja tulnu – Roman Baskin seletas, kui talt paluti arvamust selle kohta, et Ita Ever olevat intervjuudes kahetsenud, et ei suutnud talle pakkuda piisavalt aega ja kodu, kus üksteist sooja toiduga oodataks. Kas ta on seda talle pahaks pannud?

Romka vastus: «Oo ei! [Naerab.] Sain üsna ruttu aru, et meie peres on lood sellised. Eks ema tegi see-eest vingelt tööd. Ja kodus ma üksi ei konutanud, kolasin teatris ringi.»

Siis vaatad ja mõtled ning saad aru – Draamateater ongi ju tegelikult Romka vend ja Ita Everi teine, vanem laps.

Mõelda vaid, 53 aastat seal ringi ukerdanud, varastades aega oma lapselt ja muult maailma ilult. Ta kulgeb nagu vana värv trepikoja seintel või dekoor maja seinal või juugendstiilis kaunistused rõdubarjääril.

Kogu tema olemine seal majas on nagu üks terviklik, üksikosadeks lahutamatu, igaveses alguses ja lõppemises püsiv täiuslik rollilahendus.

Ja kui võikalt mõjuvad tema kõrvalehüpped võõrlavadele...

Ene-Liis Semper , NO-teatri üks tegijatest:

Esimest korda nõudis Ita mind endale isiklikuks kostüümikunstnikuks Mikk Mikiveri «Andke meile varjud» ajal ja mina noore algajana olin sellest mõistagi täiesti vapustatud. Ikkagi Ita Ever!...

Paar nädalat hiljem vaidlesime kirglikult kostüümiproovis Ita kleidivarruka lõike üle ja kuna noor algaja ei julgenud suurele näitlejale vastu hakata, õmmeldi varrukas tookord Ita idee kohaselt. Esietenduse õhtupoolik tabas meid Itaga aga jälle õmblejate toas kõõlumas, kuna kogu see varrukavärk tuli ikkagi algsesse versiooni ümber teha. Pool tundi alguseni ja näitlejal pole riideid seljas...kohutav! Aga Ita oli vana rahu ise ja oletas targasti, et ega vist ikka ilma temata ei alustata. Ega alustatudki.

Edaspidigi olen Itale kostüümidega abiks olnud, aga omi lõikeid pole ta rohkem välja pakkunud. Väidab hoopis, et usaldab mind. Muidugi teatud piirini, sest temaväärilist üleni kullaga tikitud kleiti pole mul ühekski juubeliks õnnestunud talle selga saada. Ükskord juba peaaegu õnnestus selle kuldse kleidi lubadus Italt välja pressida, avasime õmblejaga suisa šampuse, aga ta helistas kell kaks öösel ja kurtis, et see kullast kleit ei lase magada ja paneb tal pea valutama...no ja jäigi see ilu tegemata.

Aime Unt , teatrikunstnik:

Ita Everile meeldib mäng. Mäng laval ja mäng elus. Kunstnikule on ta väga tülikas, aga ka väga armastatud näitleja – ta hoolib väga sellest, mis talle selga ja jalga käib. Nii-ütelda – tema «kapriisid» on väga asjalikud ja teretulnud.

Rekvisiidi mõtleb ta välja hoobilt, täiendab seda käigult. Ma nägin juhtumisi teletutvustust, kus ta ütles, et teda ei tasu tõsiselt võtta – eks selles on palju näitlejaedevust, sellist, mida peabki olema.

Ja mis kõige olulisem – tal on tohutu õiglustunne, ei karda välja öelda, mida õigeks peab. Kas või silme eest mustaks ja kellelgi nina veriseks!

Tiit Sukk , näitleja:

Nii on Ita «Rahauputuses» paar korda teinud – kui midagi läheb sassi, tekst meelest läheb, siis ta kõigepealt parandab ennast ja siis, enese asendit laval ära kasutades, pöörab publikusse selja, teeb lolli nägu ja näitab keelt. Kui sina oled samal ajal näoga publiku poole

Ja siis veel selline lugu – Andrus Vaarik saatis Itale kunagi Ameerikast postkaardi. Lahtisel postkaardil oli ääretult kortsus vana naise akt. Tissid rippusid ja Andrus oli kirjutanud: «Nähes seda kaarti, meenusid mulle Sina, Ita!»

Loomulikult oli ta postkaardi teatri valvelauda saatnud. Meie, kes me seda nägime, olime ehmunud – kuidas Andrus nii julge tüki tegi, kas Ita ei solvu Ja meie üllatuseks hakkas Ita suure häälega naerma ja näitas pärast kaarti maja peal kõigile.