Teater: Lavastaja, kes ei vasta ootustele: Sebastian Hartmann Saksamaalt

«Stalkeri» lavastaja Sebastian Hartmann ja taga muhelevad näitejad (vasakult): Kristjan Sarv, Gert Raudsep, Tambet Tuisk, Mirtel Pohla, Jaak Prints. Foto: Raigo Pajula

Sebastian Hartmann on Euroopas tuntud saksa lavastaja, kes praegu on Eestis. Tema tõlgendus Andrei Tarkovski «Stalkerist» jõudis eile NO-teatri lavale. Eero Epner kirjutab Hartmannist ja «Stalkerist».

«Kõige halvem, mis teatris saab juhtuda, on kokkulepped,» ütleb Sebastian Hartmann. «Kokkulepped näitlejate vahel. Ning kokkulepped näitlejate ja publiku vahel. See ei ole enam elus teater.» Ja milline on? «Avatud. Ootamatu. Ohtlik. See, kui mõistetakse, et näitleja pole näitlemismasin, vaid inimene, kes peab reageerima kõigele, mis lavaruumis sünnib. Sest lava ON eriline koht. Ainult teatril on võime luua väga tõstetud meeleolu, et see hetke pärast paljastada ning veel hetke pärast sinna tagasi pöörduda. Ainult teatril.»

Sebastian Hartmann on 37-aastane, tal on talumaja Põhja-Saksamaal, 40 lavastust, üleeuroopaline kuulsus, ta käib aktiivselt homöopaatia kursustel ning mõtleb mõne aasta pärast teatrist loobumisele. Pärast NO99 «Stalkerit» teeb ta esimese pikema pausi pärast kuueaastast pingelist töötamist, mil järgmise lavastuse proovid algasid nädal või paar pärast eelmise esietendust.

Teise mõtte tulek

Saksamaa ei ole enam ammu tema ainus levipiirkond. «Jah, mulle meeldib töötada Austrias, Šveitsis, Norras, Eestis. Saksa teater on muidugi kõige uuenduslikum, jõulisem ja intensiivsem. Ent mind huvitavad kokkupuuted erinevate teatritega. Ka eesti teatriga.»

Just nõnda Hartmann ütlebki: «eesti teatriga», väikese tähega. «Igal rahvusel peaks välja kujunema oma teater, kuid ma ei näe, et see oleks võimalik ilma suhtlemise, kontaktide, vahetamiseta.»

Ka Tiit Ojasoo, NO99 kunstiline juht, rõhutab vajadust välislavastaja järele just seoses eesti teatriga. «Kummalised on väited, et meil on juba oma olemas. Ei ole. Me alles otsime.» Ent miks just Hartmann? «Ta esindab hoopis teist lähenemist lavastamisele, teatrile ning näitlemisele, kui me oleme harjunud. Hartmanni ideed teatri avatud iseloomust, kokkulepete hülgamisest ning tegelikkuse mittekopeerimisest on väga südamelähedased.

See, mida ma ise lavastajana alles otsin, on temal olemas kogemusena.» Ka näitleja Tambet Tuisk ütleb: «See pole ainult teise kultuuri tulek, see on ka teise teatrimõtte tulek.»

Jääkamaka vigur

Tuumseima väljakoorimine on raske, kuid mõlemad nõustuvad, et «Stalkeri» proovides jäeti senine teatrikogemus ukse taha. «Ta ei taha, et laval valitseksid klassikalised põhjuse-tagajärje seosed, et ühe näitleja kindlale teole järgneks teise kindel reaktsioon ning mõlemad tuleksid nii vaid poole peale,» ütleb Ojasoo. «Mul on siiani meeles tema lugu, kuidas ta Tallinnas jalutades jäi üht vaateakent silmitsema. Lahkudes kulus vaid paar sekundit ning tema kohale prantsatas suur jääkamakas, kildudeks. Laval muutunuks see tavapäraselt stseeniks, näitleja seisab pingestunult vaateakna ees ning ootab ja ootab, et surm tuleks. Aga tegelikult peaks ta vaatama akent ning siis minema astuma ning jääkamakas peaks kukkuma. Lihtsalt, aga selgelt ja illustreerimata.»

Seetõttu ehitati saali juba enne proovide algust proovilava, võeti kostüümid ning alustati kohe esimesest päevast peale proovimisega, lahenduste otsimisega. «Tekstiõppimiseks on suflöörid, liikumisskeemi jaoks koreograafid. Meie teeme teatrit,» on lavastaja korduvalt toonitanud. «Näitleja peab laval pidevalt meeled ärkvel hoidma, reageerima üllatustele nii kolleegide kui ka publiku poolt ja pakkuma neid ka ise välja. Etendus ei ole ju suletud süsteem, mida tuleks korrata õhtust õhtusse. Ma ei saanud koolis kunagi aru, kui kõneleti keskendumisest mingile müstilisele «ühele liinile», «pealisülesandele» või «tervikutajule». Sel ei ole ju midagi pistmist inimeseksolemisega. Kas me inimestena teame, millal, kus ja kuidas meie elu lõpeb?»

Hartmann sündis Ida-Saksamaal Leipzigis näitlejate perekonnas ning puberteedi möödumisel oli tal kaks kindlat plaani: astuda teatrikooli ning lahkuda seejärel igal juhul idast. «Kommunism on mulle teoreetilise süsteemina muidugi palju sümpaatsem kui kapitalism, ent Ida-Saksamaale edasijäämine tundus võimatu.»

Marx, taimed, jooks

Ka Eestis töötades püüdis ta pidevalt uurida: mida eestlased igatsevad, milline on meie suhe minevikku, millise iseloomuga me oleme. Miks? Ja miks on vaja rääkida sellest, kuidas ta hiljuti luges uuesti läbi Marxi «Kapitali», kuidas ta sööb vaid taimetoitu ning käib öises Tallinnas tervist jooksmas. Mis on sel pistmist teatriga?

«Väga kergesti on,» ütleb Hartmann. «Mind huvitab teatri juures see, mida tavaliselt kardetakse ning tõrjuda püütakse: rõhutatult subjektiivne vaade maailmale, mis ei püüagi mingil moel «selgitada». Samuti ei huvita mind absoluutselt küsimus sellest, kas minu lavastused on kuidagi «uued», «avangardsed» või «provokatiivsed». Võib-olla on nad tõesti seda kõike, aga hoopis huvitavam on pakkuda vaatajatele assotsiatsioone ning katkeid, millest nad saavad ise loo kokku panna.»

«Stalkergi» on üles ehitatud järgnevatele stseenidele, millest igaühel on oma rütm, poeesia ja tähendus. Hartmann ei kippunud kordagi avama, mida üks või teine stseen «tähendab» või millest jutustab, nõudes näitlejatelt situatsiooni mängimist.

Korduvalt meenutas ta Tarkovski meetodit «Ohverduse» filmimisel, mil näitlejatele anti iga päev vaid sel päeval ülesvõetava stseeni käsikiri. Mis tulemas oli, kuidas film lõppema pidi, sellest polnud kellelgi aimu. Ent mitte eriti üllatuslikult tähendas see erakordset intensiivsust, sest iga stseeni mängiti nii, nagu see olnuks viimane või kogu film.

«Teater peab olema alati avatud veale – laval olles peab näitlejatel kuklas püsima teadmine, et see kõik ei ole tõsiseltvõetav, sest tühine prožektori plaks võib kogu pingutuse hävitada,» ütleb Hartmann veel. «Ainult seeläbi tuleb arusaamine, et teatri olemuseks pole mitte oleva kordamine, vaid täiesti uute seoste loomine. Millegipärast ei oota keegi muusikalt või kujutavalt kunstilt, et nad «selgitaksid». Ent teatrisse minnes igatsetakse just seda: kontrollitud seoseid, klaare suhteid. Ei mingit vabadust, loomerõõmu, nalja.»

Teater toob vaenlasi

Hartmanni tee teatri juurde näib tagantjärele vaadates mitte ainult loogiline, vaid ka vääramatu. Näitlejate lapsena teatris üles kasvanuna on ka tema noorem õde alustanud teatriõpinguid. Hartmann tegi need omal ajal läbi Leipzigis. «Põhimõtteliselt ei saa ju loomingulisust õppida. Ent koolis on väga hea õppida, mida sa tulevikus ei soovi teha. Selles näengi ma kooli mõtet – tajuda, mida sa õpitavast tahad ja mida mitte, et saaks hakata otsima teisi teid,» räägib Hartmann.

Ta õppis näitlejaks ning alustas juba kooliajal telefilmides ning -seriaalides mängimisega, jõudes lühikese ajaga saada üle Saksamaa tuntuks. «Ühel hetkel taipasin oma elu kahenäolisust. Päeval viibisin televõtetel, öeldes rumalaid ja üheülbalisi monolooge. Õhtul istusin kodus, lugesin filosoofiat, eriti Nietzschet, ning kirjutasin luuletusi.»

Aga näitlemine? «Ma ootasin ja jäingi ootama lavastajaid, kes nõuaksid minult oskusi, mida mul pole. Kes sunniksid mind uutele aladele. Jäi üle ainult lavastajaks hakata ning ise seda näitlejatele pakkuda.»

Tambet Tuisk: «Mind on jäänud kummitama Hartmanni mõte sellest, et kui me oleme kunstnikud, siis ei tule me lavale sõpru otsima. Me ei tohi karta ohte ning peame olema valmis, et teatriga võib saada palju vaenlasi. Aga ka palju sõpru.»

Nagu teie, eestlased

«Saksa teater on mind võlunud muu hulgas just näitlejate tõttu,» ütleb Ojasoo, kes aastaid sealsel teatrielul silma peal hoidnud. «Jõulisus, oskus tõusta – nagu Hartmann ise ütleb – hetkega nullist sajani, äärmine avatus erinevatele võimalustele, julgus igal etendusel mitte ainult detailides teine olla, vaid üldse uus – lavastajana olen neid väärtusi üha enam igatsema hakanud.»

Esimesed proovinädalad olid loomulikult keerulised, seda tunnistavad nii lavastaja kui näitlejad. «Olen aja jooksul mõistnud, et näitlejate tööviis on väga sarnane teie, eestlaste iseloomuga. Pigem mõtlete, kui paiskate välja – sakslasena tundsin ma teie kõrval end elus esimest korda kuumaverelise itaallasena. Teile on omane ka iha perfektsionismi, täiuse järele. Ent seda pole vaja, palju vabastavam on tunda end hästi, avada kanalid ja lasta end üllatada.»

Ning Hartmann räägib hiljutilavastatud «Macbethist», kus ühel etendusel siirdusid näitlejad eelneva kokkuleppeta ühe stseeni mängimiseks tualettide juurde. «Kõik algas paari inimese soovist minna etenduse ajal kempsu, mida näitlejad lavalt nägid ning millele kohe reageerisid. Kuna mitmedki publikust soovisid end kergendada, otsustati neile vastu tulla ning minna lavalt nende juurde mängima.»

Ometi ei saa rääkida, et Hartmanni lavastustel oleks mingi ühtne «stiil». Vastupidi, ta väldib seda teadlikult. Seda juba alates oma esimestest töödest 90ndate keskel asutatud umbes kümneliikmelises trupis wehrtheater hartmann.

«Nimi koketeerib Wehrmachtiga, ent me kirjutasime meelega väikeselt, et rõhutada sõna «wehren» – kaitsma, end millegi eest hoidma. See oli labor, kus sai testida ideid, mida hiljem olen suurtes teatrites taas ja taas kasutanud,» räägib Hartmann.

Kahe ja poole aasta jooksul kulutas ta kõik oma säästud, elas seejärel sõprade juures ning loobus riiklikest abirahadest, sest «ma lihtsalt ei tahtnud, et mulle puhkamise eest makstaks». Just sel hetkel pöördus taas tema poole Frank Castorf, Berliini Volksbühne kunstiline juht ning ilmselt kaasaja olulisemaid lavastajaid kogu maailmas.

«Ta oli näinud ühte mu lavastust ning soovis seda enda juurde kutsuda. Lisaks käisid me lapsed ühes lasteaias ning kord seal nukuteatrit tehes kohtusime taas,» meenutab Hartmann. Tema esimene töö, Henrik Ibseni «Kummitused», oli tõeline läbilöök: publiku ovatsioonid, haruldaselt üksmeelne kiidulaul kriitikutelt, kutsed festivalidele. «Sel hetkel taipasin, et minult oodatakse nüüd ühtset käekirja. Ja ma otsustasin, et püüan seda igal juhul vältida.»

Väldib oma käekirja

Nii töötabki Hartmann aasta jooksul kuues-seitsmes teatris, kohtub aastas «tuhandete uute inimestega» ning teeb kõige eriilmelisemaid materjale. Viimasel ajal peamiselt klassikat, sest pärast tema kurba kogemust Sarah Kane’i lavastusega, mis keelati, sest «lavastuse vaimsus ei ole kooskõlas algmaterjali vaimsusega», ei soovi ta enam, et autoriõigused sekkuksid loomingusse. Lisaks Volksbühnele on Hartmann töötanud veel reas väga suurtes teatrites üle Euroopa.

Nõusoleku NO99s töötada andis ta esimese telefonikõne peale. Poolteist aastat tagasi. Hiljem selgus, et «Stalkeri» prooviperioodi ajaks pakuti talle Volksbühnes «Fausti» väljatoomist.

«Kuid Saksamaal olen ma juba töötanud, ma tunnen sealset teatrimaastikku,» ütles Hartmann, kui küsisin, miks ta ikkagi oli nõus tulema. «Mind huvitavad üllatused, teiste tavadega kohtumine.» Ning rääkis, kuidas Berliinis toimuvate esietenduste aegu sõidab ta hoopis teletorni, vaatab alla linnale ning mõtleb, kui tühine on selles maailmas tõsiasi, et kuskil toimub parajasti kellegi Sebastian Hartmanni esietendus.

«Stalker» on Hartmannile mitmes kohtumine Tarkovskiga. «Ma ei nõua publikult midagi erakordset, lihtsalt avatud mõtlemist. Sama ootan näitlejatelt ja teatrilt.»

Pärast NO99t tuleb kaheksa kuud puhkust, kuid juba on plaanitud järgmised tööd Oslosse ning Magdeburgi, kus peaks esietenduma tema esimene ooper. «Ent minu talukoht on valmimas ja ma tunnen üha enam, et tõmbuksin sinna ja jääksingi sinna. Võib-olla õpiksin natuke ravitsemist ja avaksin erapraksise. Ma ei tea. Teater pole end minu jaoks ammendanud, aga elu ei koosne ainult teatrist.»