Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kirjandus: Herta Laipaiga imeline mulgi maagia

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
HERTA LAIPAIK | FOTO: Margus Haav

Margus Haav käis külas Eesti ühel staažikamal kirjanikul Herta Laipaigal, kes on kirjutanud väga erinevates stiilides raamatuid. Näiteks lummavad tema mulgiainesed muistendid. Auväärses eas Herta on kadestamisväärselt terase ja vaheda mõistusega. Ühel mailõpu päeval võtab ta Haava vastu oma maja rohelusse mähkunud aias Tallinna rahulikumas kandis.

Herta Laipaiga ainulaadsed ja võimsad kunstmuistendid vapustavad. Võib öelda, et millegi sellisega pole ükski teine eesti kirjanik hakkama saanud.

«Kui te aga teaksite, kuidas proua Ojamaa, kes sel ajal oli Eesti Raamatu peatoimetaja, pidi käima Rein Ristlaane juures?» küsib Herta mõrult. «Nii ei tohtinud kirjutada! Aga see raamat näitas, kes me oleme ja kust me tuleme. Tõmbas minevikuhaavad lahti.»

Varrakus uustrükina välja antud «Kurjasadu» sisaldab ka omal ajal «Maarjakase» nime all ilmunud muistendeid.

«Kui ausalt öelda, siis «Kurjasaju» autori nimi ei peaks olema Laipaik... ,» ohkab Herta. «Ikka see Roiu Minn, kelle suust on need sõna tõsises mõttes maha kirjutatud. Ta oli mu onu naise õde, Roiu talu perenaine. Vanatüdruk, keda mulgid pidasid natuke metsa poole olevaks. Ta ei ajanud taga raha ega tööd.»

Esialgu jäi kirjapandu sinnapaika, kuni Tallinna Kirjanike Liidu Musta laega saalis ütles EKP Keskkomitee sekretär Rein Ristlaan, et eesti keel jääb tulevikus köögikeeleks.

«Mul oli Tõrvas koht, kus vanad asjad olid kõik alles. Otsisin nad üles ja hakkasin kirjutama,» jutustab Herta. «Ma ei teinud seda teadliku protestina. Ma lihtsalt kordasin seda, mis Roiu Minn mulle rääkis ja panin juba vilunud kirjutajana loetavasse vormi.

Need võeti väga hästi vastu. Siis ma sain aru, et kas juhuslikult või sisemise sunnina ma olen õigel teel. »

Soovaimu muinasmaailm

Kõik, mis «Maarjakases» kirjas või mida tuleb aista pelga hingusena ridade vahelt, äratab selle, mis igas eestlases peaks olema, mida aga tavaliselt lihtsalt ei mäletata. Tunnistasin Hertale ausalt, et vähe raamatuid on mulle ligilähedaseltki sellise mulje jätnud.

«Seda tahtiski Roiu Minn... Ta nagu tunnetas, et võib-olla minu kaudu jõuab tema sõnum inimesteni, » räägib Herta. «Kui mina tema käest paar korda nõudsin, et kust sa seda kõike tead, siis ütles tema, et ikka nende lausujate käest.

Need, kes keetsid vanu rohtusid, kelle juures rahvas käis ravimas ja kellele siis ka usaldati palju. Roiu Minn kaevas oma juttudega meid paarsada aastat ajalukku tagasi.»

Ehk isegi rohkem. Aega, kus kõigel oli oma hing, koht, aeg ja tähendus.

«Mul kummitab alati see ema ütlus, et kas Minn mitte polnudki soovaim. Ta oli üks imelik inimene...» Herta targad silmad lähevad korraks niiskeks ja hääl vaibub. Hetkeks tajun selgelt, et oma mõtteis ja tundeis on ta jälle Minniga. Nad rändavad tagasi ammustele aruheinamaadele, udustele niitudele ja kummarduvad ohvrikivide ning allikate kohale. See tunne on erakordselt võimas ja mu järgmine küsimus on nagu peoga pühitud.

Päike paistab endiselt. Mitte kaugel aiast kulgeb mööda suurt magistraali liiklusvool. Herta aias on aeg peatunud ning muistset hõngu võib peaaegu kombata.

Roiu Minni mütoloogia

«Esialgu vaatasin tema nagu natuke napaka vanatüdruku peale, » jätkab Herta. «Tollal oli bestseller mingi prantsuse toatüdruku päevik, kus õpetatigi, et peen daam peab pidama päevikut.

Seda hakkasin tegema minagi. Panin kirja kokkupuuted Minniga ning märkisin üles, mida ta selle või teise asja kohta rääkis.»

Minni õige nimi on Minni Nepp. Siis perekonnanimesid suurt ei tarvitatud, kasutati rohkem talunimesid. Nii kutsuti tedagi Roiu Minniks.

««Kurjasaju» võtsid mulgid hästi omaks. Aga see ongi puhas, igivana mulkide mütoloogia,» jutustab Herta. «Minn oli siis juba üle seitsmekümne... Kui ta suri, olin ülikooli esimesel kursusel. Ehkki ta oli vähese haridusega, lootis ta ometi, et ta lood saaksid elu. Nad on nüüd saanud.»

Herta peab pisikese pausi. Räägin talle oma kartusest, et oleme unustanud midagi olulist, mida esivanemad teadsid. Herta kuulab tähelepanelikult ja noogutab.

«Ta ju rääkis väga palju seda, mida ma üldse kirja ei pannud, » ohkab Herta. «Mul oli sel ajal noore gümnasistina tähtsam, et puusajoon oleks õige ja figuur hea. Panin kirja ainult süžee, aga palju hinge läks kaduma... »

Sellegipoolest suutis Herta päästa olulist ning edasi anda ilu, mis jääb inimeste südameisse elama.

Herta kodust lahkudes kõnnin eemale kui sügava ja selge minevikulätte juurest. Mõtlen tema kirja pandud mõttele, et sõnad on igavesed. Peagi märkan, et pealinna kohta hämmastavalt südamlik linnulaul kõlas ilmselt nii ainult Herta aias.

Küllap laulsid kevadlinnud kunagi ammustel aegadel talle ja Minnile samu iidseid viise.

Herta Laipaik

Elu ja töö

• Sündinud 29. jaanuaril 1921 Hummuli vallas

• Töötanud ajalehtede juures kaastöölisena

1942 Valga eeluurimisvanglas

1950-53 väljasaadetuna Siberis

• Pärast naasmist Eestisse ajalehtede kirjasaatja, raamatukoguhoidja, kutseline kirjanik aastast 1977

Raamatuid:

«Kummitus muusikatoas. Doktor Vallaku mõistatus» 1977

«Professor Lillepooli kroonika» 1982

«Maarjakask» 1983

«Kurjasadu» 1987, 2006

«Pelg» 1993

«Hauakaevaja lood» 1991

«Tuulekellad» 2000

Tagasi üles