Roald Dahli kallale minna on julge ja jõhker minek. Justkui läheks vana sõpra karvustama. Et äkki ei peaks üldse minema või siis tuleks rünnata sootuks teisel moel.
Roald Dahl, maailma parim
/nginx/o/2020/04/02/13037732t1h8542.jpg)
21. juuli 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks? Roald on ju ammu surnud. Ja minu- ning meiesugused võiksid käia õues või õllesummeril; vana kuu taevaliku rippumise käigus kärataksime kolmeteistaastased unekotile ja ja mida sealtmaalt edasi?
Kes on esimene vastaja?
Tühi öö ja kuri ööbik. Nähku sulgesid ja und.
Lihtsaim keerulisim
Ma püüdsin väheke järele kuulata ja mida ma vastuseks sain?
Katsetasin laps-inimese arvamusega, küsisin mitmete R-Dahli raamatute kohta ja üritin sama lühidalt vastu lausuda. Laon mõlemapoolsed vastused siia otseti ritta:
«Charlie ja okolaadivabrik»:
Laps: Lemmikraamat sellelt kirjanikult. Haarav ja köitev ja kuradima fantastiline. Välja on mõeldud asju, millest unistada ei oskakski.
KMS: Hullult kaasakiskuv. Ajas igavikuks okolaadi-isu ära. Tervislik teos.
«Suur Sõbralik Hiiglane»:
Laps: Hiiglane oli nunnu. Omamoodi veider. Normaalselt ebanormaalne maailma päästmise raamat.
KMS: Kulinaarselt parim tatikurkidest peaks pikemalt kõnelema. Hea lapse hirmutaja loodetavasti.
«Danny, maailma parim»:
Laps: Raamat, mis sugugi üldse kohe ei köitnud miskipärast. Mis on selle kirjaniku raamatute puhul imelik. Nii jäi raamat pooleli kah.
KMS: Taa ta um. Mu meelest sai Danny-raamat tõepoolest ühalt lihtsaim, ent teisalt keerulisim. Ma arvan, et hea inimesena kasvanud mini-inimesed ja pisi-isikud leiavad Danny-raamatust just selle sihi, mida mööda tulistades ei jää märgid maha võtmata.
Danny-raamatut lugedes näeb inimene (võib-olla esmakordselt) iseoma maailma parandamise võimalust. Kuidas nii? Vaatame klassikalisi näiteid. Pipi-raamat annab aimu heast anarhistlikust lähenemisest neegrikuningatele, politseinikele, roosadele villastele pükstele ja ühiskonnale laiemalt.
Karlssoni-raamat näitab ärimeheliku sigatsemise toimimist ning tirriteerimise võlu- ja tululikkust. Bullerby lastega samastumine on ääretult ilus ning jääb kindlasti sügavasse meelesoppi alles. Oh jah. Astrid Lindgreni teemadel võiks kaua ja kenasti kõnelda.
Kõige parem poeg
Aga meie teemaks on paraku Roald Dahl. Ja mitte ainult. Pigem üks Danny, kes otse pealkirjas kuulutati maailma parimaks.
Vaadakem maailma meie ümber. Selles maailmas võiks Dahli Danny parim olla küll. Sest mida teeb Danny? Ta on esmalt ja algupäraselt ja üksnes kõige parem poeg oma isale. Nimelt isale, mitte emale.
Juba seesugusena võiks Danny olla eeskujuks paljudele Eesti poistele. Neile, kel miskipärast on olemas üks kohmetuvõitu isa, aga kellel teps pole ema. Mitte ei tahaks hakata hakkima toda keerulist juttu, mispärast naised ja mehed me maal liiga kergekäeliselt abielluvad ja seejärel lahku läevad seda kurba elulõiku Danny elus polnud, veel kurvem oli.
Aga nii ta on Danny on emata laps, Danny on toopärast ka tsipake õnnetu laps. Ja Dannyl on isa, kes tekitab ta lapsepõlve sisse niipaljukest õnne kui vähegi võimalik. Vaadake ise!
Ses raamatus on nii elik teisiti päris mitu nõksu sees, mis eesti-lastele võiks kenade koeruste algusi pähe ajada.
Olgu et teos otseti inglaste maalt peri on. Ja paha vabrikant oma faasanijahiga võib seeläbi kröömike elukauge tunduda. Mis siis, sõnum tuleb ju kohale. Seda sõnumit on meie maal kangesti tarvis.
Loomise jõuga
Meie maal, Eestis vaadake natuke ringi. Kurjamid sõidavad, uhavad nurjatult teeveertesse palkisid ja betoonikolakaid kohtadesse, kus needsamused mitte olla ei tohiks. Õnneks kasvab peale tugev põlvkond, Dahli lugenud põlvkond.
Noored inimesed eemaldavad elegantse sujuvusega sildid pealkirjaga «Eramaa». Tulevad kampade kaupa ja võtavad maanteede veertest palgid, betoonikänkrad ja loomulikult ka prahi. Vaba rahvas vabal maal näitab, mida ta võib. Mida ta oskab ja tohib. Vabrikantide osaks jääb häbi ja viletsus.
Uitmõte, kuriline: kas ma tean, kuidas lõhkeainet kasutada? Kas ma oskan sihtida täpsuspüssi? Ma tean ja ma oskan. Ja kui mulle veeretatakse põhjus otse nina alla, siis ma näen, et vainlane pole teps mitte järve elik mere taga. Just niimoodi võiks mõtelda Roald Dahli kirjutet Danny-raamatu läbi lugenud laps. Aga mõtleb paremini, läheb lõhkumisele vastu loomise jõuga.
Tal on vähe käepärast (maa, isa/ema, ausus ja õiglus pluss paar head sõpra), aga ta näeb ja teab, mismoodi ja millises suunas oma sirge silm sihtida. Ja Dahli raamat annab lootust, et isegi kõige kehvemast putkast võib astuda suured sammud suure maailma suunas.
Sest peamine on julgus anda kurjamitele malakat ning minna ise oma teed. Minna iseoma teed.
PS! Vaadake kindlasti www.roalddahl.com
Roald Dahl
«Minu onu Oswald», Monokkel 1994
«James ja hiigelvirsik», Draakon ja Kuu 2001
«Suur sõbralik hiiglane», Eesti Raamat 2001
«Matilda», Eesti Raamat 2005
«Tohlamid», Eesti Raamat 2005
«Charlie ja okolaadivabrik», Draakon ja Kuu 2005
«Danny, maailma parim», Eesti Raamat 2006
Raamat
Roald Dahl
«Danny, maailma parim»
Tõlkinud Andry Ervald
Eesti Raamat 2006