/nginx/o/2013/09/05/2108957t1hcac7.jpg)
NO99-teatri selle hooaja avalavastus «Hirvekütt» uurib, mida koledat sõda inimesega teeb, kirjutab Merit Kask.
Noorte meeste teekond sõtta ja tagasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolm sõpra lähevad vabatahtlikuna Vietnami sõtta. Sõtta, millest otseselt juttu ei tehta. Oluline on see, mis oli enne ja mis tuli pärast. Ehk sellest, mis saab inimesest, kes on käinud sõjas.
Ent «Hirvekütt» on ka armastusest ja sõprusest. Või siis sellest, kuidas teha oma elust oma elu ja mõista, millal ja mis otsuseid peab vastu võtma (näitleja Tambet Tuisu jaoks).
Või ühest lasust ehk mehest, kes tahab teha endast teemanti (lavastaja Tiit Ojasoo jaoks). Või siis mitmest asjast veel.
Sõda ja Eesti
«Hirvekütt» on alguse saanud filmist. Tiit Ojasoo lavastus põhineb Michael Cimino samanimelisel linateosel. Sõda näidatakse selles üsna minimaalselt ja ka lavastuses pole teisiti.
«Me eemaldume «Hirvekütis» üsna kiiresti vägivaldsest situatsioonist. Me küll kuuleme, kuidas kaks korda lendab üle helikopter, aga see on ka kogu sõda, mida näeme,» märgib lavastaja Ojasoo. «Film räägib neist poistest, kes sõjas käisid, kuidas nad sealt tagasi tulid ja kuidas neil ei olnud võimalik enam ühiskonda samasugusena tagasi pöörduda.»
Cimino «Hirvekütist» kuulis Ojasoo üsna juhuslikult, ent pärast materjaliga tutvumist tekkis kohe plaan see ka teatris lavale tuua. «See on täpselt selline lugu, mida on just praegu vaja teha,» räägib lavastaja.
«Kui meenutada ajalugu, oli rahvas sõja vastu. Sõjast tulid tagasi mehed, kes olid katki. Aga ühiskond ei saanud aru, et need mehed on haiged, ühiskonna silmis olid nad maniakid,» kirjeldab Ojasoo loo tausta.
«Vietnamis sai surma väga palju USA sõjaväelasi, kuskil 58 000, aga... tagasitulnutest sooritas paaril järgneval aastal enesetapu pea kaks korda rohkem mehi. Praegu räägitakse sellest, mis saab siis, kui mehed Iraagist tagasi tulevad.» räägib lavastaja.
See, mis tabas Vietnamist tagasi tulnuid, tabab ükskõik millisest sõjast naasnuid. Post Traumatic Stress Disorder, ütleb selle kohta diagnoos ja kavalehel räägib sellest veidi pikemalt Andrei Hvostov.
«Eesti on küll väike, aga siin on täpselt sama seis,» juhib Ojasoo tähelepanu nii praegu Iraagis välismissioonidel käinud sõjaväelastele kui 20 aastat tagasi Afganistani sõja läbi teinud meestele.
«Hirvekütis» astub lavale kogu NO99-teatri suurenenud trupp. Mehine trupp iseenesest. Aga tsiteerides Tambet Tuisku, siis «kaks maasikat on ikka sees». Ehk Mirtel Pohla ja Inga Salurand. Tambet Tuisk mängib ses kahe maasikaga kaunistatud maskuliinses seltskonnas Michaelit, üht «Hirveküti» peategelast. Kahe teise Vietnami mineja, Nicki ja Steveni rollis on Sergo Vares ja Risto Kübar.
Tuisk märgib, et lavastus ise on (järjekordselt!) ütlemata keeruline. Paras väljakutse on juba selle lavakujundus.
«Tiidu kinnisidee maskuliinsest kambast, kes rõõmsalt ja süüdimatult musta tööd rügab ja pärast sama reipalt koos õllekasse ja sealt otse Vietnami sõtta marsib, leidis siin lahenduse selles, et laval sumbatakse põlvini puiduhakkesodis,» selgitab kunstnikutöö teinud Ene-Liis Semper, «juba ainuüksi hakke kogus, mis on 13 tonni, ajaks enamikul Eesti teatrite lavameistritest südame pahaks.»
Et lavastuse materjal põhineb filmil, tuleb ka näitlejal oma rolli õppida selle kaudu, kuidas keegi enne teda on selle juba lahendanud. «Praegu pole meil nulltasandit. Film on juba iseenesest algmaterjalist väljapuhastatud variant,» märgib Tuisk.
Puhas realism
Ta ei hoia geniaalselt tehtud filmi aadressil kiidusõnu tagasi. «Kümnel eri moel võib aru saada sellest, mida näitlejad mängivad. Mõnusalt on otsad lahti jäetud. Suur osa dialoogidest ja stseenidest on selgelt improvisatoorsed. Jah, eraldi käsikiri või näidend oleks muidugi kergem, aga nii on põnevam,» leiab Tambet Tuisk.
Cimino «Hirvekütt» on realistlik psühholoogiline film, kus pole kasutatud eriti palju märgilisi kujundeid. «Kui me tahame seda lugu teha, peame sellesama realistlikkuse kõigepealt ammendama, et sealt edasi minna,» selgitab Tiit Ojasoo. «Nii et jah, sellist realismi, sellist loo jutustamist pole me varem oma teatris teinud.»
«Hirvekütt» on selle hooaja esimene uuslavastus. Inimene ja süsteem, inimene ja ühiskond, see, kuidas ümbritsevas süsteemis hakkama saada ja iseendaks jääda, läbivad kesksete teemadena ka teatri järgmisi uuslavastusi.
«HIRVEKÜTT»
NO99-teatri lavastus «Hirvekütt»
Lavastaja Tiit Ojasoo,
kunstnik Ene-Liis Semper
Osades Tambet Tuisk, Sergo Vares, Mirtel Pohla, Risto Kübar, Rasmus Kaljujärv, Jaak Prints, Andres Mähar, Kristjan Sarv, Inga Salurand ja Gert Raudsep
Esietendus 21. oktoobril NO99-teatris