Margarita Voites – Eesti tõeline primadonna

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margarita Voites 1971. aastal Donizetti ooperi «Lucia di Lammermoor» nimiosas.
Margarita Voites 1971. aastal Donizetti ooperi «Lucia di Lammermoor» nimiosas. Foto: arhiiv

Homme astub oma juubelikontserdil suure publiku ette kauaaegne rahvusooper Estonia solist, särav koloratuursopran Margarita Voites. Naine, kellest sai legend juba pärast esimesi osatäitmisi, kes oli aastakümneid meie ooperiteatri visiitkaardiks ning kelle suurrollid on jäänud tänini ületamatuks.

Tahaksin kõigepealt minna tagasi äsja ETVs näidatud filmi «Pärlipüüdja» juurde, mis tõi kindlasti paljudele meelde teie hiilgeajad Estonias. Mis tundega te seda filmi vaatasite?

Väga meeldiva tundega! Mul on väga hea meel, et see film tehti, ning ma vaatasin pigem Hendrik Krummi ja meenutasin teda, kui mõtlesin iseenda peale. Kui seda Moskvas lindistasime, olin mina viiskümmend, Krumm aasta vanem, kuid enesekiituseks peab ütlema, et vanus küll kuidagi silma ei torganud. Teist nii head partnerit kui Krumm pole mul olnud.

Aga Georg Ots, Jassi Zahharov, küllap neid ikka rohkem on olnud?

Muidugi, ka nemad! Kui ma alles kahtlesin Vanemuisest Estoniasse tulekul, et kas teen ikka õigesti, pani vaid üks Georgi lause minu jaoks kõik paika. Teadsime teineteist, kuid polnud isiklikult tuttavad ning esmakordselt silmast silma kohtudes hüüdis ta mind nähes: «Minu Gildakene tuli!» Siis oli asi otsustatud! Jassi Zahharoviga kohtusime Vanemuises ooperis «Rigoletto» duetti lauldes. Jassil on minu arvates olemas lausa kahe suure mehe anne: Otsa sarm ja Tiit Kuusiku vägevus.

Kas romantilistel lavarollidel on kalduvus ka tavaellu kaasa tulla?

Ei, minu puhul kindlasti mitte, lava ja elu on erinevad asjad. Kuigi näiteks laval olime Krummiga tõelised armastajad, polnud meie suhted algul sugugi nii roosilised. Krumm ütles mulle vahel lausa halvasti, kuid hiljem saime nii kolleegidena kui inimestena väga hästi läbi, olime üsna lähedased.

Homne suurkontsert on vist üle pikkade aastate esimene kord, kui suure publiku ette tulete. Kus te olete olnud, hääl on teil ju endiselt vormis, nagu räägitakse?

Olen ka ise viimastel aastatel tundnud, et mind nagu polekski lauljana olemas – pole mind kuulda ega näha. Kuid siiski on väärarvamus, nagu oleksin laulmisest loobunud.

Pikka pausi mul lauljana pärast Estoniast lahkumist pole olnud. Laulan Eestis üsna palju, kuid minu kuulajaskond on nüüd väiksem.

Minust on saanud rohkem kirikulaulja, eelmisel aastal ilmus plaat «Ave Maria». Sel suvel andsin kaksteist soolokontserti sellistes paikades, kus ma polnud varem isegi käinud, näiteks Urvastes ja Väike-Maarjas.

Kui palju julgust ja tööd nõudis homse kontserdi ettevalmistamine, kas teiesugune kogenud laulja närveerib?

Väike närv peab olema, päris rahulikult ei saa lavale minna. Veel eelmisel aastal polnud ma kindel, et üldse juubelit tähistan, seda enam et kontserdiga. Nüüd aga öeldi Estonia poolt, et teeme, ja kogu lugu! Hakkasin kava koostama ja partnereid otsima. Kava on kokku pandud nagu miniooper, ainult et stseenid on valitud eri ooperitest. Minu partnerid on homme Mati Palm, Jassi Zahharov, Juhan Tralla ja Urve Tauts.

Kui palju on maailmas üldse koloratuure, kes nagu teie 70selt täispika kavaga esineda söandavad või suudavad?

Viie-kuuekümneselt koloratuuride hääled tavaliselt kustuvad, seega arvan, et väga vähe. Järgisin konservatooriumis tähelepanelikult kõike, mida Linda Saul õpetas, aga kuna olen sünnipärane koloratuur, siis erilist tööd pole ma häälega tegema pidanud.

Osi aga tuleb siiski õppida ja harjutada, niisama aariad meelde ei jää.

Täna ei tule teil vist sünnipäevapeost homse kontserdi tõttu midagi välja.

Ei, see ei tule kõne allagi! Juba eelmisel nädalal istusin, nagu teatris öeldakse, «musta loori all», et vaimu eelseisvaks kontserdiks ette valmistada.

Tegelikult olen sündinud 29. oktoobri öösel, kuid kirja pandi 30. oktoober. Olen pidanud oma sünnipäeva nii Sri Lankal, Kanadas, Saksamaal kui Tbilisis. Üks ebatavaline kingitus on mul Aerofloti stjuardessidelt, kes teada saades, et mul on sünnipäev, kinkisid komplekti klaase. Hiljem küsisid mu külalised, et kust ma küll need klaasid endale koju nahistasin. Midagi ma ei nahistanud, see on lennufirma personaalne kingitus!

Seekord peame pidu alles siis, kui kontsert õnnelikult selja taga, kava lõpeb šampanjaklaaside kõlinal lauldava joogilauluga ooperist «Traviata».


Täna 70-aastaseks saava ooperiprimadonna Margarita Voitese hiilgeaegu meenutavad kolleegid Urve Tauts ja Jassi Zahharov

Margarita Voitesega olen palju koos esinenud nii Estonia teatrilaval kui ka arvukatel kultuuri-ja kunstipäevadel kodu- ning välismaal. Oleme palju koos reisinud.

Inimesena on Margarita äärmiselt hea huumorimeelega, ja kes temaga kord juba lähedaseks on saanud, teab, et ta on haruldaselt tore ja sõbralik nii kaaslase kui kolleegina.

Margarita on ka suur käsi-töö-, looduse- ja loomasõber ning minu arvates ütleb see tema kohta üsna palju.

Meil on olnud väga hea kontakt kogu aeg ja vist sellest tulenevalt esitame homsel kontserdil koos Donizetti ooperi «Lucia di Lammermoori» Lucia kavatiini.

Kui lauljal on hea kool ja tal on piisavalt tarkust oma häälega ümber käia, siis pole ime, et ta suudab 70 aasta juubeli puhul veel nii heas vormis olla.

Margarita võib homme publikut aga ka üllatada, sest ta on üllatuste meister.

Urve Tauts
endine kolleeg ja lähedane sõber


Lauljana on Margarita Voites kindlasti legend – Suur Eesti Koloratuur! Inimesena väga lihtne, väga kena ja väga soe. Esimene kokkupuude ulatub juba Tartu Vanemuise päevadesse ja me oleme palju koos esinenud. Ma usun, et koloratuuride puhul on ülimalt haruldane olla veel sellises vanuses nii heas vormis, nagu seda on Margarita Voites.

Kui kuulajad ei teaks, et me tähistame homse kontserdiga tema 70. sünnipäeva, siis võiks tema hääle värskuse, puhtuse ja kulumatuse järgi öelda, et ta on alles kahekümneaastane. See on nõnda, ja see on looduse ime. Muidugi on Margarita osanud oma häält ka hoida, seda harida ja valida vaid neid osi, mis tema häälele head teevad. See pole kindlasti olnud kerge, kuid see ongi täna tema edu pant.

Tuleb märkida, et Margarita Voites on koloratuur mitte koolituse, vaid looduse poolt antud unikaalse häälematerjali tõttu ja selles on suur vahe. Laulame homme Germonti ja Violetta duetti Verdi ooperist «Traviata».

Jassi Zahharov
endine kolleeg


Kontsert

Margarita Voitese juubelikontsert

31. oktoobril kell 19

Estonia kontserdisaalis


Margarita Voites

• koloratuursopran

• Sündinud 30. oktoobril Moskvas

• Perekond: abikaasa Juhan Voites, kaks last, seitse lapselast

• Haridus: Tartu 2. kk 1955; Tallinna Muusikakool 1957–58; Tallinna Konservatoorium, klassikaline laulmine 1964

• Tuntumad osatäitmised: Violetta (Verdi «Traviata»); Luia (Donizetti «Lucia di Lammer-moor»); Gilda (Verdi «Rigoletto») jpt. Osalenud muusikafilmides «Teatridirektor», «Pärlipeegeldused» jt

• 2004. a kontsertturnee ansambliga Noorkuu.

• Plaat «Ave Maria» (2005)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles