Draamateater – Eesti mitteametlik rahvusteater

2002. aastal esieten­dunud Priit Pedajase lavastatud Andrus Kivirähki «Eesti matus» ületas 2005. aasta veebruaris sajanda etenduse piiri. Kivirähulik eesti rahvuse ja eestluse tõlgendus püsib siiani draamateatri kavas. Foto: Teet Malsroos/SL Õhtuleht

Eesti Draamateater on kandnud eri aegadel erinevaid nimesid, siin on töötanud palju erineva mõtteviisiga inimesi ja tehtud väga erinevat laadi teatrit. Kuid kõige kindlamalt on teatri identiteeti ja järjepidevust alal hoidnud see Tallinnas Pärnu maanteel asuv hoone, Eesti kõige vanem ja kõige pikema staazhiga teatrimaja.

Millal peaks Eesti Draamateater oma juubelit pidama, selle üle võib vaielda. Pikka aega peeti teatri asutamisajaks aastat 1916, kui rühm rahulolematuid Vanemuise näitlejaid Tallinna kolis ja seal uue teatri lõi.

Operetihulluses vaevlevale Estoniale vastukaaluks otsustati siin mängida ainult sõnalavastusi ja võeti endale nimeks Draamateater. See teater tegutses tollases Saksa teatri majas koos saksa ja vene trupiga. Ajad ja olud olid rasked, nii et 1924. aastal liideti Draamateater majanduslikel põhjustel Vanemuisega.

Teine algus seostub aastaga 1920, kui tegevust alustas Eesti esimene teatrikool – Paul Sepa erastuudiost välja kasvanud Draamastuudio. Selle esimese lennu lõpetajad asutasid 1924. aastal Draamastuudio Teatri, mille koduks sai jälle Saksa teatri maja.

On küll pisut kummaline, et Eesti Draamateater seob oma ajalugu Draamastuudio ja mitte sellest välja kasvanud teatri algusega, kuid mõistetav on soov rõhutada selle uue näitetrupi professionaalsust, s.t omandatud teatriharidust.

(Siit koorub välja ka keerulisem probleem: raskesti piiritletav erinevus elukutseliste ja professionaalsete teatritegijate vahel ning tõdemus, et need mõisted pole sünonüümid. Eriti eesti kutselise teatri 100. sünnipäeval saab sellest pikantne küsimus, vähemalt ajaloolises plaanis.)

Draamastuudio Teater sai aegamööda majanduslikult jalad alla ning muutis 1937. aastal oma nime Eesti Draamateatriks. 1949 likvideeriti Estonia draamatrupp, näitlejad tulid naabermajja üle ning draamateatrist sai paariks aastakümneks ainuke sõnalavastustega tegelev teater Tallinnas – Tallinna Riiklik Draamateater.

Asutuse nime ette lisandus pidevalt uusi täiendeid: 1966. aastast kandis see lõpuks nime Tööpunalipu ordeniga Viktor Kingissepa nimeline Tallinna Riiklik Akadeemiline Draamateater. Aastast 1989 nimetame maja Pärnu maanteel aga jälle Eesti Draamateatriks.

Provotseerivalt võiks ka küsida: kas mitte just see maja struktuuri ja müüridesse imbunud saksa teatri range vaim ei sea oma piire seal tehtavale eesti teatrile.

Rahvusteatri vundament

Ajast aega on rõhutatud, et eesti teater peaks püüdma otsida ja säilitada oma rahvuslikku eripära ning tooma lavale eesti näitemänge, isegi kui nende tase on keskpärane. Samas teatripraktikud teavad, et eesti publik pole mitte alati algupäraseid näitemänge teatris vaadata armastanud.

On tõsi, et Eesti Draamateater on läbi ajaloo pööranud suurt tähelepanu nii eesti kirjanduse kui maailma draamaklassika lavastamisele, tihti ka olude ja moodide kiuste. 1990. aastail andis see isegi aluse taotleda Eesti rahvusteatri nime.

Teatri tollase deviisi võib edasi anda direktor Margus Allikmaa pidulike sõnadega: «Draamateatri näitlejaskond ja selle loominguline kvaliteet on tähendanud ka alatist valmisolekut tuua lavale oma rahvusliku kirjanduse väärtteosed, et selle kaudu ütelda midagi uut rahvusliku iseloomu, rahvuse enda kohta.»

Eesti rahvusteatri nime siis saada küll ei õnnestunud, sest selles nähti eelkõige majanduslikku mahhinatsiooni, aga sisuliselt on draamateater seda funktsiooni täitnud juba pikka aega.

Tähtlavastused

Teatriloolased väidavad, et Hugo Raudsepa näidendi «Mikumärdi» esietendus Draamastuudio Teatris 1929. aastal päästis valla rahvusliku dramaturgia buumi. Selle laines dramatiseeriti ja lavastati 1930ndail ka kõik olulisemad Tammsaare ning Lutsu teosed ning nii pandi alus nüüd juba kooliklassikaks saanud teoste üldrahvalikule populaarsusele.

Eesti teatri ja draama järgmine viljakam koostööperiood langeb 1950.–1960. aastate vahetusse, kui esietenduseni jõuavad Juhan Smuuli, Egon Ranneti ja Ardi Liivese näidendid. 1955. aastal hakkab draamateatris tööle ka Moskvas lavastamist õppinud Voldemar Panso, kes paneb aluse teatraalse režii taassünnile ning toob lavale hulgaliselt eesti kirjanduse põnevaid tõlgendusi. Olgu siin mainitud neist ainult mõned kõige kuulsamad: Tammsaare «Inimene ja jumal» (1962), Smuuli «Kihnu Jõnn» (1964), Traadi «Tants aurukatla ümber» (1973).

1980. aastail saavad rahvusliku vabadusvõitluse lipukirjaks mitmed Mikk Mikiveri eesti kirjanduse ja ajaloo lavatõlgendused. Jaan Kruusvalli «Pilvede värvide» (1983) mängimine sügaval stagnaajal on tundunud imena, sest lavastus räägib eesti rahva põgenemisest läheneva Punaarmee eest vabasse läände. «Vaikuse vallamaja» (1987) sai juba peaaegu vabalt rääkida nõukogude korrast, metsavendadest ja küüditamisest.

1990. aastaid eesti teatris on nimetatud ka Madis Kõivu suure tuleku kümnendiks ning seda paljuski tänu Priit Pedajase lavastustele Eesti Draamateatris. Ajal, kus majandusraskustes teatrid tegelesid usinalt publiku meelelahutamisega, tõi Pedajas lavale Kõivu kaks filosoofilise koega draamat ning modernistliku mälu-uuringu «Tagasitulek isa juurde» (1993), mida käis vaatamas üle 12 000 inimese.

Sajandivahetusel löövad draamateatris laineid aga juba Andrus Kivirähki näidendid. Eriliseks sündmuseks rahvusliku mentaliteedi uurimise ja õõnestamise vallas kujunes Kivirähki «Eesti matus» (2002), mida on mängitud suure menuga juba üle saja etenduse.

Olgu lõpetuseks öeldud, et Eesti Draamateater on seda ikka meeles pidanud, et ta on muu hulgas eesti draama teater ning panustanud palju ka koostööle kirjanikega. Headeks näideteks on siin nii uute näidendite esimese/avaliku lugemise kui ka teatri oma näidendiraamatute sari.

Teatriuuendused

Repertuaarivalik peegeldab siiski ainult üht külge teatri ideoloogias. Draamateatrit on 20. sajandi teisel poolel peetud Eesti esindusteatriks, nii et see nimi on seotud teatud ootustega – lavastuste kõrge kunstilise taseme ning traditsioonilembusega.

Üldiselt on näitlejad-lavastajad püüdnud publikut mitte alt vedada. Kuid vaatamata oma esinduslikule renomeele on Eesti Draamateatris pea alati lubatud tegeleda ka alternatiivsete otsingute ja katsetustega, sest kunstiline tegevus eeldab alati ka mingit uuenemist.

Omamoodi katsepolügooniks on kujunenud teatri väike saal. Nagu teisteski Eesti teatrites, avati ka draamateatris 1960ndate lõpul väike saal kolmanda rõdu kõrval. Aasta hiljem, 1968, aga juba suurem, 152 kohaga saal selle praegusel kohal, 4. korrusel.

See väike saal on olnud nagu draamateatri alateadvus, kus tihti möllavad ja pulbitsevad paheline energia ning salamõtted, mis suurele lavale justkui ei sobi.

Selles kontekstis tulevad esimestena meelde Juhan Viidingu intellektuaalne vaene teater, Evald Hermaküla improvisatsiooniline teater ning Mati Undi ja Hendrik Toompere pillav ja võõritav postmodernistlik teater.

Kuid neid katsetajaid on seal olnud teisigi. Ja mitte alati pole need peavoolust kõrvalekalduvad lavastused publikule heameelt teinud! Nii on mõnelgi korral esile kerkinud küsimus: kas Eesti Draamateater võib endale kogu oma soliidsuse juures selliseid veidrusi üldse lubada. Viiding, Hermaküla ja Unt on nüüd läinud, Toompere on saanud vanemaks ja targemaks...

Praegu kõlavadki kuluaarides vastupidised sosinad. Miks on Eesti Draamateatri repertuaaris nii palju turvalist ja korralikku meelelahutust, eelkõige muidugi komöödiaid? Kas draamateater püüab üle võtta Vanalinnastuudio publikut? Miks pole viimastel aastatel draamateatri laval sündinud imesid? Kas näitlejaile poleks vaja uusi väljakutseid?

Teater vastab: järjest rohkem peab teenima omatulu, publik tahab lõõgastuda, kõik sõltub lavastajate pakkumistest, kunstis on tulemust ennustada võimatu jms. Kõik on aktsepteeritavad põhjendused, aga nõudlikum vaataja aimab siiski probleemikoldeid ning näeb segadust draamateatri identiteedis. Kas tõesti on 21. sajandil võetud kurss rahvusteatrilt rahvateatrile selle sõna rahvusvahelises tähenduses (s.t siis lihtrahvalähedasele teatrile)?

Isiksuste süsteem

2004. aastal avati pööningukorrusel endises dekoratsioonitöökojas draamateatri kolmas mängupaik – maalisaal, kus praegu mängitakse kammerlavastusi, muu hulgas edukalt ka sellist üsna elitaarset žanri nagu monolavastus. Uus intiimne mängpaik, mis palju publikut ei mahuta, palju raha sisse ei too, nii et mida kõike seal veel teha võiks proovida. Vähemalt natuke hullust või piiridel kõndimist on ühele kunstnikule ja mõnele vaatajale ikka vaja!

Draamateatrit on tihti nimetatud ka staariteatriks, kus töötavad meie parimad näitlejad – tuntud ja armastatud staarid. Väikse liialdusega võib öelda, et draamateater on pea alati riisunud koore teatrikooli lendudelt ja teiste teatrite truppidelt.

Selles majas töötanud kuulsate näitlejate rida on nii võimas, et nimekiri tuleks pikk ja selle tegemine keeruline, sest vahetegemine suurte ja väga suurte näitlejate vahel on ju nii subjektiivne. Riskimata kedagi solvata, tuleb loobuda ajakirjanduslike edetabelite tegemisest ning paluda, et draamateatrit esindaks näitlejate grupifoto, mis vana traditsiooni kohaselt peaks sümboliseerima psühholoogilise teatri alust – näitlejate ansamblit.

Kuid asjal on alati olnud ka teine pool. Kes ja kuidas suudab tasakaalustada ja juhtida seda suurte isiksuste keerulist süsteemi? Kes võtab endale vastutuse kõigi nende annete arendamise ja rakendamise ees? Pole vist ühtki teist eesti teatrit, kus lavastajate, peanäitejuhtide ja direktorite õlule on pandud nii palju moraalset ja kunstilist vastutust.

Olgem ausad, ka draamateatri sisekonflikte mängitakse eesti teatri ja avaliku elu suurel laval ning seal jäävad ellu vaid professionaalid ja/või suured anded. Loodame, et suured draamad draamateatri ümber on vähemalt selleks kümnendiks läbi, nii et kõikide energia koondub nüüd ja edaspidi sellele, mis teatri kunstilisel laval toimuda võiks. Palju õnne, Eesti Draamateater!