/nginx/o/2012/10/16/1375134t1h975d.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2147137t1ha845.jpg)
Tarmo Jüristo: Oluline on, kus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuuldes NO-teatri plaanist lavastada «Totu kuul», tekkis mul korraga kaks vastandlikku tunnet. Ühelt poolt tundus see äärmiselt teravmeelne ja lahe leid. Tekst peaks olema tuttav valdavale osale tänastest kontoritöötajatest, samas kui selle jutustuse kontekst on praegu radikaalselt erinev ajast, mil need inimesed seda viimati lugesid.
Teiselt poolt olin ma aga veidi murelik. «Nafta»-etendusest hellaks tehtuna oli mul kartus, et kuna ka «Totu» pakub ohtralt võimalusi otsesteks näpuganäitamisteks, ei suuda tegijad vastu panna kiusatusele ning jätta ka vaatajatele ruumi ja võimalust mõne asja peale ise tulla. Suur rõõm oli tõdeda, et seda ei juhtunud terve etenduse ajal kordagi.
Kuigi Totu igihaljaste seikluste meenutamine on tore moodus üks õhtu mööda saata, pole selle lavastuse peamine ja unikaalne väärtus siiski mitte selles, MIDA ja KUIDAS mängitakse, vaid KUS seda mängitakse.
Olles nende väheste õnnelike hulgas, kellel seda tükki näha õnnestub, võib see vast tõesti mõnevõrra küüniliselt kõlada, aga mängides Totut teatris ja päris laval, läheks sealt minu arvates tõepoolest midagi väga olulist kaduma.
Täpselt nii nagu Totu saabumine Kuule muutis sealset maailma (või kuuilma?), muudab Totu saabumine sinu kontorisse sinu töökohta, tuulutab tube ja annab nii sulle kui su kaasmarakannidele müksu ribidesse.