Elmo Nüganen: meil on kohutavalt vedanud

Maikuus esietenduv «Igatsus» ühendab vene klassiku, kaasaegse briti autori ja Elmo Nüganeni lavastajakäe. Foto: Peeter Langovits

15. veebruaril 45-aastaseks saav Elmo Nüganen pärjati filmi «Meeletu» eest hiljuti saate «OP!» kultuuripreemiaga. Peategelase, keskeakriisis mehega, Nüganen veel paralleele ei tõmba, ent kriitilist meelt jagub tal küll.

Tallinna Linnateatri peanäitejuhina leiba teeniv Nüganen rügab sihikindlalt selle nimel, et teatrimaja kord valmis saaks. Ehkki ta teab, et mõnda erakonda kuuludes võiks ehitustööd märksa kiiremini edenema hakata, on ta veendumusel, et seal, kus algab poliitika, saab teater otsa. Vastuvaidlematult.

Elmo Nüganen, kui arvestada kultuurisaate «OP!» tunnustust, siis kas võiks öelda, et 2006. aasta oli teile edukas?

Kui keegi märkab kellegi tehtut, jääb see tegijale endale muidugi meelde. Aga kas inimene jätab elatud elu meelde pelgalt äramärgitud tööde järgi? Pigem lähtub inimene muudest tähistest või verstapostidest: millal ta kooli läks, mis aastal sündis perre esimene laps.

Olete harjunud oma sünnipäevade eel tagasi vaatama, möödunule mõtlema?

Tegelikult mulle enda sünnipäevad ei meeldigi. Pigem teatri sünnipäev, laste sünnipäevad, emadepäev või jaanipäev.

Miks siis nii?

Tunnen end sel päeval justkui süüdi. Mulle meeldiks pigem, kui saaksin oma sünnipäeval kinkida midagi oma sõpradele. Vaatasin, et minu sünnipäeval esinevad Estonias Huuhtajat. Tunneksin end õnnelikuna, kui saaksin osta kõigile oma sõpradele pileti ja nad sellele kontserdile viia. Aga ma ei saa seda teha, sest sel päeval on paljudel inimestel siin teatris etendus.

«Meeletule» mõeldes ei pääse kuidagi keskeakriisist rääkimisest. Mõtlete sellele?

Muidugi. Ma näiteks ei ole kohanud ühtegi inimest, kes ütleks, et tal ei olnud puberteeti. Inimese elus on see esimene raske hetk maailmaga kohanemisel. Sest mida muud see inimene siin üldse teeb, kui kohaneb ümbritseva maailmaga. Inimene räägib ju kogu aeg ühest ja samast, kohanemisraskustest.

Ja ühel hetkel puututakse nendega rohkem kokku. Puberteet on esimene kord – noor inimene on maailma peale vihane, sest tal on tunne, et maailm ei mõista teda. Siis läheb see mööda, esimene raske tõke on ületatud. Ent peagi tuleb teine.

Sisimas on mul tunne, et olen ühe tõkke ületanud, edukalt maandunud ja nüüd lähenen uuele tõkkele ja püüan kätte saada tõkkeleminekule eelnevat jooksurütmi.

Tuleb joosta, hüpata, maanduda ja siis uued sammud seada.

Ehk uued sihid seadma?

Võib-olla jooksmine ehk elamine ongi siht. Alati ei pea olema ju seatud mingid tohutud sihid. Pealegi, kes üldse ütleb, et need on õiged.

Tänapäeval ambitsioonikuseta justkui ei saa. Kõik noored räägivad oma sihtidest ja plaanidest.

See on aja ja tsiviliseeritud tänapäevase ühiskonna märk. Ega noored inimesed pole kuu pealt, vaid ikka meie suust kukkunud. Nad näevad, mis ümberringi toimub; nad õpivad väga kiiresti. Nii head kui ka kõike muud. Kiiremini, kõrgemini, kaugemale.

Meie ühiskonnas on tormamist palju?

Ma arvan, et on. Aga on see meie valupunkt? Võiks ju «jah» öelda, aga mis õigus oleks minul otsustada nende eest, kes on sellised mängureeglid omaks võtnud? Keegi ei ole ju öelnud, et minu mängureeglid on paremad või õigemad. Me olemegi erinevad inimesed: põlvkonniti, religiooni, soo või eluala järgi. Kellelgi pole kellelegi õigus etteheiteid teha.

Siis on tulemuseks ju kapseldumine – igaüks hakkab ajama oma asja ja ühiskonnal pole enam ühisosa?

Vastupidi! Esiteks ei pea ühisosa avalduma kaaskodanike etteheidetes. Ning just kapseldumine meie ühiskonnas toimubki. Ma ei tea – võib-olla mingis eas on inimesel tõesti kõige huvitavam rääkida iseendaga ja kujutada ette, et kui kõik oleks sellised nagu mina, siis oleks hästi hea. Aga oleks ju kohutav näha ümberringi vaid iseenda vigu ja voorusi, kiikse ja luule. Meie erinevus on meie rikkus.

Peanäitejuhina on teilgi ju omad sihid. Kuhu te teatriga sihite?

Kui Voldemar Panso ja teised teatritegijad 1965. aastal selle teatri rajasid, olid neil kõigil suured lootused. Keegi ei tahtnud ju luua majata truppi. Mind käivitabki see, et teen seda nende inimeste nimel, kes selle teatri ehitamist kunagi inimestest alustasid.

Jüri Järvet, Ants Eskola, Linda Rummo, Mikk Mikiver või Kalju Komissarov… Mille nimel nad töötasid? Et tekiks teater, valmiks oma maja. Praegu oleme poolel teel.

Adolf Šapiro on kirjutanud, et on õnneliku saatusega teatreid. Ja meil on kohutavalt vedanud. Ise me seda võib-olla ei adu; kes on kauem meie maja arengut jälginud, need mõistavad.

Niisamuti on õnneliku saatusega rahvaid. Räägime näiteks Eesti riigi sünnist. Maailmas on väga palju rahvusgruppe, keda on enam kui meid, aga oma riiki neil ei ole ega tulegi kunagi. Me kipume seda unustama. Selle asemel lähme omavahel tülli.

Linnateater on Tallinna linna oma. Peaks ju lihtne olema – astud aga linnas valitsevasse erakonda ja majad kerkivad kui võluväel?

On ütlus, et seal, kus algab poliitika, lõpeb teater. See tander, kus teater teeb poliitikat, on mujal. Pole ju mõtet panna ühe platsi peale kokku mängima jalgpallureid ja jäähokimängijaid. Las teater – isegi kui see puudutab põletavaid ühiskondlikke teemasid – jääb oma mänguväljakule, lavale.

Ja jäägu poliitikategemine parlamenti või mujale. Teatritegijaid võiks solvata, kui poliitikuid teatritegijateks nimetatakse.

Miks on meil kultuuritegelased parlamendis? Mida nad seal jäähokiväljakul oma jalgpallisaabastes teevad? Need on erinevad mängud ning kultuuritegelastest on rohkem kasu kultuuripõllu kündjatena.

Lobi tuleb teil oma asja ajamiseks ju teha?

Ma ei arva, et loomeinimesed peaksid seda tegema. Lobitegemise koht peab olema lava. Ma ei arva, et peab andma kolm tilka verd, et saada juurde… Mida? Andekust? Teha saatanaga kokkulepe? Miks?

Kas teater suudab oma ühiskonda mõjutada?

Ma usun, et neid, kes pileti ostavad ja etendusi vaatama lähevad, lavastused puudutavad küll. Kas see mõjutab poliitikuid? Neid mõjutaks pigem see, kui nad sõidaksid tööle trammi, trolli või bussiga. Aga seda nad ei tee. Meie saadikud on meist kaugenenud – neil on omad mängud, nad elavad kusagil mujal.

Toon ühe näite, mis poliitika ja teatri olukorda selgitab. Teatrisse läheb inimene vabatahtlikult ja ta maksab selle eest raha. Eestis on aastas ligi miljon teatrikülastust ning minu arvates näitab see, et Eesti inimesed usaldavad teatrit. Et teater on dialoogis vähemalt miljoni inimesega.

Valimised on 4. märtsil. Kas miljon inimest läheb valima? Kahtlen. Nii et rääkida, et  teatril ei ole sotsiaalset staatust, missiooni, on sama rumal, kui mina vastupidises situatsioonis suhtuksin poliitikutesse üleolekuga. Ning ütleks, et tegelikult rahvas on loll, nad ei mõista kunsti, me oleme palju targemad.

Poliitikud teevad nii. Või nad vähemalt mõtlevad nii. Kust tuleb see ülbus arvata, et mina esindan rahva arvamust? Toetudes millele? Sellele 50 protsendile elanikest, kes käivad hääletamas. Aga milline oleks tulemus, kui nad peaksid selle eest, et poliitikutega dialoogis olla, veel ka raha maksma? Või milline oleks teatrikülastatavus, kui meie neile peale maksaksime – tule teatrisse, saad 500 krooni?

Kas Eesti teatriilmas on konkurents tihe?

Ikka. Kui tegijad omavahel tigedaks ei lähe või kui neid ei vastandata, on kõik väga hästi. Ma ei usu, et need, kes seda meedia vahendusel teevad, teevad seda meelega. Nad lihtsalt ei taju, mis on selle tagajärg, kui loojaid vastandatakse.

Te mõtlete siinkohal jutte sellest, kuidas linnateater on elitaarne ja teistest üle?

Mõni aeg tagasi ärritas see väga paljusid inimesi, meid, kes me siin teatris töötasime. Nüüd oleme rahunenud. Me ei ole enda arvates kellelegi kanna peale astunud ega küünarnukkidega ribidesse löönud. Sellest tuleb kaine mõistuse ja rahuliku südamega üle olla. Tuleb jätkata oma tööd. Ma usun, et praegu hinnatakse mõnda muud teatrit märksa enam. Selles pole midagi üleloomulikku.

Näiteks?

Kas või NO-teatrit või Von Krahli teatrit. Ja mul on selle üle väga hea meel. Võtame või Von Krahli – kui palju on see teater püsinud pelgalt entusiasmil! Nad on ühiskonnalt ära teeninud märksa suurema tähelepanu. Selge on see, et mida suurem on see inimkooslus, seda raskem on luua ühtsena toimivat meeskonda, kes on kõik oleks haaratud ja vaimustatud ühest läbivast ideest.

Milline oleks teie sünnipäeva salasoov?

 (Mõttepaus kestab tubli viis minutit.) Kui saaksin oma sünnipäeval teada, et kolmandat maailmasõda ei tulegi ja et inimkond on kahest maailmasõjast õppinud, siis oleks mul küll väga hea meel. Väga.

Elmo Nüganen

Sündinud Jõhvis 15. veebruaril 1962

• Õppis 1982–83 Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist

• 1988. aastal lõpetas lavakunstikateedri XIII lennu näitlejana

• Abielus näitleja Anne Reemanniga, peres kolm tütart: Saara, Maria-Netti ja Sonja

• 1992. aastast Tallinna Linnateatri peanäitejuht

• Olulisemad tööd linnateatris: «Romeo ja Julia» (1992), «Valge abielu» (1993), «Nukkude akadeemia» (1994), «Kolm musketäri» (1995), «Pianoola ehk Mehhaaniline klaver» (1995), «Elizabeth – naine juhuse tahtel» (1996), «Kuritöö ja karistus» (1999), «Hamlet» (1999), «Burattino» (2000), «Musketärid – kakskümmend aastat hiljem» (2001), «Tšehhov & show-bisnis» (2001), «Kaotajad» (2003), «Tõde ja õigus. Teine osa» (2005), «Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.» (2006)

• Võitnud hulgaliselt preemiaid Eestis ja rahvusvahelistel teatrifestivalidel, tal on Eesti Vabariigi III klassi Valgetähe orden

-----------------------------------

Arvamus

Jaan Tätte, näitekirjanik ja näitleja:

Raske on iseloomustada Elmot muudmoodi kui teatri kaudu. Ta on inimene, kes ei vii oma tööd ja elu lahku.

Võib vist öelda, et ta on fanaatik. Seda kõige positiivsemas mõttes.

Loojad teavad, et Elmo on inimene, keda huvitab vaid tema viimane töö. Pole sugugi nii, et kõik, mida ma elus teinud olen, saadab mind terve elu. Teatritegija peab olema inimene, keda minevikutaak ei huvita. Ning Elmo on kahtlemata vormis.

Mida talle soovida? Et tema sünnipäev on linnateatri sünnipäevaga koos – vaid üks päev on vahet –, siis ma soovin neile mõlemale, et nad meie üha uuenevas ja kiirenevas ajas ei unustaks, mis on tõeline teatritegemine.

Keegi peab seda kunsti ka elus hoidma, mitte ainult ajaga kaasa tormama.