Sõjavägi ja vangla on väga populaarsed teemad, millest on kirjutatud hulk raamatuid; kuulsamatest võiks mainida Hašeki «Švejki».
Meenutusi sõjaväest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid ka eesti autorite sulest on üht-teist ilmunud, näiteks Leo Kunnase jutustused vanglast ja Nõukogude sõjaväest ning Olavi Ruitlase «Kroonu». Imestama aga paneb, et ajateenistusest Eesti kaitseväes polnud seni, kuni Sergo Selder selle lünga täitis, ilmunud ühtegi lugu.
«Ajateenija tasuta kiri» kirjeldab autori teenistust Tallinna üksik-päästekompaniis Kosel 2000. aasta septembrist 2001. aasta maini. Raamat on kirjutatud päevikuvormis ja Selderi sõnul ongi tegemist tema päevaraamatuga, mida ta alati kaasas kandis ja «mille sissekannetest enamus on kirjutatud väeosa peldikus suuremate väljaheitmiste kõrvalt».
Raamat kirjeldab autori juhtumisi ja elu sõjaväes üsna põhjalikult, rõhk on rohkem noorteaja sündmustel, kuna siis oli elu kiirem ja sündmusterohkem, samuti on noorteaja puhul tegemist teatud mõttes maagilise perioodiga ajateenija elus, mille lõppu kannatamatult oodatakse, kuna sellega koos lõpeb ka kõige jubedam osa «nussist».
Siinkirjutaja luges Selderi raamatu läbi paari tunniga, ja olles ise ajateenistuse Selderist vaid aasta hiljem läbinud (olgugi et mitte samas väeosas), tulid paljud asjad tuttavad ette. Erinevad väeosad tunduvad olevat nagu sama malli järgi loodud mikroühiskonnad, mis hoolimata kosmeetilistest erinevustest on ääretult sarnased.
Mees, kellel on paar pulki pagunil, on noorte jaoks absoluutne monarh, alguses on ajateenijad segaduses ega julge peldikuski käia. Usutavasti on igas väeosas hullud «nikkarid» nagu Puru, on normaalsena tunduvaid «seerusid» nagu Pära, ohvitsere, keda peetakse värdjateks, ja ülemaid, kellest lugu peetakse. Samuti on vastikuid «plokke», kes oma tegevuse või tegevusetusega lisaks endale ka teistele häda kaela tõmbavad, ja mehi, kelle närvikava nii hästi vastu ei pea. Vanemad ajateenijad üritavad noorematele pähe istuda. Aeg möödub ootuses, oodatakse noorteaja lõppu, reserviminekut.
Usun, et suuremale osale endistest ajateenijatest tuleb Selderi raamatus palju tuttavat ette ja isegi tegelastele suudetaks olulise vaevata oma kogemustest ekvivalendid leida.
Samas oli raamatul ka üks oluline puudus. Seda kätte võttes tundus tegemist olevat teosega, mida ei saa enne läbilugemist käest panna, kuid kahjuks ammendas raamat end mõne aja pärast, muutus üksluiseks. Siiski võib sellele kergesti põhjuse leida: teos on otsekui ajateenistuse metafoor – alguses on kõik erinev ja sündmusterohke, ka inimesed on säravamad ja vähem säravad. Kuid ajapikku kujuneb välja rutiin ja ka kõige säravamal inimesel hakkab natuke «katus sõitma». Kõik poisid ühtlustuvad teatud kombel, kõnepruuk, käitumine jms muutuvad sarnaseks.
Mingit pidi see ongi sõjaväeteenistuse eesmärk, sest olukorras, kus ühest inimesest võib sõltuda paljude elu, on oluline, et mehed tegutseksid sarnaselt, originaalitsemine võib väga kalliks maksma minna. Olen täheldanud, et sõjaväest naasnud noormehed käituvad alguses ka tsiviilelus ühtemoodi, kuid aja jooksul muutuvad taas erinevateks indiviidideks.
«Ajateenija tasuta kirja» näol on tegemist väärtusliku lugemisvaraga nii endistele, praegustele kui ka tulevastele ajateenijatele. Raamat täidab mõnevõrra seda auku eesti kirjanduses, mis puudutab Eesti kaitseväe ajateenistust kirjeldavaid raamatuid, kuid sinna auku mahub veelgi. Usutavasti pole siinkirjutaja ainuke, kes ootab ajateenistusest ka jutustust, mis pole kirjutatud peldikus põlve peal, vaid mõnevõrra hiljem, oleks keeleliselt ja sisuliselt natuke nõudlikum, et tutvustada lugejatele sõjaväe tõsiseid ja naljakaid juhtumisi ning sõjaväe subkultuuri üldisemalt.
Raamat
Sergo Selder
«Ajateenija tasuta kiri»
Eesti Päevaleht
2009