Isamaa-armastuse hetkeseis

Isamaa ilu hoieldes: NO-teatri «GEP» ärgitab eestlasi lapsi tegema. Foto: Ene-Liis Semper

Olgugi et NO-teatri «GEP» ei räägi pronkssõdurist ja ka eestlaste-venelaste suhted on kõne all rohkem olustiku lahutamatu osana, mitte põhiteemana, on Eesti teatri lähiajaloost raske meenutada teist nii hästiajastatud lavastust.

Kui operatiivse reageeringu poolest meenub 2001. aasta septembrisündmusi kajastav «Ameerika» Tartu Teatrilaboris ja õhusolevate teemade sondeerimise poolest võiks kõrvale tuua Karusoo ja Lõhmuste viimased tööd, siis «GEP» ühendab mõlema omadusi ja jäägu tegijate endi teada, kui palju oli lavastuse kõnekuses ennetavat vaistu ja kui palju andsid aprillisündmused otsest inspiratsiooni.

Aga see ei olegi kõige tähtsam, eestlaste iibe teema olnuks ajakohane ka rahulikumatel aegadel, ilmselt olnuks teistsugune aga vorm ja publiku vastuvõtt.

Totaalne kogemus

NO on ennegi suutnud oma lavastustele kasvatada ümber keskkondi, mis ületavad lava, saali ja loo vahel tekkivad ühtsustingimused. Meenutatagu kas või «Kuningas Ubu» tervikmõju või «Seitset samuraid», mis pani kaasa mängima kogu Kadrioru laulukaarest lammutatavate basseinideni.

Üks indikaator «GEPi» mõjule võiks olla seegi, et kui aastal 2007 suudavad nii Rannap, Mattiisen kui Eespere kõlada teatrilavalt üks ühele, iseendana, vajamata oma toestuseks laulupeo konteksti või nostalgilist ilmajäetuse tunnet ärkamisaegsest meelsusest, on lavastus suutnud vajaliku sotsiaalse häälestatuse enda kasuks tööle rakendada.

Võib-olla ei ole võrdlus parim kirjeldusvahend, kuid võrdlus sama teatri lavastusega «Nafta!» lausa kutsub end kasutama.

«GEP» puudutab

Miks «GEP» puudutab ja «Nafta!» mitte eriti, olgugi ühe teemaks «üksnes» eesti rahva edasikestmine, teise teemaks aga kogu maakera saatus? Üks vastus võibki tuleneda samast põhjusest, et ühel juhul on jutt justkui tajutavamast suurusest, teisel juhul kõigele vaatamata millestki näiliselt abstraktsemast.

See ei puuduta ainult publikut ja tema vastuvõtuvõimet, vaid ka teemade läbitunnetatust tegijate endi poolt.

Aga mitte ainult. Nagu ikka ebakindlamal pinnal astudes, sugeneb õõnsam retoorika ja konstrueeritakse välisvaenlasi.

Seda ka «Naftas!», mis tegelikult ei esitanud niivõrd küsimusi ega vastustanud eri lähenemisviise, vaid vormis kõige populaarsematest süüdistuskõne, jättes poleemika tegelikult konfliktituks.

Rääkida näitlejast kui kodanikust ei tarvitse alati kõlada adekvaatselt. Kodanikukohust saab täita mitmel moel ja kuna mitte keegi pole täiuslik, panustab igaüks ühiskonna terviku toimimisse just tema jaoks kõige tõhusamal viisil.

Kui kunstnik ei suuda tegudes järgida seda, millele kutsub üles tema looming, ei nähta selles mitte alati silmakirjalikkust või negatiivset eeskuju. See tunne tärkab vaid siis, kui ta ei ole oma loomingus veenev.

Ka «Nafta!» lähtus kõige õilsamatest eesmärkidest, kuid ehitas tahtmatult vaheseina lava ja saali vahele («meie küll teame, kuidas asjad tegelikult on, kuid publikule tuleb seda ette sööta lahjendatud kujul») ning samas veeretas vastutuse valitsejate kaela, kel rahva käest sõimata saamine sisuliselt üheks ametikohustuseks. Ja nii tekkiski soov näitlejailt küsida, millised on nende ettepanekud.

«GEP» toimib täpselt vastupidi: iibetemaatikale on otsitud äärmiselt erinevaid, üldjuhul ebarealistlikke väljundeid ning igale ideele on leitud ka vastukaal. Poolt- ja vastuargumendid on üksikasjadeni läbi tunnetatud ning siiralt, seestpoolt väljapoole lahti mängitud, alates antiutopistlikust ja ekstremistlikust tõujätkamise sektist rahvusromantilise ühtekuuluvustunde taaselustamiseni.

Hinnangud saavad kujuneda vaid vaataja peas ja koos laval toimuvaga, mitte selle kaudu, et näitlejad ülesande raskust peljates ühel hetkel mängu koorma alt välja astuks ja kuulutaks end väljaspool seisjateks. Eristumise, võõrituse ja naeruvääristamise asemel aidatakse kaasa meie-tunde tekkimisele, seatud sihtide saavutamatuse kiuste.

Irooniast saab siirus

Ning kui täiesti vastupidi «Nafta!» retoorikale kehastub Gert Raudsepp ühtäkki ka ise valitsejaks, kes aprillipäevade koduspüsimise üleskutset edasi arendades kuulutab välja komandanditunni, eesmärgiga sugu jätkata, tasakaalustab loosungi absurdi selle esitamise siirus, ning situatsiooni ülevus ei lase tekkida kiuslikul küsimusel, kas näitlejad ikka ka ise sellesse usuvad.

Eesmärk ongi temaatika kogu ulatuses publiku ees lahti rullida.

Kui NO-teater on ennegi näidanud, kuidas paljastada tundliku doseerimise abil pateetika võlts õõnsus, siis «GEPis» näidatakse pigem seda, kuidas esialgu irooniline võibki osutuda siiraks ja seeläbi «tõeliseks».

Uuslavastus

«GEP»

Lavastaja Tiit Ojasoo,

kunstnik Ene-Liis Semper

Esietendus 16. mail

NO99-teatris