Kustav-Agu Püüman – kogu hingega teatris

On päris kindel, et õppejõul ja kunstnikul Kustav-Agu Püümanil jagub lennukat loovust ja nooruslikku olemist veel pikkadeks aastateks. Foto: Marina Puškar

Kolmapäeval 70. sünnipäeva tähistav endine balletitantsija, praegune teatri- ja kostüümikunstnik ning õppejõud Kustav-Agu Püüman püsib endiselt tippvormis. Soovi elu teatrile pühendada tundis ta juba lapsepõlves.

Kuidas endas tantsijapisiku avastasite? Vanemate mahitusel või päris ise?

Minul oli lihtsalt meeletu soov teatrisse saada, poisikesena olid kõik mu mängudki teatriga seotud.

Millised need mängud olid? Tegite sõpradega teatrit?

Ega mul sõpru ju väga palju olnudki. Just lõppes sõda ning olime pärast 1944. aasta 9. märtsi pommitamist ja kodu kaotamist Tallinnast maale onu juurde kolinud. Onulapsed olid kõik minust vanemad. Ja kui pärast taas linna tulime, käisid mu mängud kõik üksinda.

Kahju, et kui mina balletikoolis õppisin, ei tunnistatud kaasaegset tantsu – see žanr oli tollal lausa põlatud, isegi keelatud. Mäletan, et kui käisime 1950. aastal Helmi Tohvelmanni «Kalevipojaga» Moskvas, oli põhiline etteheide lavastusele, et see pole varvastel.

Oleksin kindlasti spetsialiseerunud kaasaegsele tantsule. See olnuks mulle sobivam.

1956. aastal sai teist Estonia tantsija. Millisena oma esimest tööpäeva meenutate?

Sellest päevast ei oskagi midagi meenutada. Meenutaksin parem oma esimest lavaesinemist. See oli «Müüdud mõrsjas», kus balletikoolikaaslase Jüri Koiduga rahvastseenides kaasa lõime. Mul olid nii «lavaisa» kui ka «lavaema» – tantsijad, kes meid kantseldasid. Veel mäletan, et mul oli rekvisiidiks suur piparkook, mille peale oli kirjutatud «Agu». Võisin siis olla 10-aastane.

Rambipalavikku põrmugi ei tundnud?

Mul oli väga suur isu ennast eksponeerida. Kuid eks rambipalavikku või lavahirmu sai ikka vahest tunda, kui mõni tantsuliselt keerulisem asi lisaoskust nõudis. Väike hirm või ärevus peab ikka enne olema, kui lavale lähed, muidu jääd seal tuimaks.

Paralleelselt tantsuhuviga pesitses teis ka kunstihuvi?

Mäletan, et kooli ajal valmistasin teatrilavastuste makette, ise sellest suurt midagi teadmata. Tegin rüütlilosse, asetasin küünla valgustuseks taha. Professionaalsed katsetused tulid alles siis, kui kunstiinstituudis õppisin ja esimene tõsisem töö 1969. aastal, mil instituudi lõpetasin – see oli kunstnikutöö Sulev Nõmmiku lavastatud «Pipi Pikksukas».

Olete väga hinnatud ka kostüümikunstnikuna – nii teatris, filmis, estraadil kui ka varietees.

Hinnatud? Ega keegi ju hindeid pane, et viis või kolm või neli või kaks. Aga kostüüme meeldib mulle tõesti teha ning sellelgi on oma juured. Koolipõlves oli üks aastapikkune periood, mil olin ainsa poisina tüdrukute klassis, sest balletikool oli pärast lõunat. Mäletan, et siis sai tundide ajal pabernukke meisterdatud ja ega õppimisest suurt midagi välja tulnud. Isegi imestan, kuidas ma selle klassi lõpetasin. Aga kuna olin klassi ainus poiss, hellitati mind ära.

Selline tegevus arendas silma ja proportsioonitunnet. Mul on siiani alles üks ports neid pabernukke, kellele sai filminäitlejate piltidelt kostüüme kopeeritud. Pärast sõda oli selliste piltide kogumine väga populaarne. Ülla Ulla ja Helmi Puur – kõik tegelesid balletikoolis sellega, igaühel olid oma iidolid.

(Muheleb.) Nüüd ei tegele pabernukkudega juba ammu, tuleb päris inimesi riietada.

Milliseid kostüüme on kõige keerulisem luua?

Kindlasti balletikostüüme. Need nõuavad suurt liikumisvabadust, teisalt peavad olema võimalikult väljendusrikkad, sest ballett on olemuselt väga tinglik, eriti kaasaegne ballett. Lisaks veel see häda, et tajuma peab ka koreograafiat ning tunnetama plastilist keelt, mida koreograaf kasutab.

Keerulised on ka ajaloolised kostüümid, mille vajaliku vormi saavutamiseks peab väga süvenema lõikesse, sest just lõige tagab õige vormi. Ja vahel on omamoodi kunsttükk suruda inimesele selga selline piinariist nagu korsett – mida nüüd naised vabatahtlikult kannavad.

Kuna ma kostüüme ise ei õmble, on hea, et mul on oma kaastöölised, kes mu ideedest aru saavad ja neid teostada püüavad ning lähevad entusiasmiga kaasa. Neid on nii Estonias kui ka Linnateatris.

Tunnete tänu oma tööle väga erinevaid ajastuid. Millisel ajastul oleksite tahtnud kõige enam elada?

Igal ajastul on oma võlu, ja kuna olen ka ülikoolides juba 1972. aastast lugenud loenguid kostüümiajaloost, võin öelda, et iga ajastu keerab oma huvitava poole ette, kui hakata selles süvenenult urgitsema.

Naudin tööd õppejõuna väga. Pole mõtet oma teadmisi ja arusaamisi endale hoida ning hauda kaasa viia, parem on seda ikka noorematele jagada.

CV

Sündinud: 13. juunil 1937 Tallinnas

Haridus:

1956. aastal lõpetas Tallinna Koreograafiakooli

1969. aastal lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lavastuskunstnikuna

Töökohad:

1956–1979 Estonia teatri balletiartist

1994–2000 Linnateatri peakunstnik

2000– Linnateatri kunstnik

Olulisemad tööd:

1969 – «Pipi Pikksukk» (Estonia)

1972 – «Deemon» (Estonia)

1972 – «Õhtusöök viiele» (Vilniuse noorsooteater)

1975 – «Giselle» (Estonia)

1978 – «Harold ja Maude» (Draamateater)

1982 – «Tuhkatriinu» (Linnateater)

1985 – «Meister ja Margarita» (Estonia)

1986 – «Thjil Ulenspiegel» (Linnateater)

1991 – «Lõbus lesk» (Vanemuine)

1992 – «Mu süda on mägedes» (Vene Draamateater)

1992 – «Ivanov» (Draamateater)

1994 – «Figaro pulm» (Pärnu Ooper)

1995 – «Kolm musketäri» (Linnateater)

1997 – «Xerxes» (Vanemuine)

2003 – «Vaene kunstnik!» (Linnateater)

V klassi Valgetähe teenetemärk (2001)

--------------------------------

Arvamus

Merle Lilje, ansamblite Laine ja Viru Trio laulja:

Lainele on Kustav-Agu teinud kostüüme juba 70-ndatest saati, kuid eriti revolutsioonilised olid – mis puudutab estraadi- ja varieteelava – tema nahkkostüümid Viru Triole 80-ndatel. Need koosnesid suisa mitmest jaost ning metallist keerati sellised kõrvarõngad kokku, et pea oli viltu.

Peame ansamblis Laine Kustav-Agu täiesti usaldusväärseks omainimeseks. Naistele pakub erilist pinget, kui just meesterahvas kostüüme teeb ning teab iga su kehakumerust. Oskab su figuuriga arvestada ning esile tuua just neid figuuri- ja isiksuseomadusi, mida kostüümiga esile tuua saab.