Harkujärve Püha Esimärter Stefanose koguduse rektori isa Heigo Ritsbeki jaoks on üheks suurimaks solvanguks küsimus, kas ta tõesti ise ka usub kõike, mida räägib, vahendab Agnes Kuus.
Noor kogudus on Harkujärvel kodu leidnud
30. juuni 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teoloogiadoktor Heigo Ritsbek tunnistab, et temalt on seda tihti küsitud. «On neid, kellele tundub võimatu, et haritud inimene võiks uskuda jumalasse,» tõdes ta. Ritsbek ise inimeste veendumusi kahtluse alla ei sea; kui inimene peab ennast ateistiks või agnostikuks, siis ei ole ta vaimuliku sõnul sellepärast rumal või halb.
Peavikaar Ritsbeki juhitava Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku nimi ei ütle tõenäoliselt enamikule inimestele just palju. Tema sõnul on tegu küll ühe uusima, alles 1996. aastal asutatud kristliku liikumisega, kuid olemuselt on see iidne, tuginedes lisaks 16. sajandi Inglise reformatsioonile ka 4.7. sajandi kristluse traditsioonidele.
Lihtsamalt seletas seda Ritsbeki abikaasa Ülle: «Oleme katoliku ja luteri kiriku vahepeal. Meie missa sarnaneb anglikaani kiriku teenistusega.» Isa Heigo lisas omalt poolt täpsustuseks, et karismaatilises episkopaalkirikus on suur rõhk jumalasõnal.
Kirik enne kogudust
Kiriku Eestisse jõudmise lugu on Ritsbekkidel detailideni meeles. Usu pärast Nõukogude võimu poolt tagakiusatud Ritsbekid emigreerusid 1980. aastatel Ameerika Ühendriikidesse. Samas jäi alles kindel soov tagasi tulla ning pere naasiski Berliini müüri langemise järel kodumaale.
Mõned aastad hiljem, 1992. aastal algas Harjumaal Harkujärve külas kirikuhoone ehitus. Ehitust rahastas heategevuse poolest tuntud väliseestlane Aino Järvesoo. Maja sai paar aastat hiljem katuse alla, kuid olukord oli paradoksaalne kirik oli, aga kogudust mitte.
Eesti kirikud ei tundnud hoone vastu huvi. «Kui meie kuulsime, et Eestis on üks kirikuhoone üle, otsisime Järvesooga kontakti ja saime kokkuleppele,» rääkis isa Heigo. Siiani on perel silme ees üks esimesi mälestusi Harkujärve kirikust, kus valgetes pükstes ja tikk-kontsadel auväärses eas daam pastoraadi trepist alla tuli.
Alguses kuulus Ritsbeki karismaatilise episkopaalkiriku kogudusse lisaks tema naisele ja kolmele tütrele veel tema õde. Nüüd, veidi enam kui kümme aastat hiljem on kogudus kasvanud ligikaudu sajaliikmeliseks.
Koguduse muusik Kaido Kikkas sai Harkujärve koguduse liikmeks pikkamööda. «Minu jaoks sai lõpuks määravaks keldi lõhn, mis on sellel kirikul kõvasti juures, ning see, et tegu on huvitava sulamiga vanast ja uuest,» põhjendas Kikkas, kes musitseerib jumalateenistuste ajal vaheldumisi Ülle Ritsbekiga.
Kui peavikaari abikaasa on truu klassikutele, siis Kikkas improviseerib teenistuste ajal musitseerides on tal võimalik luua iga kord neli uut muusikateost.
Eestlaste tavapärastest jumalateenistustest eristab nende kogudust ja palvust vabam ja naljalembesem õhkkond. «Kirikus ei pea olema surmtõsine. Kui ma ikka räägin naljaloo, siis tuleb kaasa naerda,» kinnitas isa Heigo ning meenutas, et kui ta Ameerika Ühendriikides vaimulikuna tegutses, algas iga jutlus anekdoodiga ja rahvas naeris laginal kaasa.
Kui tavapärastel pühapäevastel missadel on kohal 3040 inimest, siis kirikupühade ajal on koguduse liikmetel tulnud silmitsi seista tõsiasjaga, et jää või puupüsti täis kirikus ukse taha. «See on eestlastele omane, et religiooni suhtutakse nagu Rootsi lauda: võtan vaid seda, mis meeldib,» ohkas isa Heigo.
Koguduses palju noori
Ritsbek märkis, et lisaks jõuludele on populaarsed kiriklikud laulatused, ehkki abiellujate teadmised usust on pahatihti puudulikud.
«Meil on altaril tool, mis on piiskopi tool. Mina ei istu sellele kunagi. Samas võib pulmaliste seltskond rahumeeli arvata, et mis vaba tool seal on, meil on istekohti puudu, ja altarisse suhtuda nagu lavasse, aga see on sakraalne ala,» noomis peavikaar.
Samas teeb isa Heigole rõõmu, et nende koguduses on palju noori, pastoraadi akendest paistab metsatukk ning kiriku õuele satuvad vahel hirved.
Kirikuhoone on aga pooleli ja mis kõige hullem, iseseisvusaja alguse rasketes tingimustes ehitatud hoone kipub juba lagunema. Välja ehitamata on altar.
Samuti meeldiks kogudusele, kui lagedaid valgeid seinu kaunistaksid mõned maalid. «Jüri Arrak istus mul siin ükskord viis tundi ja tõdes siis, et peaksin käituma nagu paavst, kes palkas pikkadeks aastateks kunstnik Michelangelo laemaale tegema,» tõdes isa Heigo.
Kas teate?
Harkujärve Püha Esimärter Stefanose kirik
Asub Harjumaal Harkujärve külas Kiriku tee 2.
Kirik kuulub Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku kogudusele.
Jumalateenistus pühapäeviti kell 12.30.
Kirikuhoone ehitamist korraldas kodumaale naasnud väliseestlasest metseen Aino Järvesoo, arhitektiks Jaak Kuriks.
Kirikuhoone ehitati 19921994, ehitus on veel praegugi lõpetamata.
Ametlikult rajati uskkond alles 1992. aastal, mil Lõuna-Californias (USA) õnnistati piiskopiks esimene Karismaatilise Episkopaalkiriku piiskop Austin Randolph Adler.
Eestis tegutseb kirik ametlikult alates 1996. aastast.
Eesti Karismaatilisel Episkopaalkirikul on lisaks Harkujärvele kogudused Tartus ja Pärnus, kokku ligikaudu 300 inimest.
Allikas: www.teelistekirikud.ekn.ee, «EKEK Harkujärve Püha Esimärter Stefanose kirik»
Teeliste kirikud
Artiklisari «Teeliste kirikud» tutvustab Eestimaa pühakodasid. Suve lõpuni ilmub kord nädalas lugu, mis räägib erineva konfessiooni kirikust ja selle koguduse elust.
Kõik tutvustatavad pühakojad on liitunud «Teeliste kiriku» programmiga, mis tähendab, et need on suvi läbi huvilistele avatud, osa pakub ka majutust ja toitu.
Täpsemat infot lahtiolekuaegade ja vaatamisväärsuste kohta saab kirikuis tasuta jagatavast broüürist «Teeliste kirikud 2007» ja veebiaadressilt www.teelistekirikud.ekn.ee.