Tänavuse romaanivõistluse võitja Tiina Laanemi teos «Väikesed vanamehed» ei tee saladust autori igapäevatööst. Juhtumisi on Laanem ajakirja Anne toimetaja, inimene, kes alatihti pühendab ennast teise inimese jäädvustamisele. Trobikonna inimeste portreena võib vaadelda ka tema debüütromaani.
Kohe alguses hakkab silma kirjutaja keeleline osavus ning juba see on väärtus omaette.
Suurem osa autoritest, keda võiks nooreks või alustavaks autoriks nimetada, ilmselgelt ei valda keelt sellise osavusega nagu Laanem
Eks Laanem ole ka aastaid harjutanud. Ehkki kirjanduses alles nooruke tegija, on ta ajakirjanduse vallas askeldanud juba aastaid.
Ajakirjaniku käega
Mulle tundub, et umbes see, millest üht portreelugu kirjutades lähtuda ja mida eesmärgiks seada, on juhtinud Laanemit ka «Väikeste vanameeste» kirjutamisel.
Eelkõige tähendab portreelugu keskendumist inimesele. Hea kirjutaja ülesanne on täpsuse ja visadusega märgata, kuidas vaadeldav inimene väljendab ennast teos ja sõnas, ja aimamisi jõuda jälile sellele, mida ta siis sealjuures ka mõtleb või tunneb.
Just see on see, millest Laanem ka oma romaanis räägib. Ainult et kirjanikuna on Laanemi võimalused muidugi mõista märksa avaramad kui ajakirjanikuna.
Ennast säästa sooviva inimese loogika ütleb, et kui kirjutada, siis sellest, milles sa ennast kodus tunned ning millestki, mis sind võiks paeluda lõpuni, nii et isegi pärast mitmesuguseid üle- ja ümberkirjutamisi ei hakka inimene valitud materjali vihkama.
Huvi inimsuhete vastu on selge. Inimesed ja suhted asetab Laanem aga idüllilisse saare keskkonda. Mis võiks südant veel enam rõõmustada kui suvised puhkused maakodus, kadakate ja mere naabruses. Paraku on raamatu kaks põhitelge sellega ka nimetatud ning neile mingeid kihistusi eriti juurde ei tulegi.
Karakterite galerii
Laanem kutsub saarepealsesse suvekodusse kokku ühe ülikooliaegse sõpruskonna. Suurema tähelepanuga keskendub ta seltskonna meestele. Läbi raamatu kulgevad kõrvuti, kord üksteist täiendades, kord iseseisvalt kaheksa inimese vähem või rohkem põhjalikud portreed.
«Väikesed vanamehed» on nagu Laanemi isiklik karakterite galerii, kuhu ta on kokku toonud mingid väga selged tüübid, keda me ümbritsevas igapäevaelus kohata võime. Siin on alfa-isane pideva ärrituse baasil tegutsev kinnisvaramaakler, oma hingerahu otsiv rahutu seikleja, skeptilise loomuga hajameelne õppejõud ning elujõuline seltskonnahing.
Naistest tõuseb keskmesse suvekodu perenaine, tõlkija Eva. Tundub, et just Eva tegelaskujuga oli kirjutaja distants kõige väiksem. Teiste karakterite kirjeldustes leidub mitmeid sõnaliselt täpseid kõrvaltvaataja positsioonist tähelepanekuid, mis ei pelga tegelase üle ka nalja heita.
Eva puhul hajutab liigne mõista püüdmine, nii autori soov oma tegelast mõista kui tegelase enda soov kõiki teisi mõista, karakteri iseloomu.
Mille üle need väikesed vanamehed ja nende naised peamiselt oma mõtteid mõlgutavad, on inimsuhted. Läbivaks muutub tunne, et kuidas sa ka ei ürita, teise inimesega sa kontakti ei saa. Ning erinevatel viisidel vaevlevad selle tunde käes kõik tegelased. Möödarääkimine, läheduse otsimine ja selle mitteleidmine, kõige lihtsam teineteise mittemõistmine, mida peidetakse rohkesõnalisuse taha.
Inimsuhete lahkamisele pakuvad võrdlust ja vaheldust põiked ümbritsevasse loodusesse. See, mil moel teineteisega suhtlemine ja lähedus väljendub kas sipelgate või liblikate instinktiivses toimimises.
Laanemis on tundlikku inimese mõistjat ja jälgijat, ent tasakaalu põhjalikkuse ja tüütu põhjalikkuse vahel, kus lähevad juba segi oluline ja ebaoluline, polegi nii lihtne hoida. Sisuliselt vaheldub siin üks jätkuv portree teisega. Tekib fragmenteeritus, terviku kooskulgemise tunne jääb ära.
Kammitsetud lend
Mõnikord halvab juba ladusa loo äkiline soov veel midagi ühe või teise tegelase kohta öelda, aga õigupoolest pole seda tarvis, sest see lihtsalt võtab niigi vähest pinget veel enam maha.
Väheses ambitsioonikuses pole midagi halba. Kordades hullem on lugu siis, kui võimed ambitsioonikusele järele ei jõua.
Suurim pluss on see, et mõtisklused-arutlused inimloomusest ja inimsuhetest ei pretendeeri kunagi paikapanemisele. Nad on alati kasvanud välja elust endast ja ei mõju kunagi õõnsalt.
Vähese ambitsioonikuse puuduse tulemuseks on aga see, et kirjutaja ei võta ette hüppeid tundmatusesse. See, mida suudaks teha fantaasia, hoitakse rangelt vaos. Nii võib raamat kaasa tuua küll äratundmist, aga üllatusi siit ei tule.
Raamat
Tiina Laanem
«Väikesed vanamehed»
Eesti Päevaleht 2007