«Tosca», kammerlik monument

Jassi Zahharov. Foto: Alan Prosa

Teisipäeval tähistati erinevate üritustega nii Tallinnas kui ka Tartus Mikk Mikiveri 70 aasta sünniaastapäeva. Kõige toimunu krooniks taasesietendus Vanemuise teatris reanimeeritud kujul 12 aastat varem samas Mikiveri lavale seatud Giacomo Puccini «Tosca», mille ETV paaritunnise nihkega kogu vabariigi ooperisõpradele üle kandis.

Nelja aastakümne jooksul enam kui 80 draamalavastust teinud Mikk Mikiver jõudis muusikateatri juurde alles möödunud kümnendi keskel. Kokku jäi tema arvele viis ooperilavastust: Tambergi «Cyrano de Bergerac» Estonias (1995) ning Puccini «Tosca» (1995), Verdi «Othello» (1997), Tšaikovski «Jevgeni Onegin» (2000) ja Verdi «Maskiball» (2002) Vanemuises.

Kõik nimetatud ooperid valmisid koostöös kunstnik Ervin Õunapuuga, kes oli ka «Tosca» seekordse taastusprojekti peamiseks arhitektiks. Rääkides Mikiveri muusikalavastuste võlust ja eripärast, jääb alati lõpuni selgusetuks, kuidas peaks see au ja kiitus lavastaja ja kunstniku vahel jagunema. Niivõrd harvanähtavalt orgaanilise terviku moodustab nende kahe mehe materialiseerunud teatrimõte.

Ebakõla vaatuste vahel

Sõnalavastuste pikaaegse brigadirina tegi Mikiver ka muusikateatris eelkõige draamat (siit ka põhjus, miks tema «Tosca» sedavõrd harmooniliselt tänavuse draamafestivali programmi paigutus). Mikiver mõtles sootuks erinevates kategooriates kui keskmine ooperilavastaja; tema esteetilised ideaalid ja tõekspidamised pärinesid hoopis teisest kultuurilisest taustsüsteemist.

Kui tavapärases suure lava ooperiproduktsioonis jääb tegelaste psühholoogia eelkõige muusikasse ja vormiline mastaapsus välistab kammerlikke pooltoone ja sissevaateid, siis Mikiver püüdis karakterite tundeid ja omavahelisi suhteid iga hinna eest lavale tuua.

Loobudes selleks esteetiliste miinusvõtete abil omakorda liigsest pompoossusest, butafoorsusest ning – nii paradoksaalne kui see ka ei ole – välisest teatraalsusest.

Mikiveri ja Õunapuu «Tosca» on oma kammerlikus monumentaalsuses märkimisväärselt hea ooperilavastus; ilmselt parim «Tosca», mida ma siiani näinud olen (ja olen näinud umbes kümmet). Ent rääkides retrospektiivselt ja kokkuhaaravalt Mikiveri ooperitoodangust üldse, peab selle rolli ja tähtsust siiski pisendama.

Leian, et võrreldes tema kolme ülejäänud ooperiga («Othello» kohta ei oska ütelda, sest see jäi mul aastate eest kahjuks vaatamata) on «Toscas» lavastuslikus mõttes liiga palju järjekindlusetut ja vasturääkivat. Selle harvanähtav misanstseeniline voolavus ei suuda millegagi peita ega korvata teatavat ebakõla vaatuste vahel.

Mikiver ja Õunapuu on iga vaatuse justkui omaette tervikuks lavastanud, unustades seejuures mitmeski mõttes ooperi tervikplaani. Nii visuaalses kui tunnetuslikus liinis keelduvad ühele pildile mahtumast klassikalise draamalavastuse loogika ja rütmi järgi kulgenud teine vaatus ja sellele järgnenud kolmas, mille kujundijulge, atoposlik ja visuaalne teatrikeel kaotab paljuski suhte nii ajaloolise konteksti kui ka senise kronotoobiga.

Teisalt on «Tosca» Mikiveri ooperilavastustest kõige konventsionaalsem; pool aastat varem esietendunud «Cyrano» kõrval, (mis mõni hooaeg tagasi Neeme Kuninga poolt üle- ja ümberseatuna Estonias samuti uuesti lavale tuli) tundub see vähemalt kahe esimese vaatuse näitel koguni sammuna tagasi.

Kestvalt hiilgevormis

Kargus, täpsus, kujundijulgus ja analüütiline psühholoogilisus kui peamised lavastuslikud aktsendid, mille järgi me hindame ja mäletame Mikiveri hilisemaid ooperitöid, on «Toscas» veel kas episoodilises mahus või sootuks puudu. Jättes arvestamata kõik tehnilised, koosseisulised ja muud küsimused, oleks siinkirjutaja reavaatajana puht lavastuslikel põhjustel taastanud hoopis «Maskiballi».

Olgugi et seekordse etenduse peakangelaseks ja -põhjuseks oli Mikk Mikiver (kes Ervin Õunapuu kelmika maitsetusena 1. vaatuse lõpul korraks pühaku kujul Cavaradossi seinamaalingule ilmus), varastas show siiski kestvat hiilgevormi demonstreerinud Jassi Zahharov.

Endisele vanemuislasele assisteeris kvaliteedi kategoorias eelkõige orkester (dirigent Toomas Vavilov), mille värsked ja täpsed kõlavärvid küllap nii mõnegi aastaid Tartu ainsat ooperimaja külastanud muusikasõbra uskmatusest ja imetlusest pead raputama panid.

Vana uus ooper

Giacomo Puccini

«Tosca»

Lavastaja Mikk Mikiver, dirigent Toomas Vavilov, lavastuse taastaja ja kunstnik – Ervin Õunapuu

Taasesietendus

4. septembril Vanemuises