/nginx/o/2013/09/05/2226255t1h0cd2.jpg)
Kui teie lemmik lasteraamatukangelaste hambutus ja hallis massis on Pipi Pikksuka vanaisa, tige rauk, kes oma vaenlastele puujalaga lagipähe koputab, siis tuleb «Vanamehe sõda» (John Scalzi, «Old Mans War», Tor Science Fiction 2007) kiiremas korras öölauale naelutada.
See on oivaline teos, mis on loetav vähemalt kuuel erineval moel. Esiteks on tegemist sügava homaaina Robert Heinleini «Tähelaeva sõdalastele», kummardus pole ilma tagamõtteta, vanameistril tõmmatakse pampers jalge vahelt. Meelelahustusliku ulme stambid krutib Scalzi metoodiliselt puhtaks vaimukuseks.
Lugu algab väga veetlevalt, keegi John Perry saab seitsmekümne viie aastaseks, käib oma abikaasa haual ning astub sõjaväkke. Lähituleviku värk, kogu kosmos kisendab lääne tsivilisatsiooni väärtuste järele. Käib totaalne vallutussõda.
Kasarmuhuumorit kahe kolme Ruitlase jagu, samas puudub nürimeelne patsifismi, mis mürgitab kogenud militaristi Joe Haldemani vägagi maitsvat ulmeromaani «The Forever War». Raukade sihtgrupp on kirjastajale kerge saak aga eelkõige on tegu kaasaegse väärtkirjandusega.
Scalzil on õnnestunud ühendada meelelahutus ja loov lähenemine. Meil kaubastatavad ulmetooted, mis enamikus on noorte täiskasvanute fäntasi, ei lahuta meelt ega ilmuta kirjaoskuse tunnuseid. Väga vanade täiskasvanute ulme on teisest puust. Pipi vanaisa jalakast.