Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tarbetu taktitunne laval suretab tarviliku teema elus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Abielumehe Petri (Tanel Saare ) ja Sonja (Marilyn Jurman) vahel areneb midagi sõpruse ja kiindumuse vahepealset. | FOTO: Siim Vahur

Tegelikult on sümpaatne, et Reko Lundáni näidend ja Peeter Raudsepa lavastus ei ole üksnes lama-/masutemaatika plakatlik deklaratsioon, vaid püüab avada sotsiaalsete probleemide all varjuvaid inimsuhteid.




Mõneti nõrgeneb aga seeläbi loo fookus: näib, nagu oleks dramaturgilist materjali selleks ikkagi liiga vähe, et põhjendada ära nii mehe töötusest lähtuv koduvägivald kui ka selle taustal olevad tugevad tunded. Jääb mulje, nagu aetaks piiratud võimaluste raames (kuigi samas ei tahaks öelda, et näidend mänguvõimalusi piirab) liiga mitut asja ühekorraga.

Natuke võõritab ka mänguvõti. Kui Katariina Lauk näitab Tuula rollis naist kogu tema inimlikkuses, siis Margo Tederi Kari kipubki pisut liiga palju mängima Töötust kui sellist. Tema inimlikkust aitavad avada mõned hetked Tanel Saare Petriga, kus Kari paljastab mitmed oma nõrkused, näiteks armukadeduse, kuid suhtes Tuulaga on mehe motiive kohati raske mõista.

See ei ole aga süüdistus näitlejale, pigem näib seda nõudvat lavastajakontseptsioon. Kuigi probleem on piisavalt tõsine, et meid vaatajatena selle sisse juhatada, näib Peeter Raudsepp soovivat seda pigem kõrvalt näidata.

Mitut võtmelise tähtsusega stseeni tähistavad laval fotosüüdistused. Kujund, mille lavastaja on laenanud oma kaheteist aasta tagusest lavastusest «Stseenid ühest abielust», kus teema kohati kattuv, kuid suhteterrori põhjuseks polnud rasked majandusolud, vaid inimloomus kogu oma terviklikkuses, näidatuna läbi Ingmar Bergmani masohhistliku filtri.

Kui seal rõhutasid objektiiviklõpsatused muu hulgas ka vastuolu abielu hiilgava fassaadi ja sisemise lagunemise vahel, siis «Tarbetutes inimestes» jääb see võte natuke formaalseks.

Teema teravama sotsiaalsuse tõttu toimib see sõnumikesksena, samuti aitab markeerida näidendis räigemalt kirjeldatud vahetut vägivalda – on asju, millest ei räägita ja mida ei näidata, kuid mis jäädvustuvad, kas või sõnatu süüdistusena suhtesse – aga see mõjub natuke välispidisena, aitamata temaatikat psühholoogiliselt lähemale tuua.

Samuti võimendab lavastaja oma distantsi lõpulooga, Monty Pythoni lauluga «Finland», mis justkui annaks mõista, et see, mida me just laval nägime, ei ole argireaalsus, vaid midagi, mis saab toimuda vaid sel naljakal kaugel maal, «kus ma tahan olla». Taotlusest võib aru saada, sest sellise teemaga on lihtne libiseda naturalismi, minetades need tõukejõud, mida meil vaatajana on eriti tarvilik tajuda.

Seekord tundub aga, et lavastaja on oma diskreetsuses natuke liiale läinud ning sellega lavastusele tarbetu lisavindi peale keeranud, mis ei aita räiget reaalsust mitte süva­psühholoogilise nüansirikkusega tajuda, vaid pigem pisut kaunishingeliselt asja kõrvalt vaadata.

Nii nagu Margo Tederi peategelane, kipub natuke skemaatiliseks jääma ka Tuula sõbranna ja töökaaslane Sonja (Marilyn Jurman). Aga temagi ülesanne on üsna tänamatu ning režiikontseptsioonist tulenevalt raske psühholoogilise sisuga täita. Ühtpidi on ta taustajõuks kesksele peredraamale, teisalt tugev õlg, mille najal nutta, samuti puhverdab ta Petri isiklikke probleeme, aidates tal mitte libiseda samasse olukorda nagu Kari.

Lisaks kõigele sellele on talle usaldatud ka n-ö tõekuulutaja roll ning kõiki neid funktsioone on ühes ja samas lavavõtmes natuke raske täita. Jurman mängib atraktiivset väljapoole suunatud ürgnaist, kuid tekst, mida ta kõneleb, eeldaks kohati rohkem sissepoole vaatamist.

Ka Silver Vahtre huvitav ja esteetiliselt nauditav lavakujundus rõhutab toimuva tinglikkust, mudelsituatsiooni, millest on küll palju õppida, kuid mille suhtes meid justkui võõritatakse, laskmata tajuda, et kõik see võib juhtuda ka meie endiga. Kõigele vaatamata on tegemist väga vajaliku ning selgete tegijatepoolsete taotlustega lavastusega, mispuhul puudusedki tulenevad ehk rohkem taktitundest ja aukartusest raske teema ees.

UUSLAVASTUS
Reko Lundán
«Tarbetud inimesed»
Lavastaja Peeter Raudsepp
Osades Katariina Lauk, Marilyn Jurman, Margo Teder, Tanel Saar
Esietendus 1. oktoobril VAT Teatris

Tagasi üles