«Kuldne mask» – hea vene teater Eestis

Lihtne maaelu, ehedad vene tüübid ja suured küsimused – selline on Alvis Hermanise «Šukšini jutustused». Foto: «Kuldne mask»

Juba viiendat aastat jõuab Eestisse väike, aga mitmekülgne kava Venemaa rahvusliku teatrifestivali «Kuldne mask» headest lavastustest. Hoidun meelega superlatiividest. Mitte et oleks kahju kiita. Ei. Kuid Venemaal on ju häid lavastusi siiski piisavalt palju, et aasta parimad viie-kuue sisse ära ei mahuks. Sestap ongi küllap parem tuua pigem vähem, aga kvaliteetsemad, kui et mõni juhuslikum sekka satuks.

Peterburi Suure Draamateatri ajastutruud lavastust «Onukese unenägu» tasub vaadata kas või vanameistrite Oleg Basilašvili ja Alissa Freindlihhi pärast. Aus vana kool. Pealegi sai Basilašvili oma rolli eest veel kevadel aasta parima meesnäitleja preemia.

Omaette veidrik Venemaa teatrielus on Lev Erenburg. Ta juhib Peterburi Suure Draamateatri juures väikest teravmeelse nimega teatrit Nebolšoi Dramatitšeski Teatr. Ja paistab, et ta on väga pika hingamisega mees, sest ehkki ta töötas rasketel 1990ndatel teatrilavastamise kõrvalt aastaid kiirabiarstina, on ta nüüd vene teatri tipus.

Ja küllap on füsioloogiaga tegelemine tema teatritajule oma pitseri pannud, sest ta lavastused on väga füüsilised, täis leidlikke kujundlikke etüüde. Nii ka tema provintsilinnas Magnitogorskis lavastatud Ostrovski «Äike». Klassikaline vene teater oma parimal kujul. Fomenko miinus melodraama.

Declan Donnellani ja tema kunstniku Nick Ormerodi duot seob Venemaaga aastatepikkune side. Kunagi tegid legendaar­se inglise teatritrupi Cheek By Jowl asutajad seal kohalike näitlejatega Shakespeare’i «Talvemuinasjuttu», nüüd tuleb Tallinna nende «Kaheteistkümnes öö». Donnellan on kombinatsioon mõõdukast avangardist ja järjepidevatest traditsioonidest. Kumma väljenduseks on, et nende seekordses Shakespeare’is mängivad vaid meesnäitlejad, jäägu vaataja otsustada.

Minu isiklikuks lemmikuks ja heaks näiteks värskest ja kaasaegsest vene teatrist on praeguse Euroopa ilmselt ühe tähelepanuväärsema lavastaja Alvis Hermanise «Šukšini jutustused». Sellesama Hermanise, kelle «Vaikuse hääl» alles äsja külalisetendus Tartus toimunud draamafestivalil.

Lihtne maaelu, suured küsimused. Puhastatud vene külalüürika, nii et on isegi kergelt irooniline, et suurepärase lavastuse sel teemal on teinud just Alvis Hermanis, lätlane. Mingi sarnasus on siiski Šukšini ja Hermanise maailmatajus – oskus leida tavaliste inimeste elust ja tegevusest kujundeid, mis toovad vaataja ajatumate küsimuste juurde, kui ehk nende tegelaste argielu reaalsuses ongi.

Argielu kui kaval peitepilt. Ja kuna kokku saavad leidliku ja elegantselt kerge lavastusstiiliga lavastaja ning vilkad ja tundlikud näitlejad (Hermanis ütles ühes intervjuus, et Jevgeni Mironoviga töötades oli tal tunne, nagu oleks tal käes stradivaarius), võib vaataja nendega kohtumist juba ette mõnuga oodata.

«Kuldne mask»
•    «Onukese unenägu», lavastaja Temur Tšheidze (Tovstonogovi-nim Suur Draamateater, Peterburi)
•    «Kaheteistkümnes öö», lavastaja Declan Donnellan (Tšehhovi-nim rahvusvaheline teatrifestival koostöös teatriga Cheek By Jowl)
•    «Äike», lavastaja Lev Erenburg (Puškini-nim Draamateater, Magnitogorsk)
•    «Šukšini jutustused», lavastaja Alvis Hermanis (Rahvuste Teater, Moskva)
6.–13. oktoobrini Tallinnas ja
Jõhvis