Stockholmis suri üks vanemaid Eesti kirjamehi Elmar Pettai

Elmar Pettai luulekogu «Rändaja kojuminek» esikaas. Foto: Repro

24. mai varahommikul suri Stockholmis Eesti Kirjanike Liidu üks vanemaid liikmeid, luuletaja, esseist ja kriitik Elmar Pettai.

Lahkunu sündis 5. novembril 1912. aastal Pärnumaal Vana-Kariste vallas Reinse külas Karulaane talus, on öeldud Eesti Kirjanike Liidu järelhüüdes.

Hariduse omandas ta Kanaküla ja Saarde algkoolis, Tallinnas asunud Haridussõprade Seltsi Kodukeskkoolis ja Pärnu Kalanduskoolis.

Rootsis täiendas ta oma teadmisi Eesti Teadusliku Seltsi Instituudis ja aastail 1978-1980 Uppsala ülikooli soome-ugri keelte instituudis.

Eestis töötas Pettai aastail 1938-1944 Pärnus ja Tallinnas kalakaubanduse ja

-tööstuse alal, olles kalasaaduste ekspert.

Ta põgenes 1944. aasta 22. septembri hommikuhakul punavõimu eest üle ohtliku Läänemere Rootsi.

Esimestel pagulasaastatel käis ta põllutöödel, püüdis Stockholmi saarestikus kalu ja töötas Elektro-Luxi vabrikus, aastail 1948-1968 oli L. M. Ericssoni kontserni telefonivabrikus töödejuhataja.

1962. aastal asutatud Eesti Kultuuri Koondis valis Elmar Pettai selle büroo juhatajaks ja aastail 1968-1977 oli ta koondise peasekretär. Tema tegevusaja jooksul toimus Stockholmi Eesti Majas 156 üritust: 42 kirjandusõhtut, 47 kontserti, 15 teatrietendust, 8 raamatunäitust ja 30 muud üritust.

Kirjanik ise on pidanud oluliseks 1968. aaastal Stockholmis toimunud Eesti päevade korraldamist, mis pani aluse tulevastele Esto-päevadele.

Luuletajana debüteeris Elmar Pettai 1930. aastal, tema luuletusi ilmus perioodilistes väljaannetes Abieluleht, Kevadik, Kodu, Rahva Elu ja Sakala Pühapäev.

Huvi kirjanduse ja luuletamise vastu sütitas temasse naabruses elanud Enn Uibo. Kui nad metsatööl käies kokku said, tutvustas sõber talle oma valminud värsse. Vihikutäis Enn Uibo luuletusi («Sammud üle kodupõllu») oli Elmar Pettail kaasa võetud, kui ta 1944. aasta sügisel sünnimaalt lahkus.

Elmar Pettai analüüsis 1950. aastatel asjatundlikult eksiilis luuletajate loomingut,

kirjutas arvustusi ja aastaülevaateid.

Essees «Juhan Liiv ja pagulasluule» kõrvutas ta Gustav Suitsu, Bernard Kangro, Ivar Grünthali ja teiste luuletusi Liivi omadega. Näidete varal on välja selgitatud mõjutused, mis nende luules esinevad.

Samal ajal jätkas ta ise nooruses alguse saanud meelistegevust. 1964. aastal ilmus luuletuskogu «Jaanilill», pikema vaheaja järel «Sinine unistus» (1978), «Nagu meie elu» (1980) ja «Illusioonid» (1988). Valikkogus «Rändaja kojuminek» (1992) on ka hilisluulet.

Kirjandusteadlane Karl Muru on Pettai luuleloomingut iseloomustades kirjutanud, et «Rootsis ilmunud luuletuskogudes domineerib eleegilistes toonides mälestuslik aine. Selle käsitlus on poeetiliselt tundlikum ja lüürilisem kui üldinimlikel ja eetilistel mõtisklustel, millel Pettai loomingus on samuti oluline koht. Pettai väldib tugevaid toone, ta luule kõneleb vaiksel häälel ja on tundeavaldustes tagasihoidlik.»

Elmar Pettai rohke memuaristika võib jaotada tsükliteks «Mälestusi noorusmaalt»,

«Nõukogude okupatsioon», «Lahkumine kodumaalt» ja «Meenutusi eesti kalurite elust paguluses».

Ta nägi pealt, kui 24. augustil 1941 mobiliseeritud mehi täistuubitud kaubalaevade uhkus - Eestirand - sai pommitamisel täistabamuse. Kapten Boris Nelk ei sõitnud edasi Leningradi poole, vaid juhtis laeva politruki keelust hoolimata Prangli randa, päästes kolme ja poole tuhande mehe elu.

Pärnu Kalanduskooli õpilasring andis 1937/38. aastal välja ajakirja Randlane, mida toimetas õpilane Elmar Pettai. Tema toimetamisel ilmus ka 1980. a. asutatud Eesti Kalurite Koondise ajakiri Eesti Kalur Rootsis.

Koondise eesmärgiks oli kalandusajaloo jäädvustamine sõnas ja pildis. Kahes köites koguteose «Eesti kalanduse minevikust» (I - 1984, II - 1985) toimetajaks oli jälle Elmar Pettai.