Friedrich Schlegel kirjutab oma «Fragmentides»: «Ajaloolane on prohvet, kes on pööratud mineviku poole.» Mõttetera võimaldab eristada tulevikku ennustavat ettekuulutajat minevikku «ennustavast» ajaloolasest.
Prohveti fantaasiad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõlema puhul säilitab ennustus alati mingi määramatusevaru, veel ammendamata valiku mõne alternatiivi vahel.
Kivirähki «Rehepapp» on kultuuriajaloolise taustaga raamat, mis võimaldab kirjanikule külge kleepida järjekordse sildi (on ju Kivirähki nimetatud ka lastekirjanikuks, absurdikirjanikuks, ühiskondliku korra pilajaks jne) - prohvetkirjanik.
«Rehepapp» on omal moel tagasipöördumine eestlase/eestluse juurte ja päritolu juurde. Schlegeli määratluse kohaselt «kustutab» ajaloolane, kes «ennustab tagasi», ebamäärasust ehk seda, mida de facto ei toimunud, ei saanudki ajaloolase arvates toimuda.
Kuid Kivirähk tegutseb vastupidiselt, võttes oma romaani alusmaterjaliks selle, mis pole küll ajalooliselt tõestatav, aga omab kultuurilist olulisust. Folkloori avar ja vabas vormis interpreteerimine on muutnud Kivirähki nii mõnegi ajaloolase või kirjandusteadlase pilkeobjektiks, aga samas on sellise ajaloo järele vajadus olemas.
«Rehepapi» tegevustik toimub novembris, mis maainimeste jaoks tähendab mõne looma tapmist söögilaua jaoks ja valmistumist jõuludeks.
Ameeriklased peavad tänupühi ja tapavad kalkuneid, kuid igal aastal annab Ühendriikide president ühele kalkunile armu ja see õnnelik väljavalitu võib oma ülejäänud elupäevad muretult veeta, sest n-ö amnestia on eluaegne.
Kuid sugugi sama muretult ei lähe elu Rehepapil, kel probleeme küllaga ja vandesõnu vähemalt sama palju.
Trendikas eestlane
Kivirähk on loo aluseks võtnud eesti folkloori ning jätnud kõrvale antiigiajastu müüdid ja tegelased. Siiski pole erinevate paralleelide toomine päris võimatu, sest Rehepapis on nii Mammonat (ahnus) ja Betzebuli (õgardlus) kui ka Leviathani (kadedus) ja Belphegoni (laiskus).
Kivirähk ei ole moralist ega ürita lugejaid mingisse usku pöörata. Ka puudub Kivirähkil moralistile hädavajalik obskuursuse mõõde, pigem on tema tekst vaba peidetud tähendustest ja sõnamängudest.
Andrus Kivirähk uurib etnilise eestlase olemust, mis praeguses Eesti ühiskonnas on muutunud häguseks. Milline eestlane on praegu trend või pigem, millise etnilise, kultuurilise või ühiskondliku trendiga tahab eestlane kaasa minna? Millist eestlast nõuab turg ja ühiskond?
Eestlane tahab olla juhtivtöötaja. Juua punast veini või shoti viskit. Kanda Moschino ja Armani riideid. Sõita ekstraordinaarse ja kalli autoga (mitte banaalse BMWga). Ja kujutlege nüüd, et see tubli eestlane ütleb näiteks nõupidamisel või koosolekul: «Project manager (kes iganes see ka ei oleks), vana munn, ei taha tänavu ühegi hea projektiga lagedale tulla.»
Selline fraas juhtivtöötaja sõnavarasse ei kuulu, sest pole kooskõlas trendiga. Kivirähki Rehepapp ütleb aga ilma igasuguse vaoshoituseta: «Siga, vana munn, ei taha tänavu sugugi korralikult juurde võtta »
Autor pilab tööd rabavat ja koloriitset seltskonnaelu elavat edukat inimest talle omase stiiliga ja püüab teda vastandada Rehepapile, viidates, et tegelikult on eestlane varas ja kaabakas, keda usaldada ei tasu.
Karm muinasjutt
Kirjanik ei poolda mitte radikaalseid muudatusi eestlase juures, vaid rõhutab, et oma päritolu täielik unustamine/varjamine ei pruugi kõige õigem tee olla.
Kui nooreestlased nõudsid, et oleksime eestlased, aga saaksime ka eurooplasteks, siis Kivirähki hüüdlause oleks: «Olgem kosmopoliidid, aga saagem ka rehepappideks!»
Kivirähki rahuliku ja muigava oleku taga peitub marginaalne kirjanik, kelle jaoks massimeedia ja copywriteri töö on olnud hea võimalus temaatika leidmiseks. Aeg-ajalt Kivirähk näiteks reisib. Käis koos Mati Sirkeli ja Ervin Õunapuuga Kreekas. Jõi Õunapuuga viina ja veini, aga mäest üles ei jõudnudki (mäe otsas oli Akropolis).
Ja tagasi raamatu juurde. Kivirähki tekst on jõuline ja terav, ei ole keeruline ega venitatud, seega elutruu. Tekst ei takerdu, vaid voolab, mis iseenesest peaks olema tõestus Kivirähkist kui küpsest kirjanikust.
Ropendamine on romaani sisu arvestades vältimatu. Varasemate raamatute põhjal on kindlasti nii mõnessegi lugejasse pugenud kuri kahtlus, et Kivirähk on mingi haige psühhopaat või masohhist, kelle haiglased fantaasiad leiavad väljapääsu juttudes ja romaanides.
«Rehepappi» võiks nimetada lihtsalt karmiks muinasjutuks, mis oleks ehk ka kirjaniku loomingu ühisnimetaja. Huvitav oleks teada, mida Kivirähk tulevikus kirjutada kavatseb, kuid arvestades seda, et ta on küllalt etableerunud pilakirjanik, võiks ta samaga ka jätkata.
Igatahes «Rehepapp» on praeguses kirjanduspildis valitseva kenderomaania kõrval tegija raamat küll!
Argo Riistan
kriitik