Meediaarvustus: Siin Ameerika Hääl

Mäletan selgesti neid lapsepõlve talviseid õhtupoolikuid 1980. aastate alguses. Koolitööd olid tehtud, söök söödud ning õues olemiseks oli juba liiga pime. Sellisel hetkel peletas ligihiiliva igavuse vanaisa, kes tõusis, kella vaatas ning raadio lahti keeras.

Raadiost tuli isemoodi saade. Algusest lõpuni iseloomustasid seda põnevad viled ja raginad, mida nüüdne FM-põlvkond kuulnudki pole. «Segajad on täna õige kõvad,» ütles vanaisa. Lõpuks tabas kõrv vilede vahelt diktori lätikeelsed lõpusõnad, millele järgnes vaikus. Ning seejärel: «This is the Voice of America! The following broadcast is in Estonian.»

Ma ei mäleta kuigivõrd saadete sisudetaile. Kuid mäletan oma mõtisklusi sellest, kes küll võiks minu kodukülas olla Ameerika Hääle informaator. Olin veendunud, et keegi lihtsalt peab seda ametit pidama mitte ainult minu külas, vaid igas Eesti külas ja linnas - sest muidu ei saaks saade rääkida Eesti asjadest niivõrd enesekindlal toonil ja veel pealegi täpselt sama moodi, nagu seda teevad minu kodused. Jah, küllap on Ameerika Häälel ka kusagil siinsamas mõni spioon, kas või igaks juhuks ootel, et õigel hetkel panna posti salakiri riigivastaste sõnumitega, segajate kiuste! Tundsin hinges tärkavat austust selle kujuteldava informaatori vastu ning võibolla ajakirjaniku elukutse vastu üldse.

Sel nädalal oma 50 aasta juubelit tähistav Ameerika Hääle eestikeelne programm on nüüd kuulatav ilma igasuguste eetrisegajateta. Kuid kahtlustan, et segajad pole tegelikult kuhugi kadunud, vaid kõigest muutnud oma kuju, kandunud raadiolainetelt inimajudesse. Viled on asendunud kõikjal kodueetris vohava provintslikkusega ning raginad kolkapatriotismiga. Ameerika Hääl ja tema sõsarjaam Vaba Euroopa on jätkuvalt kauged majakad, mis kutsuvad õhtusel tunnil enda juurde (teisiti)mõtlejaid - ning see on tore.