Uus raamatusari tutvustab sõjakunsti

Niikaua kui on eksisteerinud inimkond, on seda saatnud ka sõjad. Neil lõppematutel sõdadel on omad reeglid ja seetõttu, nii kummaline kui see ka ei tundu, saab rääkida sõjakunstist ja -teadusest, ütles eile Tartus Sun Zi ja Sun Bini raamatu «Sõja saladused» esitlusel kindral Ants Laaneots.

Ta avaldas ühtlasi tänu orientalistist tõlkijale Märt Läänemetsale, kes «Sõjandusvaramu» nime saanud klassikaseeria esimese teose vanahiina keelest eesti keelde tõlkis.

Eesti Keele Sihtasutuse kirjastatud kahe tuhandest eksemplarist on Eesti kaitsevägi valmis ära ostma rohkem kui poole, kinnitas projekti üks algatajatest major Harri Ints.

Tõlkija Märt Läänemetsa arvates on aga hiina klassikute teosel hoopis laiem tähendus kui puhtalt sõjanduslik, mistõttu see võiks huvitada ka laiemat lugejaskonda.

Märt Läänemets, kui kaua aega võttis «Sõja saladuste» tõlkimine?

Ettepanek selle tõlkimiseks tehti mulle juba umbes nelja aasta eest. Paadunud tsivilisti ja humanitaarina mõtlesin, et ma ei hakka parem sellega tegelema. Harry Ints tuli siiski välja konkreetse lepinguga ja otsustasin väljakutse vastu võtta. Siis polnud ka enam pääsu, sest lepingu taga olid sõjaväelased ja nemad nõuavad täpsust.

Tõlge ise võttis aega kaks aastat, esimesel tegin toortõlke, teisel aastal viimistlesin ja sinna jäi ka toimetamine. Tõlke kommenteerimine käis paralleelselt tõlkimisega.

Millistele raskustele põrkusite tõlkimisel?

Tuleb arvestada seda, et tõlgitavat teksti lahutab tema sünniajast kaks ja pool tuhat aastat. Klassikalises vanahiina keeles on palju niisugust, mida ei tunne tänapäeva hiina keelgi. Minu tõlge on vaid üks võimalus, vaieldavustele olen osutanud tähelepanu kommentaarides.

Suure tänu olen võlgu oma õpetajale Linnart Mällile, kes vanahiina tekstide varasemate tõlgetega on aidanud luua vajaliku taustsüsteemi. Olen kõndinud tema sisseaetud vaol.

Selge see, et niisuguse tõlke puhul on juba tegemist mitte lihtsa tõlkeprotsessiga, vaid ühe süsteemi ülekandmisega teise. Kultuuride erinevus ise on juba nii suur.

Siiski, Sun Zi’d ja Sun Bini on tõlgitud ka lääne suurematesse keeltesse. Seepärast oli ka võimalus kontrollida, kuidas üks või teine orientaalne kategooria lääne mõttesüsteemis välja paistab. Kõige suuremad raskused olid seotud neil aegadel kasutusel olnud riistadele ja esemetele vastete leidmisega. Sealt alates on esemeline kultuur läbi teinud mitu arenguastet.

Mida andis teile endale sõjandusalase klassika tõlkimine?

Tõlkides arenesin ka ise. Pean eeskätt silmas teose filosoofilist külge. Avastasin, et sel, millel esmapilgul tundub olevat vaid puht sõjalis-praktiline tähendus, on hoopis sügavamad ja üldinimlikumad juured. Ja seda Sun Zi ja Sun Bi rõhutavadki.

See üldinimlik seisneb nimelt partnerluses ja kooskõla saavutamises. Sõdagi teenib kooskõla saavutamist. See on halvim võimalustest, kuid selle lõppeesmärk on kooskõla.

Vanahiina klassikud õpetavad, et sõjapidamine iseenesest ei saa olla eesmärgiks. Eesmärk on sõja vältimine. Aga kui sõda juba peetakse, siis tuleb seda teha säästlikult. Nemad ei pidanud säästlikkuse all silmas humaanset aspekti, vaid seda, et sõda on igale riigile ja rahvale ülimalt kallis ettevõtmine.

Säästlikkuse saavutamiseks on neil kolm õpetust: esiteks, hävitada vastase strateegia; teiseks, hävitada liidud, ja kolmandaks, pidada vahetut sõda. Seda viimast tuli aga vältida niikaua kui võimalik.

«Sõja saladuste» universaalõpetuslikku potentsiaali rõhutab ka see, et sellele viidatakse juhtimispsühholoogias ja üldse inimsuhteid käsitlevas kirjanduses. See on mõistetavgi, sest partnerlust, konfliktide ületamist, enese maksmapanekut kohtame ka mujal kui ainult sõjakunstis.

Mida kavatsete järgnevalt tõlkida? Kas sõjandusfilosoofilisi tõlkeid võib teilt veelgi oodata?

Mulle endale meeldiksid küll rohkem mittesõjanduslikud, eeskätt budistlikud ja konfutsionalistlikud tekstid. Aga kuus raamatut vanahiina sõjandusklassikast on veel tõlkimata. Siiski mõtlen kord kokku panna kogumiku minu tõlgitud vanahiina luuleklassikast.