Jan Kaus tõlgendab maailma ja mõnda

Seni luuletuste, kirjanduslike lühivormide ja esseistikaga silma paistnud noorautorite uue laine üks juhtideolooge, nädalalehe Sirp esseistikatoimetaja Jan Kaus esitles eile oma debüütromaani «Maailm ja mõni».

Kahe nädalaga kirjutatud ja poolelt sõnalt lõppev romaan on kirjeldus inimese kasvamisest ja tema keerulisest vahekorrast selle kasvukeskkonnaga.

Jan Kaus, kui kaua võttis aega romaani kirjutamine?

See iseenesest ei kestnud kaua. Põhiosas on romaan kirjutatud kahe-kolme nädalaga.

Aga ega see pole ka eriti paks - sada nelikümmend kaks raamatulehekülge. Kuid need kaks nädalat olid samas väga pingelised ja väsitasid mind kohutavalt. Pärast raamatu lõpetamist olin ikka täitsa tühi. Kuid kirjutamise protsess ise oli suurepärane. Oli väga kerge tunne, tekst voolas ja mingit erilist vaeva selle sünnis polnud.

Kust võtsite üldse kannatuse romaani kirjutamiseks, sest siiamaani tundsime teid kui esseisti, luuletajat, algajat filosoofi?

Tegelikult on romaan jätkuks sellele, mida olen varem teinud. Olen lihtsalt püüdnud siin ühitada maailma asjade üle mõtlemise, metafüüsilise poole sotsiaalkriitilise elukäsitusega. Varem seisid nad minus lahus. Aga romaani zhanr ülepea meeldib mulle. Ta on kuidagi loomulik osa õhtumaisest kultuurist. Mulle meeldib jutustada lugu või lugude kimpe.

Samas ma ei tahtnud neid üle seletada, vaid üksnes kirjeldada seda, mida ma olen läbi elanud või olen kuulnud läbi elatavat.. Selles mõttes püüan end vabastada ootuspärasest romaanikirjutamise viisist.

Kas see tähendab, et teie romaanis tavakohast story’t ja intriigi polegi? Ja millest üldse siis raamat kõneleb?

Lugu räägib ühe inimese kasvamisest ja maailmast, mis teda ümbritseb. On palju tegelasi, kes peategelase kaalu kergendavad. Selles mõttes pole siin tegemist ühe inimese arengulooga, vaid paljude lugude kaudu selle üldistamisega. Ja muide, täiesti teadlikult pole ma viinud seda lugu ilukirjandusliku lõpuni.

Mulle tundus, et ma proovisin mingil määral peegeldada omaenda kogemust. Suhted jäävad poolikuks, neil puudub lahendus. Nagu elus endaski. Ja raamat lõpebki poole lehekülje ja poole sõna pealt. See on lihtsalt mingi läbikirjutatud lõik ühe inimese elust.

Kes on pakkunud teile eesti ja maailmakirjandusest eeskuju?

Ma ei teagi. Julgen öelda, et ma olen lugenud palju, vähemalt keskmisest rohkem, ja see loetu on kõik nagu ära segunenud, nii et konkreetset eeskuju enam nagu polegi. Usun, et selles mõttes oligi õige aeg hakata teksti kirjutama, kuna loetud raamatute kiht oli nii suur, otsekui huumus, mille pinnalt sai hakata kasvama see õrn ja algul ebalev taim, midagi niisugust, mille märgiliseks kandjaks võiks olla Jan Kaus.

Teie kirjanikunimi seostus siiamaani Õigema Valemi nimelise rühmitusega. Raamat kannab ka tiitellehel seda märki. Kas see tähendab nüüd teie kui autori eemaldumist oma mõttekaaslastest, iseseisvumist või on see endiselt seotud selle loomingulise rühmituse ideoloogiaga?

Õigem Valem on kogu aeg olnud niisugune rühmitus, kus ollakse suhteliselt iseseisvad, ühe jalaga sees ja teisega väljas. Õigema Valemi luulekogugi oli ju võrdlemisi müstiline asi. Kukkus küll tervikuna välja, kuigi autoritena oleme mina, Fagira D. Morti, Juku-Kalle Raid ja Kalju Kruusa küllaltki isepäised.

Raamatu logo tähendab aga kaubamärki, mille all võiksime välja anda ka teiste noorte ja andekate debütantide loomingut.

Raamatu pealkiri «Maailm ja mõni» viitab kunagi ühele väga olulisele ja valgustuslikule sarjale. Kas see vihje oli teadlikult valitud?

Ei «Maailm ja mõnda» sari nüüd selles pealkirjas küll ei peegeldu. Küll aga peegeldub selles ühelt poolt maailm, millesse me asetatud oleme, ja teiselt poolt selle «mõne» maailmas elamise tundmused. Mõni kirjeldab maailma, maailm kirjeldab mõnda ja nii sünnibki tervik.