Ants Juske
kunstikriitik
Me lapsed kosmose
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõukogude aeg koos nii oma tobeduste kui ka väärtkunstiga on retrona üha enam moodi minev kaup. Tarbekunstimuuseum on viimasel ajal teinud mitmeid näitusi tollasest disainist, Eesti Rahva Muuseum on juba varemgi aru saanud, et kolhoosikorra ajal tehtu on samasugune ajalugu nagu õllekapad ja puulusikad, arhitektuurimuuseum on samuti pakkunud väljapanekuid, mis lõhnavad modernismi nostalgia järele.
Tüüne-Kristin ja Urmo Vaikla kureeritud näitus «Spacetrend» läheb samasse ritta, vürtsi annavad konsultandina kirjas oleva Harry Liivranna tekst ja ideed komplekti kokkupanekul. Märksõnadeks on «science fiction», «Navigaator Prix», lend kuule, «Lucie in the sky with Diamonds» jms.
Oli aeg, kus loodeti, et unikaaldisain saab kogu keskkonda määravaks. Eks see üks hilismodernismi ilming oli, sest analoogilised ideed liikusid ka 1910. aastate Bauhausis ja VHUTEMASis. Kuid nii või teisiti oli nii läänes kui idas tugev usk teaduslik-tehnilisse progressi.
Näitus tõestab jällegi, et postmodernistlikus segases ajas tugevneb igatsus modernistliku selguse järele - viimast nii ideoloogilises kui stiililises tähenduses.
Peale selle käib üks suur modernismi remiksimine ja reinterpreteerimine. «Spacetrend» viitab muuhulgas ka otsestele stiililistele sarnasustele 1960. ja 1990. aastate tootekujundamises: kunstis vähe orienteeruv inimene ei teekski suurt vahet, kas Mait Summataveti, Leila Pärtelpoja ja Maia Laulu disain on pärit praegusest ajast või hoopis kuuekümnendatest.
Kindlasti ka vastupidi: Tüüne-Kristin Vaikla, Ivari Männi ja Katrin Soansi objektid võiksid sama hästi kuuluda mõnda varasemasse aega. Hea leid on Olav Männi «Karussell» näituse sissejuhatusena - eks ole kineetiline ja opkunst taas moes ka noorema põlvkonna seas.
Näitus «Spacetrend» on tarbekunstimuuseumis avatud nädala lõpuni.