Helga Nõu iga uus romaan alates esimesest («Kass sööb rohtu», 1965) on vajutanud mõnele Eesti ühiskonna valusale punktile. Kirjanik töötas kaua Rootsis õpetajana. Niisama loomulikult nagu kord omaenda nooruse kaudu, on ta läbi hilisema kogemuse säilitanud arusaamise sellest, kuidas tunneb ja mõtleb noor inimene.
Kuidas elad, Joonas-poiss?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eks seetõttu on ta paaril korral tulnud välja sellise riskantse zhanriga kui noorsoojutt, mis koosneb põnevast koorest, mis varjab õpetuse iva. Seejuures ei tohi kumbki olla võlts - sihtgrupp on tundlik.
Viimasel aastal ongi noorsooromaan õnnestunud kahel kooliõpetajal - Helga Nõul ja Aidi Vallikul («Kuidas elad, Ann?»).
Raha ja kobedad beibed
«Tõmba uttu!» intriigi hoiab koos ühe Eesti provintsikooli õpilaste külaskäik ühte Rootsi maakooli. Selle sõidu ümber sõlmitakse hulk igasugu muresid ja juhtumisi, millest räägivad autoriga vaheldumisi 15-aastane Joonas ja ta klassiõed Evelin ning Liana.
Kolm keskset tegelast on õige noored, on armuvalus ja ühtlasi nakatatud pähemääritud rikaste ja ilusate ilmast, Joonast esitatakse alul lausa väikese machona. Kui pedaal põhjas, on lihtsam pärast järele anda ja Joonas paistab lõpus lausa teise poisina.
Üsna klassikalisel kombel pannakse kangelaste jõud ja tarkus proovile reisil ja tagasi tulles ei ole nad enam päris need, kes olid enne. Elu teeb eeskätt Joonasele selgeks, et enamik asju ei ole nii lihtsad, nagu paistab. Seejuures oskab autor osavalt pinget hoida.
Reis toob kaasa nii draamat kui komöödiat, peategelane saab peaaegu kangelaseks ja kukub samas mitu korda armetult orki. Autori sotsioloogiliselt teritatud pilk osutab viltukasvanud inimloomuste põhjustele: vaesus, töötus, vägivald, ahistamine lapseeas jne.
Detailid on usutavad ja pakse värve kasutatakse mitte Eesti olusid, vaid pigem Rootsi kodusid kujutades. Võibolla seal siiski ei otsita enamasti «Venemaalt» tulnud külaliste päid läbi, aga teatavasti juhtub elus hullematki kui romaanides. Igatahes on Helga Nõu oma koduse Rootsi suhtes üsna irooniline.
Läbimõeldud kompositsiooni kõrval on Helga Nõu romaanides enamasti midagi irratsionaalset, mängulist või salapärast, mida just nagu ei saaks olemas olla. Siin on selleks Joonase äratundmine, et kadunud vanaisa teda abistab või Liana «sideseanss» kaevandusauku kukkunud Eveliniga.
Ülesvõetud probleemid peaks pakkuma umbes 15-aastastele ja nooremaile üsna tõsist mõtlemisainet elu üle alates narkootikumidest ja nende pöördumatult hukutavast mõjust kuni väärtusteni elus üldse.
Seejuures on raamat põnev ja hoogne, seda ei pane nii kergesti käest. Noort lugejat silmas pidades tehakse mõned asjad puust ette, eriti päris alguses ja lõpus, mis on veidi liiga eurooptimistlik.
Imetlusväärne keel
Kui püüdsin midagi eriti teraselt kuulatada, siis oli selleks keel. Vist ei tabanud midagi, mis valesti kõlab. Imetlusväärne - mõtlesin, sest argood ära õppida polegi nii lihtne. Kõige tundlikumad kõrvad leiaks siiski ainult koolipingist.
Haridusministeerium, kirjanike liit või keegi kolmas võiks tõesti kuulutada välja «Tõmba uttu» kohta retsensioonide võistluse vanuseklassis 13-17. Selles raamatus on harjumatult rohkesti teemasid, mis lausa kutsuvad mõtteid vahetama. Noorsooraamatud annavad selleks harva nii palju põhjust.
Rutt Hinrikus
kirjanduskriitik