Hans Trassi mälestuste mosaiik ulatub isiklikest pihtimustest globaalsete ökoloogiamuredeni. Alustades lapsepõlve ja perekonnalooga ning jõudes Stalini päikese alt laulva revolutsiooni lainetustesse, esitab «Üksi ja ühes» lõpupoole reisimärkmeid Kamtshatkalt, Taimõrilt ja Kanadast.
Akadeemik Trassi ökoloogiline süüme
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu mälestusraamatutes sageli, nii on ka Hans Trassil kõige eredamalt välja joonistatud varasem noorusaeg ja oma kutsumuse leidmine. Trassi suguvõsas figureerib üllatavalt palju kultuuritegelasi (nt tema vanaonu oli Eduard Bornhöhe), ent ta on esile tõstnud ka Nõmme gümnaasiumi viljakat euroopalikku vaimsust.
Ja muidugi on Trassi sule läbi leidnud olulist täiendust Tartu Ülikooli lähiajaloo aastakümned; üheainsa meeldejääva tegelasena, kes leiab senisest mõneti paindlikuma iseloomustuse nii heas kui halvas, võiks mainida Harald Habermani.
Ökoloogiline paatos
Teos pakub sisukaid kilde autori teekaaslaste kohta (Erast Parmasto, Lennart Meri), memuaristi suhtumise näitena võiks tuua hinnangu klassivend Kulno Süvalepale:
«Suhtun põlgusega neisse, kes nägid temas vaid napsivenda - tehku nad kübekesegi nii palju loomingulist, kui tema suutis.» (lk 37).
Olles küll abielus tuntud näitlejannaga, on autor hoidunud oma eraelu afisheerimisest, piirdudes mõne põgusa vihjega. Samas aga on põhjalikumalt lahti räägitud - paraku peatükis «Insult» - dramaatilised läbielamised seoses «Eesti Aja» 1993. aasta kurikuulsa agendinimekirjaga; autor näeb selles aktsioonis ühte «kauaigatsetud vabaduse ja demokraatia julma kaasilmingut» (lk 130).
Ootuspäraselt kannab Trassi raamatut kirglik ökoloogiline paatos, ta räägib nagu isiklikest asjadest näiteks tundrate mahapõletamisest ja põhjapõtrade hävitamisest. Trass nõuab ökoloogilist poliitikat: «Esialgu sosinal, siis kuuldavalt ja nõudlikult valjuhäälselt sekkub ökoloogia poliitikasse…» (lk 117), nentides samas, et ökoloogia on paiguti muutunud defineerimatuks moesõnaks.
Neis Trassi ülesastumistes on vahel tunda idealisti allajäämist ikka veel piiramatut progressi nõudlevale ajavaimule.
Allajäämine ajavaimule
Kuid oma isikliku lunastuse on ta leidnud panteistlikus kõiksusetunnetuses: «Me kaome mõlemad, sina ja mina, aga me täidame enne kadu oma ülesande elu ja protsesside järjekestvuse seaduses.» (lk 172).
Ja last not least on Hans Trass oma raamatu lõppu lisanud poolt sajandit haarava luulepõimiku, mis annab välja väikese kogu mahu.
Nendeski looduslähedastes, vahel eneseiroonilistes tundevirvetes ja mõttemõlgutustes kajab sageli mingi väga isiklik nukker noot, paremaid värsse toestab otsekohese lihtsuse võlu.
Aivar Kull
kirjanduskriitik