Filosoof Tõnu Luik juhatab kuuljad silmitsi igavikuga

Tõnu Luik. Foto: Ove Maidla / Postimees

Meile on Tõnu Luik neid väheseid, kes teadnud teed juhatada. Mille eest oleme tänulikud. Nende sõnadega lõpetab oma saatesõna äsja «Eesti mõtteloo» sarjas ilmunud Tõnu Luige loenguraamatu «Filosoofiast kõnelda» tema kolleeg professor Ülo Matjus. Rännak Heideggeri mõtlemise manu

Sellega siinkohal ühinedes - iseasi, kuipalju seda «juha-tust» on suudetud kuulda võtta, milles Matjus õigusega paljusid kahtlustab - püüaksin vähemasti enda jaoks piiritleda Tõnu Luige fenomeni, lootuses, et midagi seesugust on ehk tundnud teisedki, kes tema filosoofia-ajaloo loenguid kuulanud ja talle selles eksami teinud.

Sest mitte ainult Tõnu Luige raamatu ilmumine pole tõeline sündmus - pidev ja tõeline sündmus on Tõnu Luik ise (nagu Matjuski iseloomustab: «Tõnu Luik on eesti filosoofia päätükk»).

Siinkirjutaja sai selle peatüki olemasolust aimu kolmekümne aasta eest, mil ta õnneliku juhuse läbi - nüüd võib tõesti öelda, et «õnneliku» - sattus kursusele, kellele Tõnu Luik oli määratud lugema filosoofia ajalugu.

Selleks ajaks olin nagu kõik mu ea- ja õpingukaaslased läbinud nõukoguliku ajupesu osana mõeldud Jaan Rebase sissejuhatuse marksistlik-leninlikku filosoofiasse ning dialektilise ja ajaloolise materialismi (mida küll, au neile, niisugused õppejõud nagu Eero Loone, Rein Vihalemm ja ka Ülo Matjus ise püüdsid inimlikustada tähelepanu pööramisega allikatele, mis lubas esile tulla Marxi mässumeelsusel, Feuerbachi armastusreligioonil ja Lenini vulgariseeringutel).

Loeng kui ilmutus

Tõnu Luige esimene loeng Vana-Kreeka natuurfilosoofiast, millest ka jälg «Filosoo-fiast kõnelda» raamatus peatükina «Kreeka algne mõtlemine», mõjus ilmutuslikult. Seda enam, et tema kursus toimus sünkroonselt «Teadusliku kommunismi aluste» nimelise kursusega.

Võimalik et need loengukursused olid koguni ühel ja samal päeval. Kujutatagu siis ette noort mõtlemistahtelist ja -valmis inimest minemas nõukogulikuks religiooniks peetavalt loengult filosoofia ajaloo loengule. Seda võib võrrelda üksnes astumisega dzhungliööst päevaeredusse.

Lühemat kasvu sametise häälevarjundiga lektor, kes oma suurte prillide tagant läkitas auditooriumile pilgu, milles aimus ühtaegu veenet ja alandlikkust, ja kelle kõneks saanud mõttejooks oli selge kui allikavesi, meenutas mulle ühtäkki kusagilt pildilt märgatud Immanuel Kanti.

Loomulikult pildilt, sest neil aegadel oli Kant «neetud subjektivist» ja Hegel sallitav vaid niivõrd, kuivõrd Marx tema õpetuse «pea pealt jalgele pööras». Luige kui lektori ilmutuslikkus seisnes kõigepealt selles, et ta küsimist ja küsimust niisugusele väärtusastmele tõstis, mida ma/me ettegi ei osanud kujutleda.

Küsimisvajadusest ja -oskusest algab filosoofia. Ja mitte ainult küsimine erinevaid nähtusi siduvate seoste või nähtuste taguste üle, vaid küsimine olemise enda järele.

Kui nüüd tagantjärele lehitsen oma konspekte, mille juurde aeg-ajalt ikka tagasi pöördun, siis märkan, et neis ei ole niivõrd filosoofia-ajaloolisi vastuseid, kuivõrd tõepoolest teejuhile omaseid seletamisi, mis algavad küsimusega ja mida seovad küsimused.

Luige loengud on siis võetavad otsekui Ariadne lõngana, mis eksimishirmus otsija labürindist välja viib.

Arutlus olemise üle

Ja veel, mida ma enesele lugedes meelde vajutamiseks värviliste pliiatsitega mitmeid kordi üle käidud konspektidest märkan, on Tõnu Luige kõne intensiivsus, mida ilmestavad maksiimid, metafoorid, üllatavad näited.

Luige teist ilmutuslikkust kogesin tema eesti keele (ja ka kirjanduse - mõeldes vaid tema Liivi, Alliksaare osutustele) kesksuses. Usun küll, et see, mida Kanti kohta räägitakse ta mõtteajaloolisest Kopernikuse pöördest, kehtib ka Luige filosoofialoengute keelelisuse suhtes.

Absoluutselt kreeka ja saksa keele keskset Heideggeri tõlkides ja tõlgitsedes on Luik ülendanud eesti keele võimeliseks vahendama ja endasse võtma mis tahes olemisjuurdlust või -tunnistust.

Luik on tõestanud oma loengutega kahte asja, esiteks, et see, mida ja kes me päristiselt oleme, oleme eeskätt ja määravalt keeles, ja teiseks, et (eesti) keel ise osaleb aktiivselt olemisküsimuse tõstatamisel ja tähenduse avamisel.

Tõnu Luige kolmandaks ilmutuslikkuseks olengi pidanud tema erudeeritud ja samas suveräänset arutlust olemise põhja üle. Olemus kui «võimalik-kuse tingimus, mille kaudu miski on see, mis ta on» - avaneb Luigele igaviku puudutusena.

Teda kuulnud ja nüüd raamatus lugenud, sugeneski arusaam, et Tõnu Luige varjatud või varjamatuks eesmärgiks ongi olnud panna oma kuulajad seisma silmitsi igavikuga. Ja et selles igaviku puudutuses on filosoofia päristine mõte. Et filosoofia kaudu puudutab igavik sellest osasaajat ja filosoofia ise juhatab sellega tegeleja igaviku teile.

Ehk seesama Tõnu Luige enda sõnadega: «filosoofia ainesse saab ainult juhatada, ent sellel teel astuda tuleb igaühel endal ega saa sellel teel käia keegi teise eest».

Eksam võlgu

Kuid see olemisküsimus, mis seob meid igavikuga, ei pea piirduma ega saagi piirduda ainult filosoofiaga. Luik on sedavõrd õpetav, väljapoole suunav, et näeb olemisküsimuses inimese, aga ka rahva ja riigi n-ö maailmavaatelist nurgakivi («filosoofia on maailmavaate teoreetiline vorm, mis pretendeerib põhjendatusele»).

Sest olemisküsimus tõstab teravalt esile suhtumise, positsiooni. Ühes teises artiklis on Luik küsinud, mis on see eestlaseks olemise põhi, milles just meie ainulik olemasolu esile tuleb. Erinevail juhtumeil ja olukorris olen just seda Luige järelepärimist võimendanud, sest arvan, nagu loodetavalt temagi, et kui me tahame olla (kas või vaimselt) igaviku-rahvas, siis ei ole midagi püsivamat, kui just see küsimus.

Filosoofia-ajaloo eksam Tõnu Luigele on olnud mu elu raskemaid eksameid. Õppisin selleks nii pingsalt, et tundsin sõna otseses mõttes ajude raginat. Ma ei tahtnud algusest peale seda lihtsalt kaelast ära saada. Tahtsin kuidagi olla vääriline nende loengute vastuvõtmiseks. Ja tahtsin oma vastusega eksamil osutada tänu juhatuse eest.

Pingutusist hoolimata sai mu vastus mannetu. Selles mõttes olen Tõnu Luigele ikka veel eksami võlgu. Täpsemini - see eksam veel kestab. Aga siis kestab ka tänu igavikupuudutuse eest, millele Tõnu Luik on mind juhatanud.