/nginx/o/2013/09/12/2360011t1hbaed.jpg)
Eile kogunesid vahetunnis Tallinna 21. kooli õpilased, kes oma kinomuljed paberile panid Mängufilm «Nimed marmortahvlil» oli Eesti kinodes Tallinnas, Tartus ja Pärnus läinud nädala lõpuks kogunud 74 764 vaatajat, mis tähendab viimase kümnendi kindlat publikurekordit algupärase filmitoodangu arvestuses. Soome kinodes on Elmo Nüganeni lavastatud linateos kogunud 6000 vaatajat. «Me ei saa tagasi möödunut, kuid võime muuta tulevikku.»
Oma panuse «Nimede» publikurekordisse on andnud koolid - novembri jooksul on kinodes õpilastele reserveeritud terveid saale.
Tallinna 21. kooli 8.-12. klasside õpilased panid oma mõtted kirja ja autorite loal jõudsid need kooli huvialajuhi Maarika Pauna ja arendusdirektori Juta Hirve vahendusel Postimeheni. Alljärgnevad on vaid mõned katked kümnetest mõtteavaldustest. (PM)
------------------------------
Üks erandlik Eesti film
«Kui mõni ei väärtusta eesti filme, siis muudab «Nimed marmortahvlil» teie arvamust.» (Kaidi Udris, 10.c)
«Hirm oli hinges. /…/ Olin valmistunud pigem negatiivseks muljeks. Aga juba esimeste kaadrite ajal hakkas hirm asenduma millegi muuga. /…/ Kokkuvõttes polnud hirmust jälgegi. Häbi ka polnud ja see on väga oluline. Eesti tasandil oli see tohutu saavutus.» (Anu Lutsepp, 9.d)
««Nimed marmortahvlil» on meeldiv vaheldus televisioonikanaleist vastu voogavast Ameerika rämpstoodangust.» (Aare Tool, 9.d)
«Suurepärane lavastajatöö ja näitlemine, tõepärane miljöö ning väljendusrikas muusika koostöös «arvuti-trikkidega» moodustavad täiusliku pildi sajandialguse Eestimaast. /…/ Film olgu õpetuseks tegelastele, kes arvavad, et on kaks Eestit. Ei ole, on vaid üks Eesti. Võidavad vaid need, kes kokku hoiavad. Film näitas, et võidavad ühe Eesti eest võitlejad.» (Ingrid Aasoja, 11.b)
«Tahtsin väga seda filmi vaatama minna, kui aga kinos maha istusin, siis järsku enam üldse ei tahtnud. Teadsin, et see on väga tõsise sisuga film ja mõistus oleks justkui tahtnud selle halva nägemist viimasel hetkel edasi lükata. Kui aga film algas, hakkasin kohe poiste tegevusele kaasa elama. Film ise oli kuidagi lihtsalt tehtud, ei olnud üleliiast prahti - teksti, esemeid, inimesi.» (Monika Hallaste, 10. a)
Film ja raamat
«Seda filmi raamatuga võrrelda ei saa, need on kaks täiesti erinevat asja. Kuid olles tuttav mõlemaga, võin öelda, et film oli tunduvalt parem.» (Kaidi Tikerperi, 10.c)
«Film läks mulle nii väga hinge, et õhtul otsisin raamaturiiulist «Nimed marmortahvlil» välja ja alustasin selle lugemist. Soovitaksin filmi vaatama minna kõigil noortel, sest see räägib meievanustest. Kuna aga elame hoopis teistsugusel ajal, ei suudagi päris täpselt ette kujutada neid tegelikke sündmusi, kuid tänu filmile tekib meil mingisugunegi arusaam.» (Laura Laasi, 11.c)
«Kahjuks ei olnud filmis kajastatud peategelase Ahase sisekonflikte, mis raamatus olid väga hästi välja toodud.» (Triinu Äkke, 10.a)
«Tõstaksin esile viisi, kuidas on lahendatud lõpp. Ootamatu pööre sündmustikus ning tagasilöök annab jällegi tõsiselulisuse skaalal punkti ja rõhutab moraali, et ilma ohverdusteta ei sünni midagi suurt.» (Hans Lõugas, 12.b)
«Mul on kahju, et pole leiutatud žanrit «Tundega kommertsfilmid», kuhu käsitletav linateos kahtlemata kuuluks.» (Ann Väljataga, 9.d)
«Väga efektselt mõjus Marta ja Hennu nn sõnadeta suhe, kus suudluste, kallistuste ja armastusavalduste asemel mängisid pilgud ja žestid. /…/ Kindlasti ei osanud paljud Vabadussõja tähtsust seni piisavalt hinnata.» (Sille Ader, 10.c)
Film ja tänased noored
«Ühehäälselt purskusid saalis istuvad õpilased naerma, kui Ahas tagasihoidlikult ja arglikult Martaga suhteid sobitas. Seda just eelõige sellepärast, et teatavasti tänapäeva noored on täiskasvanulikumad ning tormavad pea ees suhetesse.» (Kerli Pedak, 10. klass)
«Olen uhke Ahase- ja Käsperi-taoliste koolipoiste üle, kes tegid 20. sajandi alguses seda, mida praegused gümnasistid 21. sajandil ei suudaks.» (Marianne, 11.b)
«Olen tänulik, et seda filmi nägin, sest nüüd ei tundu see aeg mulle kauge minevikuna, millega minul mingit pistmist pole, vaid see tundub mulle palju lähedasemana.» (Kristel Tamme, 10.a)
«Ma ei tea, kas tänapäeval oleksid noored niimoodi valmis sõtta minema, kuid see ei ole kindlasti välistatud.» (Marge Mäe, 10.a)
«Nüüdisajal, kui Eestis on levinud nolgimentaliteet ning harvad on nõus oma sõprade või lähedaste eest välja astuma, ei saa loota, et häda päevil oleksid nad nõus võõraste eest võitlema. /…/ Kangelaslikkust ning tõelist kodumaa-armastust võib tõesti näha vaid kinolinal.» (Ruudu Remmelgas, 12.c)
«Selle näitamine, mida elasid üle meie esivanemad, tõi meis kõigis esile sisemise patrioodi, mõjutas väärtushinnanguid. /…/ Ma arvan, et vähe oli neid inimesi, kes pärast filmi ei mõelnud sisemiselt /…/ «Ma olen uhke, et olen eestlane.» (Erkki Vinnal, 11.c)
«Tundsin uhkust, hirmu, põnevust, paanikat, lootusetust, lootust, tugevust, nõrkust, usku… Ja ma tundsin eestlast iseeneses.» (Grete Soosalu, 11.b)
«Film puudutas mind väga, mõtlesin, et tänu noortele ja julgetele võitlejatele, kes julgesid oma rahva kaitseks välja astuda, oleme praegu vabad.» (Siim Koppel, 8.b)
«Sõjaväkke minek tundus minu jaoks väga mõttetu ja aega raiskav ettevõtmine. Pärast filmi aga tekkis mul mõte, et vajaduse korral läheks oma kodumaa vabaduse eest isegi sõtta.» (Märten Tiits, 12.a)
21. kooli õpilaste kirjandeid sirvis Neeme Korv