Olen juba mitu kuud mõtelnud oma kadunud isa saja aasta juubelile - ta sündis 25. novembril 1902 Mähma külas Viljandimaal väiketaluniku pojana, on käinud Kärstna ministeeriumikoolis, keskhariduse saanud Viljandi reaalkoolis, mis aga mulle aina on olnud eriti tähtis: vaevalt kuueteistaastasena astus ta vabatahtlikult Viljandi kooliõpilaste pataljoni.
Nimedest marmortahvlil Isade maani
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäletan seda väga ilusat kirja, mille ta sõtta minnes kirjutas emale, minu vanaemale, kes mulle seda kunagi näitas. Ta võitles Kärstna lahingus, ühes nendest, mis peatasid vene kommunistliku imperialismi rünnaku; järgmisel suvel võttis ta osa ka Landesveeri sõjast.
Olemata eriti jutuka loomuga, kõneles ta siiski üht-teist minulegi oma sõjaelamustest; rohkem küll kõneles ema, kes meenutas seda, mida isa temale varem oli rääkinud. Nõnda tekkis mul juba lapsena lausa isiklik huvi Vabadussõja vastu.
Kooli ajalootundides anti sellest kokkuvõtlik ülevaade nii poliitilisest kui sõjalisest aspektist, ka riigikaitseõpetuse väga heas õpikus (Traksmaa-Lukas) leidus õpilastepärane käsitlus, kõigele sellele andis aga tõelist liha ja verd (just nimelt ka verd!) kahe hästitoimetatud kuukirja - Vabadussõja Lood ja Vabadussõja Tähistel - pidev lugemine.
Niisiis lugesin tähelepanelikult ka seda, mida Vabadussõjast kirjutasid kaks kirjanikku: Albert Kivikas ja August Gailit. Esimene oli olnud ise õppursõdur (ainult natuke vanemana kui minu isa), teine aga sõjakirjasaatjana viibinud mõneski tähtsas lahingus, ise juba kujunenud isiksus ja ka valmis ilukirjanik; Kivikas debüteeris mõni aasta hiljem.
Albert Kivikast tean mõndagi tänu tema koolivennale, sõjakaaslasele ja ka kaasautorile (dramatiseerimisel) August Annistile. «Nimed marmortahvlil» on tegelikult dokumentaalromaan, kõik oluline on võetud tõelistest sündmustest, ainult tegelaste nimed on muudetud. Kahju, et Annistit enam pole seda praegu kinnitamas!
Ajalugu ja selle kajastus ilukirjanduses, nagu teame, ei tarvitsegi alati kokku langeda, hea isegi, kui peajoontes suuri vigu ei tehta. Dumas’ vanema «Kolm musketäri» on jätkuvalt populaarne seiklusromaan, mis siis, et ajaloolane täie õigusega selle üle naerda tohib ja seda ainult lastekirjandusena tunnustab!
On aga endastmõistetav, et Kivikal, kes kirjutas oma romaani ainult veidi rohkem kui kümme aastat pärast sündmusi, millest ta ise oli osa võtnud, ei olnud neid mõeldavaid vabadusi, mis endale võttis Dumas kaks sajandit enda kujutatavast ajast hiljem. Kivikas tahtis ilmselt jäädvustada olulise osa ajaloolisest tõest, esineda ennekõike selle tunnistajana. Ja ma söandan väita, et just see taotlus ongi andnud tema romaanile erilise väärtuse ja võlu.
Enamasti tekitavad ajaloo «vabad» käsitlused lihtsalt piinlikkust teadjatele ja mingit nõutust vähem asjatundlikele vaimudele, kes sageli ei oska öelda, mis on sel-ja-sel teosel konkreetselt viga, aga tunnetavad, et midagi viga sel igal juhul on. Me ei tea ju kõike, mis tegelikult toimus, see aga, mida kindlasti teame, on väärt tõsist suhtumist ja austust. Ei ole mingit põhjust jätta seda arvesse võtmata, kui seda arvesse võtta on võimalik.
Filmist «Nimed marmortahvlil» kõnelen endastmõistetavalt suure tunnustusega, ei jäta aga kritiseerimata ühte ja teist, uskudes, et ka mõnest ebaõnnestumisest, kui seda selgesti tunnetame, võiks kasu olla - seegi oleks kogemuseks, mis aitab järgmist Vabadussõja-filmi teha paremini.
Minust nooremad vaatajad on filmi vastu võtnud enamasti lausa vaimustusega. Ometi kord midagi meie ajaloost - ja sealjuures meie omade noorte andekas esituses!
Minu kriitilist suhtumist on põhjendatud eespool. Kõik see, mis filmis väga erineb ajaloofaktidest (mundritest alates tegevuskohtade valikuga lõpetades) häiris mind ja ma ei saanud õiget emotsionaalsetki kontakti selle kõigega, mis mind maast madalast Kivika romaanis on liigutanud. Ja ma deklareerin: Elmo Nüganeni ja Kristian Taska tööd tuleb mitmeti tunnustada küll, stsenaristidena on nad aga ilmselt isegi läbi kukkunud. Stsenaarium üksi muidugi ju filmi väärtust ei määra, aga tähtis on ta küll igal juhul.
Tarvitseb ainult võtta kätte Kivika romaan ise, leida sellest mitu väga tähtsat stseeni, mis filmist välja jäänud (näiteks Henn Ahas ja vangid!), samal ajal õlgu kehitades sedastada romaani materjalile lisatut (kas või liiga rõhutatud armastusintriigi) - ja üldhinnang ei ole enam kuigi hea.
Kui palju kasutamata võimalusi, mille arvel on sisse toodud tarbetut, isegi ajalooliselt väära ballasti! Kahjuks ei ole stsenaristid, palju nooremad mehed ju, suutnud kaugesse aega tõeliselt sisse elada.
Filmi põhiline idee pidanuks olema Vabadussõja maailmaajalooline erakordsus, mida oleks vaja selgitada peale eestlaste eneste ka vähemalt naaberrahvastele. See oli tõepoolest iseäralik sõda, ja niimoodi kinnistus ta ka rahva mälus. Alguses ei uskunud Venemaale vastuhakkamise mõttekusse ju peaaegu keegi, ja kui polnuks mõnesaja koolipoisi vaimustust lahingute esimestel nädalatel, ei oleks sõjast välja tulnud midagi.
Alguses oli palju poolehoidjaid kommunistlikul ideoloogialgi - romaanis on Ahase võrdväärtuslikud sõbrad ju «punane» Käämer ja rahvuslane Käsper, esimene sugugi mitte madalamal teisest (nagu kahjuks filmis), kuni siis lõpuks kujuneb nii, et esimene jääbki Vene poolele (nagu ka Ahase sümpaatne vanem vend), teine aga jõuab unistuseni sotsialismi ja rahvusluse sünteesist.
Muidugi ei tähenda see «rahvussotsialismi», vaid sellist sotsiaaldemokraatlikku ideoloogiat, nagu see Vabadussõja ajal ja ka vana vabariigi alguses oligi Eestis täiesti valdav; nii Kivika kui Annisti vaimses profiilis oli see selgesti tunnetatav.
Tegelikult ei ole filmi jäänud sellest põnevast ideestikus õieti midagi. Ometi on see lausa aktuaalne!
«Nimed marmortahvlil» paneb ühtlasi mõtlema sellele, kas ei saaks saadud kogemusi kasutades nüüd siis edasi minna täiskasvanute-filmi poole. August Gailit on see kirjanik, kes pakub stsenaariumiks oma Vabadussõja-romaani «Isade maa». Ega ole ka see ju väga suur kunstiteos («Toomas Nipernaadi» on parem!), kuid sisaldab igatahes väga rikkaliku rea Vabadussõja episoode koos värvikate, tihti groteskselt kirjeldatud tegelaskujudega. Lood ise on tõsielulised! See rikkalikkus on hajutanud romaani terviklikkust, teiselt poolt teeb selle aga eriti huvitavaks.
Ma kujutaksin ette selle filmimist televisiooni-seriaalina. Keskendatuse puudumine võiks siis isegi olla vooruseks! Usun, et Elmo Nüganen, kelle on suurepärast groteskimeelt ja nüüd ka siiski mõningane kogemus Vabadussõja-filmi alal, võiks olla niisuguse seriaali rezhissööriks.
«Isade maa» ei lubaks end kindlasti mitte edasi anda must-valge-stiilis. Kas või Tartu tagavarapataljoni mässu episoodis (mis tingimata peaks seriaaliski säilima) oleks see lausa lubamatu. Vabadussõja erakordsus ja ühtlasi komplitseeritus, sinna juurde veel sagedane grotesksus, niisiis ka tõeline huvitavus tänapäevasele vaatajale (nii ala- kui täisealisele) võiks ajalooliselt võimalikult täpses ja kunstiliselt võimalikult nõudlikus käsitluses ilmsiks saada just sellest romaanist lähtudes.
Gailiti enda sõnu kasutades näeksime siis, kuidas «algul veel kartlikult ja kohmetanult, jättes tihti oma rinnet vaenlasele lahti nagu pidulikku auväravat ning lastes teda kaugele maa südamesse», jõutakse ikkagi sinnamaani, kus Eesti rahvavägi «pikkamööda kosudes astub kui Taavet linguga tankide, kuulipritside ning soomusrongide vastu». «Ning talupojast, töölisest ja haritlasest, kes on heidetud Vabadussõja sulatusahju, saab rahvas ja riik.»
Ain Kaalep
kirjanik