Elem Treieri intiimne Tammsaare

Rein Veidemann
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Elem Treieri raamatu frontispissil on pilt riidega kaetud Tammsaare monumendist enne avamist 30. jaanuaril 1978. Riie on pingutatud nööriga, pingil istuva kuju kontuurid on aimatavad, eemalt jääb mulje endasse pööratud salapärasest mungast.

Pilt sobib sümboliseerima Treieri uurimust Tammsaare taha varjunud Hansenist. Treier on võtnud nõuks riiet kergitada. Raamat on mõneski mõttes sama, mis Tammsaare monumendi avamine: näeme seal kivistunud poosi, mille taga ometi teame olnuvat «ainult inimest», kellest sai isikule tagasi peegelduv müüt läbi ta loomingu.

Erakordne raamat

Treieri raamatut võib pidada erakordseks selles mõttes, et seni on Anton Hansen «tuletatud» kirjanik Tammsaarest. Tammsaare biograafia lineaarsust on lõhkunud vaid üksikud apokriivalikud «rosinad», nagu Käthe abiellu astumine Hanseniga, Tammsaare väljaheitmine kirjanike liidust liikmemaksu võlgnevuse pärast jms.

Treier annab Tammsaare biograafiale uue dimensiooni, valgustab seda seestpoolt. Sümboolne seegi, et ta teeb seda läbi korterite, läbi loominguliste locus’te.

Treier tajub väga hästi, et seda laadi uurimistöö balansseerib positivistliku vuajerismi piiril. Pean tunnistama, et ahmisin Treieri raamatut ka ise esimese hooga otsekui «seebiseriaali», mis töötab lihtinimlikul lukuauguhuvil.

Ainet «kirjanikuseebiks»

Sellele aitavad kaasa ka mitmete peatükkide põnevust üles kütvad pealkirjad, nagu «Teisejärguline kirjanik», «Rahaasjad», «Rahvusvaheline mees!», «Ametivenna needus» jne. Rääkimata IV osast «Käthe Veltmani ja Anton Hanseni abielu Käthe jutustuse põhjal».

Kogenud kirjandusuurija ei lasku siiski odavate spekulatsioonideni, Ariadne lõngaks on talle Hanseni märkmikud, arveraamatud, asjaosaliste endi tunnistused. Selles mõttes pakub Treieri raamat eeskuju, kuidas kirjanikus esile tuua kodanikku, inimest, ilma et see kuidagi riivaks kirjaniku suurust. Treieri raamat ei demütologiseeri Tammsaaret.

Intiimse, perekondliku, «ainult inimese» mõõtme lisamine pigem lisab kirjanikule suuruse paistet. See on suurus, millest me lugedes väikese inimese positsiooniltki võime osa saada.

Elem Treier on klassikaliste tammsaareoloogide «viimane mohhikaanlane». Pärast Treieri uurimust on kättesaadav üksnes autori enda tekst.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles