Eesti ühte kõigi aegade mõjukaimat kriitikut, esseisti ja kirjandusprofessorit Ants Orast (1900-82) on ikka peetud elevandiluust tornis istuvaks «puhta kunsti» eestvõitlejaks.
Ants Orase hädahüüd jõudis kodumaale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii on tema äsjailmunud teos Eesti saatusest Teise maailmasõja päevil üllatavalt jõuline sekkumine ajalukku ja poliitikasse, kirglik ja vihane, oma iroonia ja sarkasmiga paiguti lausa Solenitsõnit meenutav põhjalik ülevaade meie maad ja rahvast tabanud füüsilisest ja vaimsest terrorist. Eriti viimase, vaimse vägivalla kirjeldamisel on Orase teos asendamatu ajalooallikas.
Eessõnas ütleb Sirje Olesk, et Orase raamat on «ilmselt eestlaste kõige mõjuvam katse anda teada sellest, mis juhtus sõja-aastatel, panna maailma rahvad siiski kuulama».
Nii on selles rahvusvahelisele lugejale mõeldud, algselt inglise keeles kirjutatud (ja täiendatud soomekeelsest väljaandest tõlgitud) teoses taotletud lokaalsest ainestikust kõrgemale tõusmist, laiemat panoraami ja suuremaid üldistusi.
Läkitus maailmale
Ühtaegu võib «Eesti saatuslikke aastaid» lugeda ka kui tundliku ja avarapilgulise vaimuinimese kaasakiskuvaid Tartu-mälestusi. Oras ei harrasta poliitilist teoretiseerimist, vaid lähtub kõiges oma rikkalikust isiklikust kogemusest.
Ehkki viimase 15 aasta jooksul on tunduv osa Orase raamatu ajaloolisest taustmaterjalist meile juba tuttavaks tehtud, pakub tema käsitlus mõndagi uudset või vähemasti mälu värskendavat ka tänasele lugejale. Nii toob peatükk «Ülikooli bolsheviseerimine» väga selgelt silmade ette Tartu Ülikoolis 1940-41 toimunud laastamistöö.
Ent Oras räägib asjatundlikult ka tööstuse, pankade ja talude natsionaliseerimisest, kirjanike ja kunstnike igapäevasest eluolust ja paljust muust, eriti mõjuvad on tema mälupildid juuniküüditamisest ja rinde veeremisest üle Tartu.
Bolshevikud ja natsid
Peatükis «Sakslased» on 30 leheküljel antud tihe ülevaade kolm aastat kestnud Saksa ajast, bolshevikke ja natse võrreldes esitab autor mitmeid huvipakkuvaid tähelepanekuid, sedagi ikka isiklikele läbielamustele toetudes: «Värvilisi Hitleri, Göringi ja Rommeli pilte oli kaupluste vaateaknail, kus palju muud polnudki. Need asendasid Stalini, Lenini ja Beria portreesid ning tekitasid piki selga samasuguseid külmavärinaid» (lk 189).
Muidugi võib kahetseda, et tõlkes jääb puudu Orase isikupärasest lennukast keelekasutusest, küllap olnuks tema enese eestikeelne tekst märksa sädelevam. Kuid vististi on tegemist paratamatute kadudega, mida ei saa tõlkijale süüks panna.
Küll aga tuletab see asjaolu meelde Sirje Oleski eessõnas toodud tõdemust, et Orase kriitikaloomingu lõviosa ootab taasavaldamist. On ju Oras maailmaklassi kriitikuna kindlasti üks eesti mõtteloo kõige kõrgemaid tippe.
Raamat Eesti saatuseaastatest 1939-44 aga näitab Orast mitte ainult kui kõrgetasemelist literaati, vaid ka kui tugeva eetilise selgroo ja rahvustundega patriooti, igasuguse vägivalla ja vaimse tasalülitamise julget ja selgepilgulist paljastajat.
Aivar Kull
kriitik