Homme pärastlõunal tutvustab Tõnu Õnnepalu Hiiumaal Reigi kiriklas oma romaani «Piiririik» CD-versiooni. Õnnepaluga vestles sel puhul Kaur Kender.
Kuulates «Piiririiki»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kender:
Mina arvan, et sellised kuulderaamatud, juhul kui autor ise loeb, on uus tee, kuidas pääseda endale tähtsatele teostele veelgi lähemale enneolematu nurga alt. Sest tempo tehakse ette ja sa lihtsalt näed asju, mis on kogu aeg kohal olnud, aga pole lihtsalt paistnud. Miks sina otsustasid, et loed ise?
Õnnepalu: Aga kes siis peaks lugema? Jah, võinuks ka teha nii, et oleks lugenud hoopis keegi teine, mõni noorem inimene, isegi noorem kui mina ise kümme aastat tagasi, kui ma seda kirjutasin. Võib-olla isegi mõni tüdruk oleks lugenud. Siis see oleks olnud hoopis üks teine kehastus, loole oleks antud võõras hääl.
Ega ma kirjutades ei jutustanud seda lugu ka peas enda häälega. See oli üks teine hääl, keegi, kes seda rääkima pidi, kellega see kõik oli juhtunud. Võib-olla on säärane võõrandus üldse proosakirjutamise eeltingimus, ma ei tea. Igatahes see pole kunagi päriselt mina, kes kirjutades räägib.
Kender: Kas sa lugesid ette oma «Piiririigi»? Kas see sinu praegune interpretatsioon on selline, nagu sa tahtsid kirjutades, et «Piiririik» oleks, või on see see, kuidas sa «Piiririiki» täna näed, või mis?
Õnnepalu: Ma lugesin ette oma «Piiririigi». Kuigi ma ei või öelda, et ma mäletan kõike, mida ma just tahtsin öelda seda kirjutades, ja kuigi ma kirjutaksin nüüd hoopis teisiti, midagi hoopis muud, ja kuigi mul vahel lugedes on piinlik...
Aga enda pärast on ju ka vahel piinlik. Ja tekst on võib-olla isegi ausam kui ise. See on, mis teeb lugemise raskeks. Aga julgesid kirjutada, julge ka ette lugeda! Või kuidas?
Kender: Mäletan selgesti, et esimesel lugemisel olin ma raamatu esimese kolmandiku jooksul vaikimisi surmkindel, et minajutustaja on naine.
Kuid ma mäletan seda õõva ja vapustust, kui ma poole peal avastasin, et tegelikult pole asjad sugugi nii lihtsad. CD-versioon sellist kahtepidi tõlgendamise võimalust ei jäta. Kuid samas: «Piiririigi» autoriks on ikkagi Emil Tode. Mis on muutunud selle kümne aastaga? Kas see, et «Piiririik» on välja antud 16 keeles, on muutnud Tode julgemaks, toonud ta sulle lähemale, rohkem ellu?
Õnnepalu: See 16 keelt ja maad on tõepoolest andnud Emil Todele, ja seda täiesti minu tahtest sõltumatult, teatud, ma ütleksin administratiivse eksistentsi. Tema nimele saabub kirju (Hiiumaa postkontori jaoks pole see probleem), teda kutsutakse siia ja sinna.
Mind kõnetatakse tema nimega, osalt mugavusest, osalt teadmatusest. Ikka ja jälle olen ma pidanud meelde tuletama, et Emil Todel pole passi ega isikukoodi, nii et paratamatult tuleb tema asjus, niipea kui need muutuvad ametlikeks, ka minu poole pöörduda.
Ma olen pidanud leppima sellega, et ma olen tema. Algul see tekitas minus vaenu, seejärel harjusin ja leidsin, et ega suurt vahet pole. Mis nime all ma just esinen, kui ma juba niikuinii füüsiliselt esinen.
Keha, sealhulgas hääl, jääb ikka iseendaga identseks, kui just mitte mingeid lõikusi ette võtta, aga neid ma ei poolda. Kirjutades saab seda teine-olemist kogeda küllalt teravalt, et seejärel tahta ainult veel rohkem olla üks. Kuigi alati jääb närima küsimus: milline üks?
Kender: Üle-eelmisele küsimusele vastates alustasid sa lausega «Ma lugesin ette oma «Piiririigi»». Tahaks teada, keda-mida selles lauses tähistab asesõna «ma». Kas see, mida sina nimetad «minaks», on miski, mille ees hõljuvad nimed Tõnu Õnnepalu, Anton Nigov, Emil Tode?
Teisisõnu: kui me räägime sinust, eeldades vaikimisi, et nüüd tegeleme Tõnu Õnnepalu personaalküsimusega, ning jätame ülejäänud grupeeringu tähelepanuta, siis tegelikult räägime me siis vaid Tõnu Õnnepalust, ja ainult osaliselt sinust?
Õnnepalu: Nimed nimedeks. Aga kui ma rääkisin «häälest», mis justkui jutustaks minu sees seda lugu, mida ma kirjutan, siis ma ei pidanud silmas, et ma «kuulen» hääli. Mitte midagi ma ei kuule. «Hääl» on lihtsalt metafoor, millega ma mõistan fiktiivse jutustaja kehalist ühtsust, konkreetsust minu jaoks tol kirjutamise hetkel.
Tal on oma rütm, oma loogika, oma füüsis, aga kõik see avaldub siiski vaid kirjutatu rütmis, loogikas, füüsises (sest kirjutamine on ka omal kombel väga kehaline). Me ei loo ju mingeid homunkulusi, vähemalt mul pole kunagi isegi säärast soovi olnud.
Kas siis inimestest maailmas puudu on? Aitab nendestki, kes juba on ja kes võivad sellele meie «häälele» väga vabalt laenata oma omadusi, veidrusi, sõnu, tegusid.
Kirjanduslik kangelane on ikka kokku pandud, kimäärne, ükskõik kui lähedasena me teda ka endale ei tunneks. On see ise üldse reaalne? Mõnel valgemal hetkel võib sind tabada äratundmine, et oled identne kõigi maailma isedega, kes kõik on ühe ebareaalsed
Kender: Kümme aastat tagasi elasin ma korteris, kus triikraua sisselülitamine lasi läbi korgid. Ja ma mõistsin jutustajat, ma mõistsin, mida ta seal Franzi köögis tundis. Aga eile öösel, kui ma kuulasin raamatut, vaatasin ringi oma uues köögis. Ja nägin seda kõike nagu teiselt poolt. Nägin neis siledates pindades ja kodumasinates oma surma.
Kas ette lugedes ei tundunud, et see jutustaja, see jutustus on nagu sõnumitooja sellest väga lähedasest ajast ja kohast, kust me tuleme, ning mis tundub nii kauge, kuna me teda hoolega unustada püüame? Valus sõnumitooja.
Õnnepalu: Olen selle raamatuga, jah, tähele pannud, et inimesed nagu valivad seal poole ja et see pool sõltub tihti sellest, kust nad ise pärit on, idast või läänest.
Vahel põhjustab see poolevaliku sundus neis sisekonflikti. Ja tavaliselt sellest ei räägita, aga see tuleb välja emotsionaalsete reageeringute laadist.
Hiljuti pidasin kahes Põhja-Ameerika ülikoolis mõned loengud ja seminarid. Mõlemas, nii Torontos kui Seattleis, oli see seminariseltskond, kes «Border Statei» oma kursuse raames oli lugenud, üsna kirju. Ja mõlemal pool oli üks vene tüdruk, kellele see raamat iseäranis sügavalt korda oli läinud. Torontos oli ka üks bulgaaria tüdruk, kes olevat selles raamatus ära tundnud just iseenda - iseenda Ameerikas.
Kuid neis Ameerika seminarides ilmnes veel üks võimalik poolevalik. Nimelt on «Piiririigi» kirjade adressaat Angelo väidetavalt ameeriklane.
Üks Seattlei tudeng oligi oma kirjandi kirjutanud kirja vormis - nagu oleks tema Angelo (ja ameeriklane, kes ta oligi) ja vastaks «Piiririigi» kirjutajale
Arendasin siis seda poliitilis-geograafilist sümboolikat naljaviluks edasi ja leidsin, et näe, tõepoolest, Ida-Euroopa (romaani «mina») sooritab oma mõrva (olgu või fantaasias) ei kellegi muu kui Ameerika (Angelo) pärast, et talle imponeerida, et kuuluda ainult talle! Ja vaene ohver, see pooleldi saksa, pooleldi prantsuse päritolu ülikooliprofessor, see Franz poleks siis ju keegi muu kui too Rumsfeldi vana Euroopa!