Aus raamat maailmasõja jõhkrast finaalist

Kevadtalvel 2002 saatis Londonis resideeriv Venemaa suursaadik Grigori Karassin avaliku kirja suure päevalehe Daily Telegraph toimetusele. Venelasest diplomaati - õigemini vast küll teda Moskvast kureerivaid veelgi kõrgemaid võimukandjaid - oli suuresti ärritanud äsja ilmunud ning sedamaid bestselleriks loetud-tunnistatud-müüdud Antony Beevori mahukas dokumentaalne uurimus «Berliin 1945».

Et kirjastus Olion üllitas läinud aastal inglasest ohvitseri, ajaloolase ja kirjaniku Antony Beevori eelmise maailma-maineka sõjaraamatu «Stalingrad» ning nüüdsama veelgi menukama Berliini-raamatu, võime huviga ja osasaavalt kaeda, mis põhjused dikteerisid kõrgele diplomaadile mõnetigi tavakäitumisest lahknevat ülesastumist ja sõrmega vibutamist brittide suures ja loetavas päevalehes.

Lõputu enesealandus

Pikki aastakümneid oli Euroopa südames iga tavasakslase, sakslasest riigimehe või saksa keeles mõtleva ja kirjutava moraalifilosoofi ainus muule ilmale vastuvõetav käitumismall lüüa silmad maha kõigi nende hädade-õnnetuste-vägivallatsemiste-tapmiste meenutamisel, mida tõi endaga kaasa fashismi kaheteistkümneaastane võimulolek.

On isegi väidetud, et jalgpalli MM-tiitli võitmine 1954. aastal oli kogu tolle kümnendi ainumas suursündmus, mil sakslane võis selja sirgu ja pea püsti lüüa tolles igavikulises järelalanduses.

Nürnbergi süüdimõistvate dokumentide halastamatult täpsest fikseeringust kuni Hannah Ahrendti ja Martin Heideggeri halastamatult kohustusliku kõrgfilosoofiani oli enese jätkuv süüdiolemine see olulisim informatsioon sakslase hingeseisundist, mida jagati muule ilmale ja millega muu ilm ära harjus, nagu ikka harjutakse mis tahes püsivalt toimiva pika protsessiga.

Kuus miljonit hukatud juuti, Auschwitzi ja Majdaneki gaasiahjud, hävitatud Poola riik ja mahapõletatud vene külad, Lidice ja Oradour, okupeeritud Prantsusmaa, pommitatud London ja näljutatud Leningrad - selline jätkuv emotsionaalne doseering formeeriski meie peaaegu et kanoniseerunud püsiarusaama II maailmasõja n-ö saksa-algelisest kurjusest.

On erilist lugupidamist sünnitav see kuulekus, distsipliin, kohustuslikkus ja korralikkus, millega sakslased oma praegust ülivõimsat ilmariiki, kultuuri, tööstuspotentsiaali ja ksenofoobiat taunivat rahvuslust taastades maksid muule maailmale kinni kõik Hitleri-režiimi poliitilised, majanduslikud ja moraalsed kuriteod.

Kui kaua veel?

Ja kui nii on kestnud viis aastakümmet, kui puuristid on mädanenud ja raudristid roostes, kui fashism on kauge mälestus ning totalitaarne sotsialism põdurusest põrmustunud, kui vene soldatid on koju kutsutud kõigist Ida-Euroopa garnisonidest ja Berliini müüri tükke müüakse suveniirideks, siis küsib sakslane ühel päeval: kas oleme süüdi endises mõõdus, kui kaua veel ja kas ka järgmine põlvkond peab Euroopas käima silmad maas? Skinhead raevutseb selle küsimuse välja uulitsal ja staadionil, baierlane arutab asja naabriga õlleklaasi taga, ajaloolased ja kirjanikud aga esitavad n-ö kirjaliku pärimise.

1998. aastal avaldas toosama Antony Beevor praeguseks 25 keelde ümber pandud raamatu «Stalingrad». Pauluse 7. armee katastroof Volgal ei ilmunud meie järelvaatesse parastava mentaliteediga, kuidas kuritegu sai karistatud.

Erikihilisi dokumente - sõjakäskudest kuni armastuskirjadeni - kasutades loob Beevor emotsionaalselt võimsa visiooni ennekuulmatust sõjatragöödiast ning puhtinimlikest kannatustest ja ilmajäetusest, mida koges sunniviisiliselt ja käsu korras võõrale maale saadetud saksa soldat, kuulekas ja aimuseta välihall igas sõjas igas ilmanurgas, kus reeglina võidud pärivad kindralid ja kaotused soldatid.

Beevor suutis teksti sisestada sellise otsesõnu välja kirjutamata kaasatundmise, et kirjastuse Olion täpne, asjatundlik ja põhjalik toimetaja Andres Mälk, kes eestikeelset redaktsiooni ette valmistades huvitus ka ümberpanekust vene keelde, leidis siit-sealt mitte ainult suvalisi väljajätmisi või ümberütlemisi, vaid - mis autoriõiguse ning tõe ja eetika seisukohalt hullemgi veel - ta leidis venelasest tõlkija või toimetaja poolt vahele kirjutatud omasõnalisi halvustusi, tänitamist ja hukkamõistmist saksa sõjamasina ja saksa soldati kohta.

Venemaal ilmunud raamat oli saanud n-ö vene redaktsiooni. Sellise käitumise taga on riiklikult kivistunud mõttemalli aegumatus, ühe vihkamise igavikulisus, mis on kui «rahvuslik väärtus» - todasama sisuliselt üritaski kaitsta venelasest saadik Inglismaal.

Antony Beevori ettevalmistus raamatuks «Berliin 1945» on austust ja aukartust äratav. Professionaalne sõjamees ja professionaalne kirjanik on professionaalse ajaloolasena sõna otseses mõttes läbi kamminud II maailmasõja arhiivid Venemaal, Saksamaal, USAs, Prantsusmaal, Rootsis, Ungaris, Shveitsis jm. Tulemus on ülevaatlik, mõjus ja sugestiivne.

See on imestamapandavalt laiuti ja süvitsi fokuseeritud, fotodokumendina mõjuv pannoo sõja kaotamisest ja võitmisest Saksamaa pinnal kevadel 1945. Beevor on kirja pannud ühe meeletuse, ühe kollektiivse koleduse, elu ja õigluse nimel sõditud sõja nii elu kui õiglust eitava igapäeva.

Venelaste karistus

Esimesena II maailmasõja lõppfaasi kirjeldanud pädevaist ja autoriteetseist uurijaist, ja seda erakordselt suure lugejaskonnaga kirjanikuna, pihib Beevor ümberlükkamatu dokumentaalsusega, kuidas venelane sakslast karistas.

Raamatu tõene ja kunstiline mõjusus pahandab venelasest suursaadikut ennekõike seetõttu, et Beevor ei kõnele ainuüksi seetõttu, et vene soldat vallutas Berliini, kukutas fashismi, lõhkus maha Auschwitzi väravad.

Pahandab ennekõike see, et taas kord ei sisalda see süüdimõistev ajalooline järelfikseering 27 miljonit hukkunut Nõukogude poolel, 6 miljonit juuti, neljandikku Poola elanikkonnast, vaid - kõigest sellest tõepoolest korduvalt rääkides - mees on paotanud suud võitja-armee tarbetutest ning läbimõtlematutest vägivallatsemistest oma vabastajateel.

Beevor ei maali sõja võitmist ülendava triumfina, rinnete ja armeede targa juhtimise tulemusena, vaid suure, võimsa, kättemaksuhimulise ja pidurdamatu hordi toimimisena, kelle surmapõlgus maailma vaimustas, aga kes oli ka jõhker, viinahimuline ning ülesaamatute seksuaalsete vajadustega.

Beevor rehkendab venelaste poolt Saksamaal vägistatud naiste üldarvuks kaks miljonit ja selle suure arvu detailiseerib ta meile naiste endi ülestunnistuste ning haigladokumentidega.

Eriline oli venelaste jõhkrus Ida-Preisimaal, kust 1945. aasta jaanuaris-veebruaris põgenes oma kodudest 8,5 miljonit sakslast.

Beevor räägib, kuidas võitjad saatsid Venemaale tehaste sisseseadeid, arhiive, kunstiteoseid, raamatukogusid, antiikmööblit, ka sadu aatomiteadlasi, ja kuidas n-ö isiklikul tasandil läks teele postipakk kahe aknaklaasiga, mille soldat akna eest maha võttis ning Kostroma lähedale külla saatis...

Õudustest halastamatult

Beevor kirjutab, kuidas lasti maha 13-14-aastaseid poisikesi, kes püüdsid takistada oma emade ja õdede vägistamist. Ta kirjutab, kuidas sakslased poosid 15-16-aastaseid Hitler-juugendi noorukeid, kes sõja palge ees hirmust nutsid ja relva maha viskasid.

Kuidas lasti maha 50-60-aastaseid saksa mehi, kes olid juba sõdinud I maailmasõjas ning rääkisid vastupanu mõttetusest.

Beevor ei jäta imestamata kuulsate vene väejuhtide lollust ja inimlikku ükskõiksust oma mehi veel Berliiniski surma saata - Beevor kirjutab, kuidas venelased just selle nimel lollitasid lääneliitlasi, et saada see surmaminek endile.

«Berliin 1945» on kirjutatud järjekindla objektiivsusega ning varjamatu mõista tahtmisega toonase meeletuse mõlema osapoole suhtes.

Beevor analüüsib katku, mille ravitsejad nakatuvad oma patsientidest, kus situatsiooni eriline pingestatus, jõhkrus ja eluohtlikkus on see esmapõhjus, mis teeb inimese altiks alkoholile ja seksuaalsele vägivallale. Beevor ei räägi sõjast kui fashismi kukutamise pühast missioonist, ta räägib sõjast kui sõjast.

Lugeja, kes selle hästi komponeeritud, põhjaliku ja üldhariva raamatu läbi loeb, teeb õigesti, kui huvitub seejärel sakslasest Nobeli laureaadi Günter Grassi viimasest teosest «Vähikäigul». Grassi romaan haakub kõige otsesemalt sündmustega, mida analüüsib Beevor.

Haakub Grassi romaaniga

Grass on kirjutanud raamatu sellest, kuidas kapten A. Marinesco allveelaev torpedeerib 30. jaanuaril 1945 Saksa luksuslaeva «Wilhelm Gustloff», mis viib endaga merehauda haavatuid ja terveid, sõjamehi ja tsiviilisikuid, vanureid ja lapsi - ühtekokku kümme korda rohkem kui «Estonia» rängas mereõnnetuses.

Sõda ei lõpe siis, kui haavad enam ei valuta. Sõda on pika peiteajaga haigus, mis inimkonda sisse kodeeritud jätkuvasti ja jäädavalt. Ravile mittealluva inimkonna kohus ometigi on oma haiguslooga tuttav olla.

Sest vähemasti küsidagi võiksime: kas toonane suur aadrilaskmine, mis lõppes mais 1945, oli kõige kõrgemalt määratud jumalik ettehoole, või johtus see kõik kõigest sureliku inimese usundilisest, poliitilisest, rassilisest või miskist muust maisest piiratusest.

Ülo Tuulik
kirjanik