Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Teatriarvustus: Ivar Põllu Kaarel Ird

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kaarel Ird (Nero Urke) | FOTO: Andres Keil

Kaarel Irdi 100. sünniaastapäeva peeti augustis pooleldi põranda all. Teatriliidu ja Vanemuise osavõtjaterohket mälestusüritust meedia peale mõne erandi ei kajastanud, ERR suurmehe juubelist välja ei teinud. Hilissügisel korraldas kirjandusmuuseum tähtpäevale pühendatud sisuka konverentsi, mis jäi jällegi meedia tähelepanuta. Jaak Villeri koostatud mahukas monograafia on esitatud järjepanu mitmele auhinnale, kuid jäänud neist ilma, küllap ikkagi «kahtlase» kangelase tõttu.


Selle kõige pärast pakub Tartu Uues Teatris esietendunud «Ird, K. – armastus, teater, hullus, surm» erilist huvi, on see ju noore põlvkonna esimene katse analüüsida möödunud sajandi teisel poolel Eesti teatrielu ehk kõige enam mõjutanud isiku elu ja loomingut.

Ivar Põllu autorilavastuses osalejaist on vaid Evald Aavik Irdi otsese õpilasena olnud n-ö asjatundja, teiste teadmised pärinevad vaid «mälestuste mälestustest».

Rohkem kui elukroonika


Vanemuise eesriidekangast «akside» vahel ja suure saali lavaplaanil kulgev lavastus kujutab endast stseene Kaarel Irdi elu olulistest murde- ja valupunktidest: Tartu Töölisteater, komissarina Vanemuise ülevõtmine, 1941. aasta juuniküüditamine, teatri  ülesehitamine sõjavaremeist, tütre sünd, Sauli-mäss, uute noorte tulek, Kaidu kaotamine, parteikarjääri tipuks NLKP XXVII kongressil osalemine ning lõpuks üksindus ja teadvuse hämardumine.

Peaaegu kõigis suhteliselt lühikestes episoodides on Põllu suutnud mõne täpse detaili ja lausega, kohati ka päris sõnatult, tabada sündmuse olemust ja kanda vaatajani tihti  üldistatumgi mõte kui ainult Irdi elukroonika. Mõningad lavastushetked ja stseenid on niivõrd täpsed ja tundejõulised, et lisaks imestamisele, «kuidas noored inimesed seda küll teavad» (Aavikult?), tuleb tunnistada Põllu kui lavastaja (ja kohati ka näitejuhi) väljapaistvat andekust.

Paneb jahmatama, kui lihtsalt ja absurditäpselt on lavastaja suutnud avada Irdi kuulsa «paarisrääkimise» metoodika, pannes Irdi kehastanud näitleja «paarisrääkima» Irdi enda  häälega või harjutama koos naisnäitlejaga «paarispõrandapühkimist». Samavõrra täpne ja üldistav on Irdi ja Kaidu «proovikoosluse» demonstreerimine Vanemuise helilogoks saanud dueti («Õnn, meie juurde jää...») lõpmatul lihvimisel.

Selle kõrval näeme laval ka armastavat Irdi, kurba Irdi, hirmunud Irdi ja lihtsalt head sõna vajavat Irdi. Näitleja Nero Urke töö peategelase füüsilise osajoonise loomisel ja ka süüvimisel Irdi psüühika keerdkäikudesse väärib valdavalt vaid kiidusõnu. Kohati (eriti alguses) võiks ehk vähem olla eesmärgitut karjumist (Irdi lärm oli alati väga kaalutletud ja täpne – selle käigus ei tõusnud tal endal vist vererõhkki). Puudu jäi ka isiksuse  mastaapsusest, mis oleks vajanud mõistagi küpsemas vanuses osatäitjat.

Teised näitlejad loovad lavastuses terve galerii eredaid tegelaskujusid. Eriti jäävad meelde Katrin Pärna inimlik ja kaval Epp Kaidu ning küüditamise läbielanud, kuid Irdi ometi austav talumemm, Maarja Jakobsoni lavakoristaja ja Irdi armunud kirjaneitsi, Robert Annuse sõnatult äratuntav Mati Unt ja kommunismi-vaimustuses reporter Urmas Ott, Juss Haasma vodevillikeigar Bob ja Irdi hullumajja sõidutanud autojuht-parteijuht.

Kõrgmeisterlikkust demonstreeris Evald Aavik, suutes erinevate vahenditega luua koondkujud nii operetivaimustuses mõnulevast sõjaeelsest Vanemuisest kui ka kommunistlikust kultuuribürokraatiast.

Kontseptuaalselt on üks lavastuse mõtlemapanevamaid episoode Aaviku mängitud Arnold Matteuse kohtumine Irdiga 1944. aastal, kui intellektuaalist härrasmees tunneb Irdigi ehmatavat rõõmu selle üle, et purustatud Tartu asemele on nüüd võimalik Uus Linn rajada.

Lavastuse nõrgemaks ja võltsimaks osaks jääb paraku sisseelamine Jaan Sauli, Ines Parkeri, Jaan Toominga ja Evald Hermaküla mõttemaailma. Arukalt vaimukast stiilitervikust langeb välja ka parteikongressi võltsvaaba kujutamine lihtsalt mingi laaberdava külaprallena.

Lõhestunud hingega

Hinnangu Irdi maailmavaatele annab autor lavastuse raamiga, kus kuuleme 70-aastase Irdi nääritervitust tulevastele Vanemuise vaatajatele, Tartu partei- ja komsomoliaktiivile ning Tartu Riikliku Ülikooli juhtkonnale anno 2010.

Ird usub, et ideed, mille nimel ta oma eluvõitlust pidas, on selleks ajaks inimkonna ja Tartu ehk õnnelikuks teinud. Ta tunnistab ka ausalt, et ideoloogia, mida ta teenis, nägi  ette üksikisikust üle- ja möödavaatamist kõrgemate strateegiliste eesmärkide nimel.

Nääritervitus lõpeb traditsioonilise hümniga ja Ird laulab innustunult kaasa Laulutaadi ja Eesti PEN-klubi presidendi Johannes Semperi kirjutatud ülevat «Jää kestma, Kalevite kange rahvas...», mille esimest salmi võiks, konteksti tundmata, tõepoolest iga eestlane lauldagi. Jõudes aga ridadeni «Sa kõrgel leninlikku lippu kannad ja julgelt kommunismi rada käid», jääb Ird tummaks ja põgeneb õudusega (ajaloo) näitelavalt.

Usun küll, et sellise lõhestunud hingega võisid Ird ja teisedki tema põlvkonna ideelised kommunistid siit ilmast lahkuda. Et see lahkumine ei tähenda aga tema elutöö kustutamist ajaloost, seda peegeldab uue põlvkonna (esietendusel pika aplausiga kviteeritud) huvi traagilise ja oma püüdlustes kaheldamatult ausa eelkäija vastu.

Ivar Põllu Irdi-lavastus on valus, tark ja andekas – seda nii käsikirjalt kui teostuselt. Jääb üle kahetseda, et see ei näinud ilmavalgust Vanemuise seinte vahel, ja tõdeda, et Ivar Põllu on astunud tubli sammu selle suunas, et 70 aasta pärast oleks uuel teatritegijate põlvkonnal põhjust luua lavastus «Põllu, I.».

Uuslavastus
Ivar Põllu
«Ird, K.»
Lavastaja Ivar Põllu. Kunstnik Kristiina Põllu
Osades Nero Urke, Evald Aavik, Kat­rin Pärn, Maarja Jakobson, Juss Haas­ma ja Robert Annus
Tartu Uue Teatri esietendus 18. märtsil Genialistide klubis

Tagasi üles