«Mandariinid»- grusiinidele see meeldib!

Grusiinid on grusiinid – kui neile midagi meeldib, ei hoita emotsioone vaka all. Ajaloo esimese Eesti-Gruusia koostööfilmi «Mandariinid»eileõhtusel esilinastusel Thbilisis juhtus see, mida Eestis juhtub harva, kui üldse. Juba lõpulaulu ajal puhkes mitu korda aplaus ja tiitrite ajal seisis 450-kohaline saal eesotsas Gruusia kultuuriministri Mirian Odišariaga nagu üks mees püsti.

«Meie kõigi jaoks valusat teemat on käsitletud vastutustundlikult ja peenekoeliselt,» võttis minister vahetult pärast seansi lõppu kokku. Muide, Odišaria ise on kirjanik. Gruusias teisiti ei saagi – ühe vana kultuurrahva kultuuriminister peab olema loominguline inimene.

Populaarsuse vähesuse üle ei tohiks ta igal juhul kurta - telekaamerad surisesid tema ümber nii enne kui pärast esilinastust. Ja kohal oli neid üllatavalt palju, ka pärast seansi lõppu, et küsida vahetult muljeid ja need kohe eetrisse lasta – erinevalt Eestist.

Ka esilinastuste iseloom on Gruusias teistsugune. Inimestel on rohkem aega – tullakse kokku, et suhelda. «Mandariinide»algusajaks näiteks oli märgitud kell 18.30 – arvestusega, et saab kell 19 alustada. Ei saanud – seanss algas kell 19.30.

Amirani kinost endast, kus esilinastus aset leidis - rohkem kui miljonilise elanikkonnaga Thbilisi kinod võib üles lugeda ühe käe näppudel – kiirgab nostalgilist, nõukogudeaegset hõngu. (Mis sest, et reklaami järgi saab seal näha ka 7D-d.) See oli aeg, kui kino oli veel kultuuritempel eraldi garderoobi ja avara fuajeega. Muide, viimases võib Thbilisis siiani suitsu teha!

Linnapildis «Mandariinid»väga silma ei hakka, sest tänavatele paigutatavate kinoplakatite traditsiooni Thbilisis ei ole, küll jookseb Rustaveli tänaval – Thbilisi peatänav – asuval hiiglaslikul valgusekraanil «Mandariinide»reklaamiklipp, mis näeb väga efektne välja. Seevastu luges režissöör Zaza Urušadze kokku intervjuud, mis ta eilseks oli juba andnud – nende hulk ületas 20. 

Tavatult palju viibis esilinastusel Eestist pärit kultuuriinimesi, filmi endaga seotult produtsent Ivo Felt, näitleja Elmo Nüganen ja operaator Rein Kotov. Tulla ei saanud teatriproovidega hõivatud Lembit Ulfsak, kelle nimi vanemale grusiinide põlvkonnale palju ütleb ja keda ka siin Thijl Ulenspiegelina mäletatakse.

Lisaks Eesti Instituudi organiseeritud delegatsioon, kes tuli Gruusiasse oma kolleegidega tutvusi sõlmima: Karl-Martin Sinijärv, Ülar Mark, Armin Kõomägi, Elin Kard, Paul Pihlak... kokku üle 20 delegaadi. Mõistagi oli esindatud Eesti Filmi Instituut, üks «Mandariinide»pearahastajaid.

Gruusia kinodes hakkab film jooksma neljapäevast ja sellele ennustatakse suurt menu. Mis sest, et räägitakse selles vaid eesti ja vene keeles.

Abhaasia piir jäi suletuks

«Mandariinid»jutustab 1992. aastal puhkenud Gruusia-Abhaasia sõjast, mille hammasrataste vahele sattusid ka rohkem kui saja-aastase ajalooga Eesti külad. Ivo (Lembit Ulfsak) võtab oma katuse alla kaks haavatud vaenupoole esindajat - grusiini Nika (Mihheil Meskhi) ja Abhaasia poolel võitleva tšetseeni Ahmedi (Giorgi Nakašidze) -, üritades neid lepitada. Eestlastest mängivad veel Elmo Nüganen ja Raivo Trass.

Stsenaariumi kirjutas ja lavastas Zaza Urušadze, operaator oli Rein Kotov, kunstnik Thea Thelia, helilooja Niaz Diasamidze ja grimmikunstnik Tiina Leesik.

Et Abhaasia piir on suletud, on film üles võetud Guria maakonnas, Poti linnast lõuna pool – spetsiaalselt selleks otstarbeks püstitatud väikeses külas.

Film läks maksma 650 000 eurot, Eesti raha on sellest 58 ja Gruusia raha 42 protsenti.

Eesti kinolevissse jõuab «Mandariinid»1. novembrist. Rahvusvaheline esilinastus on sel nädalal Varssavi festivali võistlusprogrammis, edasi reisib film Mannheim-Heidelbergi ja Cottbusi festivalile.

10-minuti retsensioon

Mitte eriti originaalne, aga väljapeetud, hästi üles võetud ja mängitud, emotsionaalse, tugeva sõnumiga – ka sõjas on vaja jääda inimeseks – film. Meie «Kukulind». Autor on osanud raskesse teemasse panna ka huumorit. Õnnestunud koostöö: eestlane peaks seda vaatama kui eesti, grusiin kui gruusia filmi. Urušadze ei vali pooli, küll annab ta mõista, et tegu on grusiinide ja abhaaside vahelise konfliktiga, mis tuleb neil enestel rahulikult ära klaarida – et venelaste ja palgasõdurite relvastatud kohaolu üksnes pingestab olukorda. Film on suur reveranss eestlasele, kellest küll sõda üle sõidab, aga kes sellele vaatamata osutub õiglaseks, suure südamega vahemeheks. Lembit Ulfsak mängib selle hirmuäratavalt monumentaalseks. Elmo Nüganen teeb särava kõrvalosa. 

Tiit Tuumalu, Thbilisi

Esilinastusejärgseid välkarvamusi

Andri Luup, teatri- ja filmimees

Väga meeldis. Suutis sentimentaalsusse laskumata tekitada emotsioone ja selle läbi mõistmiseni juhatada. «Kukulinnust»ja «Eikellegimaast»kargem ja emotsionaalsem. Suurepärased näitlejatööd. Oleks vaid kõigil nii hea lugu ja lavastaja. Soovitan vaatamata minna.

Mart Kivastik, kirjanik ja filmilavastaja

Tore, et selline film olemas on. Väga hea idee, ainult lugu võinuks veel huvitavamalt kirjutatud olla. Aga mis ma norin – peaasi, et tuled kinosaalist hea tundega välja. Eesti filmi kohta polegi see nii tavaline. 

Priit Turk, Eesti suursaadik Gruusias

Õnnestunud katse inimlikul tasandil Gruusia ja Abhaasia vahelisest külmutatud konfliktist välja tulla või vähemalt seda vähendada. See, et eestlastel on selles täita väga eriline roll, üksnes lisab tehtule väärtust, annab sellele hoopis laiema tähenduse. Aga näitab ka, kuidas grusiinid meid hindavad ja austavad. Olgem neile selle eest tänulikud.