Siit nurgast ja sealt nurgast..., Nimed nimetult näituselt, Supilinn - Berliin

EVI ARUJÄRV

Mis see on, mida inimene muusikat kuulates tegelikult kuulab? Ühe levinud arvamuse kohaselt peaks see kuuldav asi olema justkui mingi ühetähenduslik, «valgustatud» füüsikalist kogemusruumi täitev, väga täpselt ning lõplikult struktureeritud/struktureeritav olemus - opus perfectum et absolutum. Sama arvamuse kohaselt on too asi ehk olemus siiski ka väga salakavala loomuga ja varjab end kuulaja eest, nii et vaid eriliste võimete ja kompetentsiga isik (näiteks kriitik või muusikateadlane) esituse peensustesse ja teose sisestruktuuri kaevudes seda olemust välja on võimeline sõeluma. Tolle analüütilise kullapesemise käigus peab enesestmõistetavalt kõrvale jääma kogu ballast, mis absoluuti varjutama või tema tõelist tähendust moonutama kipub: valed kuulmismuljed, tähendused ja tõlgendused, kuulaja isiksus, tema kujutlused ja ootused, intentsioonid ja müüditeadvus ning muud kontrollimatud ja kõrvalised tegurid.

Kontserdisaalis käib absoluuti kuulamas võrdlemisi piiratud hulk inimesi. Ebakriitiline «keskmine kuulaja» ei tea sellest eriti midagi. Tema võtab muusikat kuulama tulles täiesti süüdimatult kaasa kogu selle subjektiivsuse püünisvõrgustiku, millest kriitik absoluuti jälitades (vähemasti enda arvates) osavasti välja on vingerdanud. Ühtlasi laseb «keskmine kuulaja» end mõnusasti ja kriitikavabalt kollektiivse alateadvuse lainetustest õõtsutada. Kollektiivse eufooria nimel ta massiüritusele nimega kontsert tulebki.

Et kollektiivne müüditeadvus mängus on, selle tunneb ära sadadele nägudele ilmunud ühtmoodi ärev-õndsast naeratusest. Umbes sellisest nagu 19. märtsil Estonia pungiltäis kontserdisaalis Hilliard Ensemble’i kontserdil näha oli. Too õnnis naeratus tähendab, et inimese peas on tavaliste füüsikaliste helide toimel lummavaid lisavõnkumisi tekkinud. Siis näibki, et muusikat kuulates kuulatatakse ka või isegi pigem neid - üldisest tunnetuskogemusest, mälust, alateadvusest? lähtuvaid - lisavõnkumisi. Füüsikaliselt põhjendatud opus perfectum osutub selles situatsioonis läbinisti teisejärguliseks ja verevaeseks konstruktsiooniks. Interpreet, kes inimteadvuses nii sügavat resonantsi esile kutsuda suudab, kuulub kõrgemasse klassi. Vaieldamatult kuulub sinna ka Hilliard Ensemble.

Eesti publiku jaoks on ansambli nimel Arvo Pärdi muusikast lähtuv sakraalaura ümber. «Aeglasel, lihtsal ja pühalikul» muusikal on muusikaturul hea minek olnud. Võibolla on selle taga ka puhtpragmaatilised sotsiaalpsühholoogilised tarbed. Quasi-sakraalse kunstmuusika tasakaalustav toime on ühiskondlikust olemisest vaevatud persooni jaoks üsna tõhus psühhotehniline abivahend. Sedalaadi psühhohügieeniline enesekorrastamine on läänemaailmas in ja meilgi levimas.

Kes 19. märtsilgi kollektiivset sakraalmuusikalist narkoosi ootasid, pidid seekord küll pisut pettuma. Hilliard-ansambli «populaarselt» serveeritud kava kandis pealkirja «Laulud ja lood» ning tegeles põhiliselt maiste asjadega, nagu koerad, surm, täringumäng, põlluharimine, pidusöögid, erinevad linnud ja elu ise. Sajandid - 13., 14., 15., 16., 17., 20. - olid kavas läbisegi. Vana muusika oli kõrvuti uuega, muusikaline nali - palvega, programmilised helijäljendused - skolastilisema vokaalpolüfooniaga. Kavas oli kaks anonüümust 15. sajandist, mõned tuntud nimed mitmest sajandist (Veljo Tormis, Arvo Pärt, Piers Hellawell, Lorenzo da Firenze, Richard Lõvisüda) ja mõned vähe või üldse mitte tuntud nimed (Oswald von Wolkenstein, Thomas Ravenntroft, Pierre Passereau, Barry Guy) - samuti eri aegadest. Koos paari kavamuudatusega (Elisabeth Little, Walter Frey - kui kõrv ei petnud) sai pilt veel kirjum. Iga laulu või loo muusikalist kujundit suunas inglise-, saksa-, itaalia- või prantsuskeelne tekst. Siin oli läbisegi vemmalvärssi, poeetilist ja maalilist sõnakasutust ning modernset assotsiatiivsust.

Arvo Pärdi muusika nõuab enese maksma panekuks teatavasti enam «tühja ruumi» ja vaikust ning tema «Ja üks variseridest» uppus ümbruse sisse pisut ära, hoolimata Hilliard-ansamblile omasest (stiili)tundlikust esitusest. Aga kontserdikava rõhuasetus ei olnudki ei üksikteos, autor ega stiilgi. Siin eksponeeriti üht perfektset, automaatsuseni täiustatud vokaalstiili, millel Hilliard-ansambli imidzh põhinebki. Ansambli viimistletult ühetaoline sound värvis kavasolnud muusikalise stiilikompoti üllatavalt ühetooniliseks. Liigagi ühetooniliseks. Puhtad, selged, kuid talitsetult mati varjundiga tämbrivärvid; vibrato vältimine või ülimalt delikaatne kasutus; falsetthelide jõuetu kesksoolisus - ja nii igal pool, olgu tegemist Pärdi, Tormise, renessansi mitmehäälsuse või 13. sajandi ühehäälse meloodiaga.

Tundub, et bassilaulja Paul Hillieri lahkumine ansambli koosseisust 1990. aastal on selle «soolist» kõlatasakaalu ebasoodsal viisil paigast nihutanud. Loomulikult võib ansambli praeguse koosseisu (kaks tenorit, kontratenor, bariton) androgüünse kogukõla omamoodi omaette stiiliväärtuseks tunnistada nagu tema täiuslikult kiretu intoneerimisviisi üldse. See ju «Hilliard»-ansambli firmamärk ja trump ongi. Eriti, kui nendele väärtustele juurde arvata keelpillikvartetile omane kõlaühtsus ja koordineeritus (keelpillikvartetile on intervjuudes põhjendatud uhkusega viidanud ka ainus algkoosseisu liige, kontratenor David James).

Ansambli sound tundub enesestmõistetavana, kui tegemist on Pärdi ja varase sakraalmuusikaga või spetsiaalselt kirjutatud teosega, millest varasem kõlakogemus puudub. Kuid vähemasti ühel juhul hakkasid perfektsionistlikud «kesksoolised» kauniskõlad 19. märtsi kontserdil muusika siseenergiat kammitsema ja kujundit moonutama: Tormise «Kullervo sõnumi» esituses. Mis on ülisoodne Pärdi muusika jaoks, ei pea sugugi Tormisele sobima. See ei loe, et kaks autorit muusikat teatud mõttes üsna ühtmoodi üles ehitavad. Intensiivsus on eri tüüpi. Ja Tormise lugudes on mütoloogilistel tegelastel «akustilised sootunnused» siiani üsna tavapärasel viisil paigas olnud. Androgüünne «Kullervo» oli parasjagu naljakas ja üpris mittetormislik.

Viimane väide näitab ilmekalt, kui halastamatu on loominguga kaasas käiv publicity, kuidas autori loominguline imidzh ennast temast lahti rebib, iseseisvaks muutub ja kõrvalise suu läbi heliloojale tingimusi hakkab esitama.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MAIA MÖLLER

Helmi Räime, Madis Mats Kuninga, Priit Pajose ja Kaarel Vulla näitus Tartu Ülikooli Raamatukogus.

Ennast näidata võib mitmel põhjusel. Võib selleks, et leida motivatsiooni oma tööle, võib lihtsalt edevuse pärast. Kui tihti, või kas üldse küsivad näitajad endalt, miks nad seda teevad? Vaatajate seas on küsijaid kindlasti rohkem ja eriti küsivad nii rahulolematud.

Kuuldes TÜ maalitudengite järjekordsest näitusest, mis pidi toimuma Tartu Ülikooli Raamatukogus, küsisin minagi - miks? Sama seltskond, olgugi veidi erinevas koosseisus, Madis Mats Kuningas koos Kait Andrei ja Triin Rannutiga ning Priit Pajos ja Kaarel Vulla ühiselt, olid samas kohas esinenud ka eelmisel aastal. Seetõttu pidasin näitust vaid enesekordamiseks ja lihtsama tee otsimiseks.

Õunte (loe: piltide) pealt vaadates selgus aga, et asi polegi nii hull. Esiteks ei ole tegu rühmituse ega üksteisest loomingulises mõttes sõltuva seltskonnaga. Kõigi osalejate töid võib käsitleda personaalnäitustena, seda nii mahuliselt kui ka ruumilises mõttes üksteisest eraldi- ja lahusoleku tõttu. Vaid Pajosega ühes saalis on Helmi Räim, kes oma fantastilis-sürreaalsete töödega Pajose piltidele komasid, kooloneid ja muidu vahemärke paneb. Aga eks proovige lugeda pikka teksti, kui seal ühtegi märki ei ole. Tegelikult on Räime küllalt kergelt valminud pildid selle näituse mõnus üllatus.

Pajos seevastu on oma joonistustega kindlasti kõige rohkem vaeva näinud, enamik kui mitte kõik on valminud just konkreetse näituse jaoks. Tema väljapanek on seeria või üks osa suurest teemaringist, mille üldmulje on võimas.

Jätame praegu Pajose kõrvale ja uurime, mis neid inimesi ühendab, nende kunst ju üksteisest sõltuvuses pole, niipalju kui see üldse päris sõltumatu olla saab. Miski peab andma põhjuse ühel ajal, ühes ja samas kohas ülesastumiseks. Nad arvavad, et nende teosed on üksteisest sõltumatud. Ometi on ühendus olemas, selleks võib pidada vahendeid, mis on mõneti klassikalised - joon ja värv. Ühendav on ka see, et nad on kunsti-(maali-)üliõpilased, põhjus, millega tuleb arvestada ja mille tõttu võib nii mõnesidki asju andeks anda.

Võib ju olla, et seal, kus üldmuljet kui sellist ei ole, siiski midagi on. See käib Kaarel Vulla piltide kohta. Et tegemist on tervikuga, ma ei kahtle, aga üldine tuimus ja tahtetus surub enda alla küllalt head värvid ja tapab veenvuse juba eos. Joon on niivõrd nõrk ja enda suhtes vähenõudlik, et vaatajana ma lihtsalt ei hakka nendesse piltidesse uskuma. Täpselt ühesuurustes pastellimaalides on siiski üksikuid väga häid detaile, mida võib vaadata tähenduslike märkidena, tähistamaks teatud ilminguid ja protsesse ühiskonnas. Ilmselt nood nendena ka mõeldud on. Võibolla on Vulla ülejäänud ühiskonda - ringist väljajäävat - just sellise, tähtsusetuna näidata tahtnud. Pole aga selge, kas see on taotluslik või lihtsalt niisama juhuslikult välja kukkunud?

Madis Mats Kuningaga on teine lugu. Tema pildid moodustavad ühe näituse materjali seetõttu, et nad kõik on õlimaalid. Enamik poolabstraktsed. Mõnest figuurist puhub tuul nii läbi, et jääb mulje, otsekui paistaks kõik ennast asisel või reaalsel kujul ilmutav ja väljendav maalijale täiesti tähtsusetuna. Tema väärtustaks selle asemel vaimset ja hingelist. Aga võibolla on see hoopis õppejõud Imat Suuman, kes sealt läbi kumab. Kuigi, Kuninga pildid vajavad pikemat süvenemist. Meil tuleb koos autoriga ette võtta meeletuid keerdkäike, ja on loomulik, et me paljudele asjadele jälile ei jõua. Üheks põhjuseks võib pidada seda, et tegu on ehk süütu looduslapsega, postindustrialistlik vaataja aga ei suuda enam sellist maailma ega maailmatustki mõista. Teisalt aga, kui ta enda arvates mõtlebki sarnaselt näiteks Antony Gormley’ga, kes Kaire Nurga sõnutsi püüab vastu astuda inimesest, erilisusest kaugenevale, unifitseerivale-positivistlikule mõttelaadile looduslikkuse-loomulikkuse «anarhismiga», siis Kuninga õilis eesmärk päris hästi ei õnnestu.

Üldmuljena on väljapanek kohutavalt hakitud. Näib, otsekui oleks kõik kokku «kunstniku elutöö», meeletu ponnistus, mille ta imetlemiseks eluõhtul välja on toonud.

Selliste mõtetega jõuame algusesse, esimesele korrusele tagasi. Priit Pajos on selles ainult ise süüdi, et ta mõjuv ja kohe esimesel hetkel endasse haarav on. Tõsi, ta jääb alla sellistele suurtele joonistajatele nagu Gulk või Kasemaa. Gulgi trumbiks on meeletu genereerimisvõime ja selle tulemuseks ülimalt «täisjoonistatud» pilt, kust avanevad maailmad on nii avarad ja mõõtmatud, et kaob teadvus; Kasemaal jälle sensuaalne, vaba ja mediteeriv joon, mis annab tunnistust tema igavesti noorest hingest. Pajos võlub oma lihtsuse, julguse ja valehäbitusega. Ta on küllaltki ühiskonnakriitiline ja kriitiline iga inimese suhtes eraldi. See kriitika ei ole julm ega sarkastiline, pigem heatahtlikult irooniline ja muigav. Tehnikatest sobib talle paremini ilmselt grafiit, kuigi ta on suurepäraselt hakkama saanud ka markerjoonistusega, kus pole võimalik enam midagi suurt parandada ja sellepärast tuleb ka väga läbimõeldult töötada. Pajosele, kes joonistamise juures hindab eelkõige protsessi, on see kindlasti viljakas treening. Tema joon on tugev ja veenev ja arvatavasti ongi just tema joon see, mis need pildid veetlevaks teeb.

Mis neis piltides on? Seal on koos maine ja taevalik, st. ebamaine. Ei ole lihtsalt inimesi, on naine ja on mees. Naine ja mees on ideaal, ei puudu ka vahepealsed variandid, sest tegelikkuses on nad olemas.

Naine on tähtsam kui mees. Kõigi piltide ühine nimetaja on naine, kuigi iga pildi peal naist ei olegi. Pajos ise on mees ja talle meeldivad naised (aga ainult targad ja ilusad). Pajos vastandab end naistele, sest ta on väga mees. Naistel on tema piltide peal väga erinevad rollid: on taevalik naine; magav naine, see on mask, tegelikult on «Magav naine» meelas ja hullutav; võimukas naine; kahe(kümne)palgeline naine, sealhulgas mõned meeste näod; naine-nihverdaja-karjääritseja. Tegelikult on ainult prostituut hea ja ilus naine, kui sureb viimane prostituut, saab maailm otsa. Ja on ka aeg, aitab küll sellest jaburast eksisteerimisest. «Väike vallatus piknikul», «Grupipilt» ja «Body Guard» on vaid mälestused ja meenutused endisest elunemisest. Kes veel elus on ja tahab või viitsib, võib sealt jäsemeid pidi harutades iseenda üles leida. Kui ta veel elab, kõik ju surematuks ei saa. Ja pole vajagi.

Pajos seda päris kindlasti nii ei mõelnud, temale meeldib elu, meeldib elujõud, meeldib see, mis muutub ja liigub, puhkeb, kasvab ja närtsib. Talle meeldib ka surm, sest see kuulub elu juurde. Ja, oh õudust, lisaks kõigele meeldib talle ka võibolla veel sünd, uuesti, uuesti... Minule meeldivad need, kes teavad, mille pärast nad ennast näitavad. Niisiis meeldib mulle Pajos, ka Helmi Räim üllatas mind. Kuningast ja Vullast ma aga päris hästi aru ei saa. Viimase tööd tunduvad olevat nagu ülepeakaela tehtud, esimesel lisaks ka näitus ülepeakaela kokku pandud. Võib ju vabanduseks öelda, et me alles õpime. Kindlasti saab ka vigadest õppida, kui osatakse. Kuidas saada aga lahti vähenõudlikkusest?

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TIIT KUSNETS

JÄÄBOILER - Elus!!! (Kontsert Tartus 25. 11. 1995) (e-R) ALICE BRENNEN - Hamesucken (Red Room Records)

Äärelinlus võib esineda ilmlõpmata mitmel erineval moel. Äärelinlus võib välja näha, käituda, kõneleda, laulda, luuletada, lällata, kiibitseda, omaette olla, tsentrisse trügida, võib kadestada, põlastada, ihaleda mida tahes ja kuis iganes. Võib vahvasti meelt avaldada ja samahästi oma meele täiesti avaldamata jätta. Või siis vähemasti mitte tükkida seda avaldama võimalikult paljudele, sest nagunii poleks enamusel noist paljudest sellest ei külma ega leiget. - Seda viimast pidi käitub muusikaliselt Alice Brennen, kärsitu kirglikkuse ja vaheda sirgjoonelisusega folk-rokkiv-post-punkiv segavereline seltskond - nende viieliikmeline põhi- ja sama suur abikoosseis sisaldab iiri-, saksa-, inglise-, araabia- ja türgi(?)päraseid nimesid ning instrumentaarium hõlmab Vahemere-maade ja kaugemategi kantide pille lisaks tavapärasele rokulaarriistvarale -, kohati suisa ülekeeva energiaga bänd, mis oma stiili poolest ei kipu serva tegema populaarmuusikalisele tsentrile ja ehkki tegutseb, nagu kaanepaberilt lugeda, «Berliinis ja selle ümbruses», jääb põhiolemuselt sellegipoolest äärelinlikuks. Ääremaiseks oleks isegi sobilikum öelda, arvestades nende etno-aklektilisi allikaid. Tänu millele Alice Brennen üpris tihti meenutab mõningaid teisi sarnast popmuusikalist omaelu elavaid gruppe, Slobo Horot nende tulisematel tundidel või Mano Negrat, kes on sama südilt ringi süstinud visalt ühineva, ent üha nobedamini seguneva Euroopa kõrvalisemaid muusikakanaleid pidi, pidades väga vähe lugu anglo-ameerikalikest peavoolu-mallidest ja olles eeskätt pärani enam-vähem kõigele muule.

Muidugi. Otse. Loomulikult. Tuletab Alice Brennen meelde Poguesi anarho-sündikalistlikku folk-punki. Seda samuti. Arvatagi.

Oh-jah. Punk. See kostab korraks Jääboileri kontsertplaadi pealt ka, muide - see SÕNA, mitte punk kui muusika! Iseenesestki mõista. Või - on äkki tublide lehelugejate seas tõepoolest selliseid, kes julgevad karta, et Jääboiler on kukkunud punki panema?! Olge nüüd. Muretsemiseks pole põhjust. Ses osas mitte. See tähendab, Jääboiler folgib, Jääboiler bluusib ja ballaadib nagu ikka, rokitseb ränkraskesti - «Punk on lahe!», hõigataksegi neile seepeale kusagilt puupüstise rahva seast, kui nad parajasti on oma «Veidra sõbra» lõpuni ramminud; miks hõigatakse, jääb mulle kui mittekohalviibinule redigeeritud kontserdistenogrammi kuulates hämaraks -, Jääboiler semmib kolmes viimases loos ääri-veeri sümfoonikutega ja saksib üsna regulaarselt.

Kui välja arvata sümfooniline semm, liigub Jääboiler ringi põhjusmõtteliselt samas äärelinlikkuses, sellessamas meelsuses ja kujundilisuses, kus kondasid varem nende otsesed eellased Jää-äär ja inBoiler. Too on too pind, kust eelkõige inBoili tekstid siiamaani toitu ammutavad: ükskõik kas käib lugulaul parajasti Võrust või jääkarust või majakavahist või kellestki-millestki neljandast-viiendast, tavaliselt tekib ikka tunne, et kui mitte päätegelane isiklikult, siis kahtlemata tema/kese vanatädi, lell või kasumemm on küll pärit Tartu servast Supilinnast. Ja olgu aga. Kui lugulaulja tunneb oma koduagulit viimse kui roomas räästakaare, viltuse tagatrepi, maltsa kasvanud aianurga, paadunud parmu ja tokerja kassiraisani, võib tüüpisid ja tausta vabalt tükikaupa kuhugi teisale ümber tõsta. Vajadusel. Ja eeldusel, et lugulauljal on sorav suuvärk ja töökorras kujutlusvõime. Mida mõlemat inBoilil on enamasti piisavalt. Sõnadest tal tavaliselt puudus ei tule ja ritta seab tema neid kohkumata, kusjuures mõnedel puhkudel võib kuulates tabada end näiteks sellelt, et loo sündmustikku jälgid tahtmatult ikka, ehkki muusika, mis seda saadab, ei pruugi samal ajal eriti korda minna. Kus aga mõlemad pooled piisava pingestatusega käima lähevad ja omavahel haagivad, kõlab tulemus - vähemasti mulle, kes ma Boilerite ja nende eellase eriti usin austaja pole olnud ja kontserdilgi vist kõigest korra käinud - ootamatult mitmeplaaniliselt. «Ilusa päeva» väikesed dissonantsid, nihked, ettekavatsetud ebakorrapärad, ootamatusekesed ja kolme kitarri nobe dramaatiline läbikäimine, samuti Viidingu «Laualinadele» kaetud vaikelu õhutavad õige uljaid mõtteid ses suhtes, et milleni seesinatne bänd, kui ta tahaks olla muusikaliselt vaid veidi vähem konservatiivne ja natuke rohkem avantüristlik, mitte nii «boheemlaslikult lahe ja lõtv», vaid tihedam ja täpsem, et milleni ta siis võiks end küünitada. Kohati. Ilma et ta oma nägu ja tegu kaotaks. Ilma et ta peaks ümber sündima ka olema pärit kusagilt muust ajast kui seitsmekümnendatest, kust ta oma olemuselt praegu pärit on. Hüva, mis siin enam enne (veeru) lõppu pikalt keerutada, pahvatame aga välja: siis võiks «Elus!!!»-plaati hakata juba tükati kõrvutama seitsmenda kümnendi folk-rocki ühe kobedama live-albumiga «4-Way Street». Tolle tegid 25 aastat tagasi Crosby, Stills, Nash & Young.

Mis? Ei tohi rääkida niisviisi? Väljamaalastest? Oi. Ma ei teadnud? Kui ei tohi, ma’s ei räägi rohkem väljamaalastest. «Leedu tüdruku» kohta oleks muidu öelnud üht-teist küll.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996