Keeristorm Tartus, Luts käis kodu. Kiriku võitlus koomuskiga, Uusi poeese,

MEHIS HEINSAAR

Kirja pandud katastroofis osalenu poolt 16. aprillil 1997.

Sellest on nüüd kolm päeva, mil me Koonarti ja Simmeliga ühiskonnafilosoofia eksamilt tulles leidsime, et pinge maandamiseks oleks paras mõned õlled Emajõe kaldal teha. Aprillikuu kohta valitses üllatavalt lämbe ilm, tibutas sooja vihma, kusagil eemal kõmises kõu.

Umbes kuue paiku õhtul, kui läks juba kümnes õlu ja Koonart kippus liigagi valjusti lärmama, tundsin korraga mere hõngu. Mainisin seda Simmelile ka, ent tema arvas, et mul on luulud. Õhk aga läks järjest lämbemaks ja inimesed, kes meist möödusid, tundusid üha unisemad.

Üks möödujaist oli Aleksander Müller, kes meie kohal äkki peatus ning võpatades üles vaatas. «Mis kuradi jama see seal nüüd on,» pomises ta enda ette, lõi siis käega ja kõmpis raeväljaku poole edasi. Vaatasime meiegi üles ning see mis me nägime võttis üsna nõutuks - lääne poolt kandus kesklinna kohale tohutu hulk linde, neid oli tuhandeid, ja kõik nad jäid meie peade kohale tiirutama - otsekui linnukarussell.

«Seal peab olema metsik tuul,» arvas Simmel, «vaata kui imelikult on pilved lindude kohale keerdunud. See ei saa ju olla niisama.» Kesk linde keerles aga mingi imelik must ollus, mis hakkas siugja maona tasapisi alla võnklema. Seda nähes hüppas Koonart huilates õhku. «Keeristorm! See on ju keeristorm!» kilkas ta nagu laps ja plaksutas õnnelikult käsi.

Meie Simmeliga vaatasime aga suud ammuli, kuidas mustjas hiidmadu Emajõeni langes ja seda pöörleva lindina endasse imema asus.

Umbes paarikümne meetrise läbimõõduga ulguv sammas vihises otse meie silme eest läbi, jättes enda taha vaid mudase oru. Mul võttis korra isegi silma märjaks (peale kolmandat õlut pole sentimentaalsusest nii või teisiti enam pääsu).

Enne silda käändus tromb korraga paremale ja hakkas liikuma raehoone suunas, haarates endasse kõik mis teele jäi. Üks ettejääjaist oli paraku ka Mülleri Sass, kes tegi paar madallennul tiiru ümber keerise ning paiskus siis jõemutta. Inimesi ümberringi oli haaranud paanika, kostus autode kokkupõrkeid ja hirmukarjeid. Kuna Simmelil, minul ja Koonartil oli aga ohutunne liigse alkoholijoobe tõttu täiesti kadunud, jooksime majaääri pidi trombiga kaasa. Koonart hakkas suurest joovastusest veel õllepudeleidki keerisesse pilduma.

Äkki ilmusid teab kust meie kõrvale kaks politseinikku ning palusid Koonartil enestega ühes tulla. «Mehed, mehed, vaadake parem mis seal sünnib!» karjusime meie vastu ning viipasime laastava orkaani suunas, nood aga tirisid Koonartit juba jaoskonna poole. «Me täidame vaid oma kohust,» õiendasid politseinikud, «keeriste kohta meil juhendid puuduvad, huligaanide koht on aga trellide taga.» Koonart hirnus nende vahel nagu segane ega jaganud asjadest vist midagi enam, liiga palju sündmusi selle mehe jaoks korraga. Meie Simmeliga jälitasime keeristormi aga õhinal edasi.

Tromb oli jõudnud nüüd juba raehooneni ja tiirles ulgudes ümber maja, purustades aknaid ning uksi. Vaatasime suud ammuli, kuidas nähtamatu jõud tiris akendest välja priskeid ülikondades mehi, punased lipsud lehvimas. Nad kiljusid hirmu tõttu nagu lapsed ja osa neist paiskus vastu munakive lömaks.

Kogu raekoja plats oli mattunud keerleva liiva- ja tolmupilve alla, milles raples tohutul hulgal linde ja mõned üksikud koerad ning inimesed. Enamus paiskus neist vastu seinu või maapinda. Üks lindudest, vist kajakas, läbistas äkki tohutu hooga Simmeli kõhu, vaene sõber vaatas imestunud pilgul enda olematut keskkohta ja varises siis korinal maha.

Kavatsesin just tema kohal nutma hakata, kui korraga rebiti mulgi jalad alt - keeris tõmbas mind ühes. Paiskusin üle raekoja ning otse läbi kellatorni (vaskne kell oli sealt õnneks kadunud), kukkudes seejärel mingisse kompostihunnikusse.

Ent püsti tõustes avastasin ma üllatusega, et viibin otse keeristormi haudvaikses silmas (raadiusega umbes kolm meetrit) ning pidin otsekohe keskmise tempoga jooksma hakkama, sest maa suhtes liikus tromb umbes kolmteist kilomeetrit tunnis ja keerisesse ma enam sattuda ei tahtnud (selle pöörlemiskiirus võis olla oma kolmsada kilomeetrit tunnis).

Mäletan, et mingit paanikat või hirmu ma küll tol hetkel ei tundnud, kogu toimuv värk oli selleks liialt ootamatu ning jabur. Jooksin mõnda aega tasasel maal, keset musta mühisevat kaevu, ega mõelnud arvatavasti millelegi. Ent korraga pöördus keeris kusagile mäkke ning mul tuli pingutama hakata, et mitte silmast välja langeda. Kui jaks juba üsna lõpukorral oli, hargnes tromb aga minu suureks rõõmuks kahte harusse ja ma leidsin end «Vanemuise» Suure Maja eest. Samas sadas mulle kaela suur hulk jõevett koos kõikvõimalike kalade ja vetikahunnikuga.

Varjusin läbiligunenult teatrihoone fuajeesse, siin oli vaikne ning hea. Astudes mööda hämaraid koridore edasi, libisesid mõtted jällegi sõber Simmeli peale ja nutt tõusis tasapisi kurku. Kavatsesingi juba põrandale viskuda ning päris mehiselt nutma hakata, kui kuulsin korraga ilmekaid hääli - need tulid teatrisaalist.

No muidugi! - tuli mulle meelde, täna pidi siin ju «Härra Pauli» külalisetendus olema, lavastaja Unt lubanud ka kohale tulla. Piilusin ettevaatlikult ukse vahelt sisse. Saal oli rahvast tihedalt täis ja kõik nad jälgisid pingsalt Kanguri ning Uukkivi vestlust. Ja mitte keegi neist ei teadnud veel, et väljas möllab koletislik keeristorm! Et tuul rebib puid ja pillutab inimesi!

Säärane olukord tekitas minus ootamatult võimsa absurditunde ning kaotades enese üle kontrolli, kukkusin ma idioodi kombel naerma. Tajusin kuidas terve publik võpatas ning Uukkivi ja Kangur dialoogi katkestades kurjalt minu poole vaatasid - see oli näidendis üks väheseid kohti, kus mitte mingil juhul poleks tohtinud naerda.

Keegi ülikonnas härrasmees väänaski mul järgmisel hetkel käed seljataha ning talutas mu teatrisaalist välja. Silmanurgast kõõritades tundsin ära temas ühe karmi kehakultuuri teaduskonna tudengi ning aimasin, et ta kavatseb mulle väljas paar kõrvakiilu anda. Ent naerukrampide tõttu ei saanud ma talle kuidagi seletada, milles asi.

Niipea kui välja olime jõudnud, haaras meid kohe metsik tulepööris. Jõudsin veel viimasel hetkel ühest postist kinni haarata, ülikonnas kehakultuurlane kadus aga teadmata suunas. Silmi tõstes nägin ka Matti Miliust tohutul kiirusel mööda lendamas. Jõudsin tähele panna, et tal oli endassesüüvinud ilme ja piip ikka hambe vahel suitsemas.

«Matti võib täitsa vabalt lennates mõtiskleda,» arutasin ma omaette ning rühkisin segaste tunnetega teatrihoonesse tagasi. Vaatasin etenduse nüüd vaikselt ja viisakalt lõpuni, kuigi ma vist enam millestki aru ei saanud.

Kui hiljem koos publikuga väljusin, oli kõik juba lõppenud. Kogu linn nägi välja kui hiiglaslik prügimägi, täis murtud puid ja purukspekstud masinaid. Kõikjal vedeles surnud linde ja agooniais inimkehi, Kristjan-Jaagu pronksskulptuur oli aga keerisega kaubamaja katusele kandunud ning troonis seal kui mingi sürrealistlik ilmutus.

Olin vist teatrirahva hulgast ainuke keda ei haaranud hüsteeria. Inimesed otsisid oma olematuid autosid ja jooksid edasi-tagasi otsekui segased. Ka lavastaja Mati Unt kõndis nende seas jahmunud näoga ringi ning ma pöörasin piinlikkust tundes oma silmad mujale - säärane olek ei sobinud Matile.

Jah, sellest kõigest on nüüd möödas kolm päeva. Väljas on kena aprillikuine hommik, kuldnokad vilistavad puude okstel, nagu poleks midagi olnudki. Istume koos arestimajast saabunud Koonartiga minu Kartuli tänava korteris (Supilinn oligi ainus linnaosa, mis pääses ilma purustusteta) ja kuulame raadiost loodusteadlaste versioone keeristormi tekkepõhjuste kohta. Ent sõber Simmelit ning minu kaduma läinud meelerahu ei too enam ükski seletus tagasi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ANDRUS LAANSALU

Vanemuine tähistas Oskar Lutsu 110ndat sünnipäeva ja mängis 7. jaanuaril Palamusel Madis Kõivu kirjutatud ja Raivo Adlase lavastatud näitemängu «Tali», mille zhanrimääratlus on - dialoogid Oskar Lutsu järgi.

Valida on, nagu alati, mitme võimaluse vahel. Et kuidas asjast rääkida. Kas rohkem analüüsida, ja otsida taustu ja tähendusi ja kohta üldises kultuuripildis ja nii üha edasi. Või rohkem kirjeldada, et kuidas oli. Et need, kes ei näinud, ka teada saaksid, mis juhtub siis, kui etendus ootamatult oma igapäevasest kontekstist välja nihutatakse. Ma valin kirjeldamise. Oli lihtsalt seda laadi etendus, et tahaks teistele ka rääkida. Paljudele teistele.

Et mis siis juhtub? Nihutamise tagajärjel. Igasuguseid asju võib juhtuda. Kõik võib käest ära minna. See viimanegi, mis hinge taga on. Aga sagedamini, kui etendusel vähemalt mingitki elu sees on, läheb etendus huvitavamaks. Mingi absoluutse skaala järgi võttes ei pruugi isegi mitte paremaks minna, aga just huvitavamaks läheb. Igasugused uued tähendused ilmuvad, eriti kui väljanihutamise koht on õnnestunult valitud. Ja noh, eks ta lõppkokkuvõttes läheb sellest niikuinii ikka paremaks ka. Nii et suuremjagu sellest, mis nihutamise tagajärjel sünnib, on ainult hea.

Tali ei olnud veel läbi

Kõivu «Taliga» läks ka just täpselt nii. Etendus ise, nii, nagu ta suurel laval oli, ei olnud just ülemäära õnnestunud. Ei olnud ka halb, aga mingit silmapaistvat Kõivu tekstiga kongeniaalset lavastust ta endast küll ei kujutanud. Peamiselt sellepärast, et ta jäi liiga üheplaaniliseks. Temasse ei ilmunud Kõivu metafüüsikat (mis pagana asi on metafüüsika? - olgu, las jääb lahtiseks), ja sellepärast ei hakanud tema tagant paistma need struktuurid ja varjud ja aimamisi antud nihked, mis tekstis raudkindlalt sees olid. Aga samas oli temas häid leide ja sõimama ei pannud ta küll sugugi, kuigi nii komplitseeritud materjaliga nagu Kõivu tekst võinuks see väga kergesti juhtuda.

Nii et ta oli nii ja teisiti. Väli- ja väljasõiduetendusega «Tali» oli teine lugu. See istus konteksti, kust kogu asi algselt pärit oli, ja see kontekst võttis ta sõbralikult endasse vastu. Kui nüüd selles Palamuse apteegis ja Palamuse koolimajas oleks mängitud mingit traditsioonilist Lutsu, kus kõik Tootsid ja Teeled ja Arnod on viimseni vaatajatele pähe kulunud, poleks see kõik võibolla suurt midagi tähendama hakanud. Aga polnud ju traditsiooniline. Kõik oli teisiti, traditsioonilise suhtes valesti ja isegi tugevalt valesti. Ja see valesti pääses mõjule ja hakkas mängima. Nii iseenese sees kui ka kontekstis.

Ei mäleta on ainus tegelikult. See on Kõivu lause, kes selle iganes ka paberi peale kirja pani. Lavastaja Raivo Adlas luges selle hakatuseks apteegi juurde vaatama kogunenud rahvahulgale ette. Kas rahvahulk selle mõtte kogu tema fundamentaalsuses kinni ka püüdis, ei mina tea. Aga see oli õige lause küll, millega «Tali» sisse juhatada. Sest ei mäleta on tõepoolest ainus tegelikult. Kõivul ja üldse ka.

Jumalale lähemale

Seega, eeldus oli antud, ja edasi oli juba igaühe oma asi, kuidas ta seda eeldust ja järgnevat võttis. Võis võtta nii ja teisiti. Mõni oli kohe alguses võtnud õige positsiooni ja kolinud Jumalale lähemale. See tähendab tare katusele. Mitte küll just korstna otsa, aga viilu peale vähemalt. Kesse nüüd teab, kuidas oli tegelikult, aga väidetavalt olevat need olnud etendusega liitunud kohalikud.

Nagu öeldud, nad istusid viilu peal ja hüüdsid. Igasuguseid sõnu. Näe, Teele on seal! Näe, Toots ka! Ja köster ja...! Kuule, joome veel! Ei, ärme enam joo...! Nagu taeva kingitus. Ühesõnaga, see oli hea algus ja just see, mida vaja. Välietendustel peabki olema, ja eriti alguses, mingi hulk juhuslikkust ja iseorganiseerumist. Teine hea asi oli, et Visak (Meelis Hansing), kes auto külge kruvitud tornis etendusepaiga poole sõitis ja väsimatult kõigile Siberit kuulutas, ikka ühes tükis kohale jõudis. Tema kõrgus maapinna suhtes oli just parajasti niisugune, et elektritraadid teda keskelt pooleks lõigata tahtsid. Noh, eks Visak teinud viimasel hetkel paar kiiret liigutust, ja seetõttu pääsenud näitemäng seekord ohvriteta edasi.

Aga õigus, enne veel oli ju apteek. Jälle kord on ainus tegelikult, see tähendab ei mäleta, ennast kehtestanud. Apteek oli muidugi episoodiline ja paistis väljas külmetavale rahvahulgale küllap eriliselt sooja ja ligitõmbavana. Aga kuna seegi kuulus ju õigupoolest illusioonide hulka, siis nii see pidigi olema. Ilus, ihaldusväärne ja kättesaamatu. Nagu Teele Arnole (siis, kui nad veel noored olid) ja nagu... kirik kultuurile. Selle viimase puhul olgu nüüd selle ilu ja ihaldusväärsusega kuidas on, aga too viimane omadus, kättesaamatus, kehtis küll täiel määral. Nimelt otsustas kohaliku koguduse õpetaja Margit Nirgi, et palagani koht ei ole pühakojas. Ja hoolimata eelnevatest kokkulepetest (mis Margit Nirgi sõnul olid olnud küll ebakorrektsed - vt 10. jaanuari «Postimeest») pidigi palagan alandlikult kiriku-ukse taha külmetama jääma.

Koomusk kirikust välja

Probleem on tegelikult tõsine. Ja üsna mitme otsaga. Ilmalike etenduste andmine kirikus polevat sobilik, väidab Margit Nirgi. Aga paraku, ajad muutuvad, ja ei ole olemas kõigis aegades käibivat valemit õigeks tegutsemiseks. Mäletatavasti on ka see, kas naisterahval sobib kirikuõpetajana kantslist kõnelda, olnud tõsiseks tüliküsimuseks. Ja nüüdseks on see probleem maha võetud.

Teiseks näitab kirik sellise suhtumisega, et ta ei taha olla elava kultuuri osa. Ühesõnaga, ta tõrjub inimesi endast eemale ja suretab ennast ise välja. Kirik peaks olema koht, kuhu inimesi oodatakse, aga mitte, et tema uksed inimeste eest lukku pannakse.

Olgu peale - õpetajal tekkis küsimus, kas tegemist on siiski piisavalt kultuurilise asjaga. Siin on mul öelda ainult üht - kui õpetaja on kultuuris nii võhiklik, et ei tea, millist igavikku suunatud (näite)kirjandust kirjutab Madis Kõiv, mida tähendab Urmas Taniloo orelimäng, ja lõpuks, et selle oletatava palaganiga taheti mälestada inimest nimega Oskar Luts, siis ei olegi mul midagi öelda. Ja siis veel imestatakse, miks maailm muudkui sekulariseerub ja miks inimesed kirikust eemalduvad. Olgu muidu, mis on, aga selles asjas olen ma täiesti ühemõtteliselt Vanemuise teatri poolt ja kultuurilise ignorantsuse vastu.

Kadunud poeg

Sellega loeme kirikuepisoodi lõppenuks ja liigume edasi. Edasi oleks pidanud tulema pea. Pea välja keskel. Niimoodi, et on suur lage valge väli ja selle keskel on Arno pea. Tali keset Talve. Palamusele sõites oli see autos üheks põhiküsimuseks: ei tea, kas nad nüüd teevad selle pea ära, mis neil etenduses tegemata jäi (sest see pea, see oli üks Kõivu teksti tsenterpunkt). Lund paistis igatahes olevat ja lagedat välja ka. Aga pead ei tehtud. Ometi - kuigi sai arvatud, et kui pead ka ei ole, siis lähme kohe minema - me ei läinud. Sest etendusest oli saanud miski muu ja see oli päris hea. Etendus liikus oma sünnikodus, Palamuse koolitares, nagu tõepoolest unustusest tulnud kadunud poeg, kes on vahepeal niipalju muutunud, et isegi lihased vanemad teda ära ei tunne. Ja see oli huvitav.

Isegi viimseni üles- ja ülevõimendatud Siberi-teema ei söönud etendust ära. Seegi hakkas omamoodi nihestatusega töötama. Ma arvan, sellel kõigel on olemas üks seletus. Pärast mille väljaütlemist polegi vaja enam midagi rohkem seletada. See on et: LUTS OLI KOHAL. Tema ise, täies elusuuruses. Ega müstifikatsioonide loomine ei maksa midagi. Sõna siia, teine sinna, ja loodud. Aga ma ei loo siin müstifikatsiooni. Mina varem Lutsu näinud ei ole, lihtsalt vanus pole see, aga nüüd nägin. Ants Ander oli ikka Luts mis Luts. Tühi nüüd selle välise sarnasusega, sellest ei tea mina midagi, aga see oli just see mees, kes «Kevade» kirjutas. Selles ei saa kahelda. Või ehk siis, kui nii «Kevade» kui ka kõik muud aastaajad lugemata on. Aga sellist siitkandist naljalt juba ei leia.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

INDREK RÜÜTLE

Tagasipöördumine

X-tlanist

Megaliidid

Kaljujoonis

Stalker psüühi-

lises tsoonis

Rauast naastud

Mõõgatera

Kaugevõitu

Veel kuldkera

Võru maantee

Maine, Idaho

Tähtedel kord

Käis Navaho

Veel on aega

Mida veeta

Don Huan

Ja Castañeda

Kulund kingad

Läbi saju

Seltsiks segi-

joodud aju

Viirastumas

Yokohama

Teispool järgmist

Bussijaama

Sinnapoole

Matka alga

Hullumajast

Lase jalga

Kammkeraami-

ka, tardsavi

Telejutlus

Haigusravi

Mõned sammud

Mõni meeter

Ajakordus

Kodueeter

Lähed usku

Ongi õige

NÜÜD ma tean siis

Sinust kõike

Saadab loodus

Sind sel retkel

Mida öelda

Õigel hetkel

Kõikjal ühte

Nime hüüda

(Politsei võib

Kinni püüda)

Mõned hetked

Lasta traavi

Üle purde

Läbi kraavi

Et ei saaks saast

Lüüa risti

Vabanenud

Animisti

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1997