Filosoofia avatud koer, OMA SILM

TOOMAS RAUDAM

Reedel, 21. märtsil toimus Avatud Eesti Fondis koosviibimine, kus tehti vahekokkuvõte Avatud Eesti Raamatusarja senisest tegevusest ning tulevikuperspektiividest. Avasõna sai sarja vaimne isa Märt Väljataga...

Praegu võtavad Avatud Eesti Raamatud riiulis enda alla 27 sentimeetrit, kuid meetrini jõudmine ei ole liiga julge unistus.

See lause äratas mus kohe kahtlust. Läksin koju, võtsin joonlaua ja mõõtsin üle, kuid tulemus oli sama. Miks olin ma kahelnud? Ja miks kahtlus ka siis veel ei lakanud? Miks ei usu ma ilmselgeid asju? Milles asi? Perspektiivis? Riiulis? Või kas ehk selles, et meeter ahjupuid ja raamatuid on olemuslikult nii erinevad asjad, et nad sõltumata isegi vaatenurgast kunagi ühepikkused ei paista?

Need mõtted poolenisti peas, poolenisti peast väljas, paberil, lähen riiuli juurde tagasi, otsin silmadega - ons ehk veel midagi mõõdetavat, joonlaua lineaarsusse kätketavat? Ennäe imet, ongi: on veel teinegi filosoofiliste raamatute sari, päris avatud nad ei ole, aga maailma tegid lahti küll: Marcus Aurelius, Fichte, Voltaire, Kant...

Enamik on ilmunud täiesti valel ajal, siis kui Avatud Eesti Raamatust veel lõhnagi polnud, filosoofilise kirjanduse ilmutamine aga oli raskem kui sunnitöö. Ometi nad ilmusid, laevas, mis lekkis, kuid mis päriselt põhja ei läinudki, Eesti Raamatus, praegugi turumere laintel kenakesti edasi loovivas.

Mõõdan üle ka nemad ning saan oma üllatuseks enam-vähem sama tulemuse, kusagil kolmekümne sentimeetri kanti, aga see tuleb vist sellest, et mul kõiki raamatuid endal lihtsalt pole, tegelikult on neid rohkem, võiks ehk meeter täis olla. Olen täiesti kindel, et just need raamatud tegid tee lahti.

Avatud Eesti Raamatusari sai alguse 1994. aastal Bertrand Russelli esseevalimikuga. 1995. aastal ilmus juba kolm raamatut: George Orwelli «Valaskala kõhus,» Carl Gustav Jungi «Tänapäeva müüt» ning Bertrand Russelli «Uurimus tähendusest ja tõest.» 1996. oli tõeliselt plahvatuslik - ilmavalgust nägi kaheksa uut teost: Albert Camus’ «Mässav inimene», Lucius Annaeus Seneca «Moraalikirjad Luciliusele», John Stuart Milli «Vabadusest», Friedrich Nietzsche «Ecce Homo», Martin Heideggeri «Sissejuhatus metafüüsikasse», Aristotelese «Nikomachose eetika», Joseph Brodsky «Koguja rõõm» ning Miguel de Unamuno «Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest».

Umbes selline tempo, kümmekond või tosin raamatut aastas, võiks Märt Väljataga sõnul ka edaspidiseks jääda. Häädest tõlkijatest puudust vast ei tuleks, põhiprobleem on «pudelikaelas tõlkimise ja trükkimise vahel», st toimetamises, mis teadusliku tõlke puhul on omaette kunst, mida vaid vähesed toimetajad valdavad.

Kaks raamatut, Jung ja Nietzsche, on läbi müüdud, teab Vagabundi toimetaja Joel Sang ütelda. Keskmine tiraazh on sarja raamatuil kuskil 1500-2000 eksemplari kandis. Seni on Avatud Eesti Raamatusarjas ilmunud 15 teost, mida on kirjastanud kolm kirjastust: Vagabund (7), Ilmamaa (4) ja Hortus Litterarum (3). Neile tuleb veel lisa, ettevalmistamisel on kaks raamatusarja, üks lähtub Kesk-Euroopa Ülikooli soovitusnimestikust, mis sisaldab ligi 270 nimetust humanitaar- ja sotsiaalteaduste alalt. Esimene neist on juba ilmunud: Emmanuel Le Roy Ladurie’ mikroajaloo klassikaline bestseller «Montaillou, prantsuse küla 1294-1324». Teisest sarjast on esialgu teada vaid nimi: IDA. Kuid see räägib ilma nimede ja nimetustetagi iseenda eest. Kuivõrd ettevõtmine üha paisub, on edaspidi kavas kirjastajate ringi laiendada.

Henri Bergson, Benedetto Croce, Karl Jaspers, T. S. Eliot, Ernst Cassier, Arthur Danto, Isaiah Berlin, Simone de Beauvoir, Alan Chalmers...

Need on nimed, mis raamaturiiulimeetrit kasvatada aitavad. Kui nii edasi läheb, täitub Madis Kõivu unistuse üks osa (sest ma usun, et ükski unistus eales ei täitu), millest ta kuus aastat tagasi «Vikerkaares» pihtis: Meil tekiks filosoofiline kirjandus, filosoofilise rääkimise pruuk.

Ning eesti rahval tekib suur ja äravõitmatu kiusatus ise filosofeerida. Vastu hakata kõigele, mis kindlalt kirjas. Muutuda lahkemaks, paremaks - kõik see seisab keele võimuses. Mina ütlesin oma esimese filosoofilise lause viieaastaselt. See piim on halb, see ei maitseks lehmale endalegi. Miks ma ütlesin?

Üks asi on see, et ma piima juua ei tahtnud, teine see, et mul polnud häbi. Häbi hakkas siis, kui mõtte kõvasti välja olin öelnud. Praegugi tean, et minu üle itsitatakse, kui oma mõtteid filosoofia pähe välja pakun. Aga mul pole häbi. Olen kuis olen, võin ka filosoof olla. Filosoof see ongi, kes ei karda rumal olla. Või kuis?

Kõige lõpuks mõõdan üle oma koera. Ta on mu juurde tulnud, mind nüginud, mulle midagi öelda tahtnud. Ta ei oska, tal pole keelt, oma keelega teeb ta muud, tähtsamat. Mul on keel olemas, mul pole temaga midagi paremat teha, kui mõelda, öelda:

Tule, ma mõõdan su ära. Koonust sabaotsani... ära liiguta... ennäe imet, täpselt 27 senti. Minu filosoofia armas, avatud kutsu.