Pompoosne segadus, KUNST

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TRIIN PARTS

Sakala keskuses on välja pandud skulptor Rafael Arutjunjani 60. sünnipäevale pühendatud näitus. Näha saab 111 skulptuuri, mis on Arutjunjani 30 aasta töö.

Saali astudes on kõige loomulikum reaktsioon jahmatus - sedavõrd detailiderohke ja mitmekesine on väljapandu. Meenub Günter Grass, kes nägi mälestustest kirjutamises möödunu uuesti olemisse toomist. Sarnase mulje jätab ka Rafael Arutjunjani näitus.

Kolmekümne aasta jooksul käsitletud teemade hulk on iseenesestmõistetavalt väga lai ja on selge, et kõik see ühte saali ära ei mahu. Kuid praktikas on see teostatud, ning see segadus muudab üksikute teoste vaatamise keeruliseks, kes aga sellega siiski hakkama saab, ei pea seda kahetsema.

Päevapoliitilised grupid, nt «See kordus Tshiilis» ja Armeenia maavärisemise teemaline skulptuur, vahelduvad vaikeluliste figuuridega. Kunstnik ise ütleb, et ta kujutab seda, mida ta on läbi elanud. Emotsioon on nagu haigus, millest ma ei saa enne lahti, kui olen selle skulptuuri pannud.

Saalitäiesse kolmekümne aasta jooksul valminud skulptuuridesse on pandud väga palju erinevaid emotsioone ja loomulikult ei ole võimalik kõike seda esmapilgul mõista. Esmapilgul on see pompoosne tohuvabohu, mille hoomamiseks peab omama head keskendumis- ja head kujutlusvõimet. Kuid süvenedes saab aimu ühe kunstniku kolmekümnest elu- ja loominguaastast, mis ongi selle näituse eesmärk.

Kirju on see näitus ka stiililiselt ja materjalikasutuse poolest. Rafael Arutjunjan: iga idee kirjutab materjali kasutamise ette, kuid loomulikult mõjutavad seda ka reaalsed võimalused. Kui materiaalne olukord ikka ei luba, ei saa teha tööd Itaalia marmoriga. Kasutatud on kivi, puud, plastmassi, paberit ja muudki.

Rafael Arutjunjan on sündinud Bakuus, kus elas hetkeni, mil keegi sõber ütles, et Eestis on kunsti õppimiseks võimalused, mida mitte kusagil mujal ei ole. See oli aasta 1958 ja kuna Moskva kunstikooli ta sisse ei saanud, sõitiski Arutjunjan Eestisse. Nüüd öeldakse tema kohta: Armeenia päritolu eesti kunstnik.

Mis teeb kunstnikust eesti kunstniku, kas Eesti kunstikooli lõpetamine, ühiskondlik teadmine või hoopis mõttelaad - seda ei tea keegi, aga ega kunstniku puhul see vist kõige olulisem ole. Olulisem on ehk see, et kunstnik ise teaks, kuhu ta kuulub ja seda paistab Arutjunjan teadvat, öeldes: töökojas olen ma kodus, aga kodus olen ma nagu külas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles