Lembit Eelmäe - süda varuks igale rollile, TEATER

SVEN KARJA

Täna õhtul ulatuvad Vanemuise väikeses majas kõikide vanemuislaste ja arvukate teatrikülaliste lillebuketid juubilar Lembit Eelmäele. Auväärse 70. elutähiseni jõudnud näitleja vastukingituseks oma vaatajatele on esimest ja ainumast korda etenduv lavastus «...Brezhnevist Beadricourt’ini!...».

Nii Pärnu kui Tartu aegadel on Lembit Eelmäe kolleegiks, lava- ja elupartneriks olnud Herta Elviste (Eelmäe). Temalt kui juubilari kaheldamatult kõige paremini tundvalt vanemuislaselt sai palutud ka järgnevad meenutuskillud.

Ei, armastus esimesest silmapilgust see küll ei olnud, ei, nõnda see küll ei olnud. Elasime temaga Pärnus ühes kandis, Riia maantee lähedal ja läksime ikka koos koju. Olin just oma eelmisest mehest lahku läinud ja otsustanud: ei, mina ei abiellu enam kunagi! Aga ta jäi mulle kuidagi...

Ma olin niivõrd agressiivne ja mind üllatas, et üks inimene võib olla nii vaikne, ta ei hakanud kunagi vastu vaidlema. Mõtlesin, mis inimene see selline on? Ühel hommikul hakkan välja minema, paraadna ukselingi külge on seotud kannikesekimp. Mitu aastat hiljem tuli sellest juttu, tema ei mäletanudki, küsis, kas see olin ikka mina, kes need lilled sinna pani, mul ei ole seda meeleski.

Ma olen seda mitmes intervjuus enne ka öelnud, et mina väldin oma abikaasaga koos mängimist. Kui see pole just paratamatus. Ega me polegi laval väga palju paaris olnud, üks kümmekond ehk tuleb ära. «Ainult unistus», «Vana daami visiit» ...no ja siis muidugi Brezhnevid, seal ma ka andsin loa, sest seal ei olnud midagi väga intiimset, proua Brezhnev oli rohkem nagu saatja.

Aga üldiselt, jah, ma ei taha. Sest äkki ma tean, ma mõistatan ära, kuidas, millega ta mulle vastab, aga mulle meeldib, et partner laval oleks võõras, oleks mõistatus, uudis.

Ega ma kodus ka teatriasju ei aruta, see on rangelt näitejuhi asi. Keegi ei usu, aga isegi Brezhnevite tegemise ajal me ei rääkinud kodus sellest üldse. Me oleks ju kohe kaklema läinud! Rangelt ainult teatris, kodus teine teises toas.

Pärnu ajal käisime nädalas paar korda võrkpalli mängimas, mina olin mängus see, kes pidi palle siis ette tõstma ja Lembit alati pahandas, kuidas sa mulle palli annad, ikka oli kas liiga kõrgelt või madalalt. Imelik asi, aga Heino Raudsik jälle oli alati rahul: küll, sina, Herta, oskad hästi ette anda. Nii et ei, ma parem väldin neid kokkupuuteid. Isegi alt, saalist ei meeldi vaadata. Oma inimese juures näed ju nii palju vigu.

Ta hakkas ju ikka väga hilja tõelisi osi mängima. Mina hakkasin siis juba näitlejana lõpetama, kui tema alles alustas. Aga ma mäletan, et juba siis, kui ta igal õhtul kõndis laval, kaigas käes, juba siis ma nägin kuskilt läbi, et ta tegi seda väga ausalt.

Jaan Tooming kraamis tast «Põrgupõhjaga» palju välja ja see oli ikka suurest kriisist väljatulek. Ta käis ju mitu korda lahkumisavaldusega ringi, paar korda andis sisse ka. See oli veel teine aeg, kus ikka anti aega oodata.

Nüüd kui hällist välja kukud, pead kohe olema näitleja valmis. Ird oli veel selline, kes hakkas sinust midagi välja pressima, nii ta ütleski - nüüd ma pean selle sinust välja pressima. Jah, mees ikka vaevles väga ja ta peitis seda endas. Teda võib kergesti rivist välja lüüa, aga ta ei näita seda välja, võõras ei pruugi seda taibata. Mina olen kohe valmis vastu hakkama!

Aga nii kui see töö algas, ma aimasin kohe, et ta saab suurepäraselt hakkama. Noh, heasüdamlik mees ta ju on... Mõnikord räägin mina pika jutu maha, mõtle! ta ei vasta mulle midagi, temaga ei olegi võimalik vaielda. Mõnikord teeb see südame päris täis, et ma ei saa tal hinge täis teha. Ta on valmis ka minu vigu kinni mätsima.

Söögitegemine ja poeskäimine on meie peres rohkem tema asi. Mina ei tea, kus poed ongi ega midagi. Ükskord oli Lembit kuhugi ära sõitnud, pidin ise poodi minema, hakkan seal kana valima, kui müüja tuleb küsima: oi, kas teie teenija on haigeks jäänud?

Üks kord, kus ta mind tõesti vapustas, on seotud tema isaga, keda ta kohutavalt armastas. Tallinnas oli laulupidu ja isa oli juba üsna haige, aga Lembitu toel tuli ta ikkagi rongkäiku vaatama. Olime Russalka juures rongkäiku kiikamas ja äkki näen, et Lembit on tõstnud isa üles inimeste kohale, et ta rahva vallist üle näeks. Ta ütles: isa, see on nii ülev, sa pead seda nägema!

õige suurem rõõm talle oleks kindlasti mitte materiaalne asi, palju rohkem oleks mõni hea sõna. See on nagu palsam tema hingele, suurim kink. Salapärast ja keerulist inimest ei oska ta vastu võtta, sest ta ise on väga lihtne ja tal on süda varuks võtta igale rollile.

Tema ehk isegi ei vaja näitejuhti nii palju kui mina, mina näen ehk ainult oma rolli, mitte tervikut. Võibolla on see ka sellest, et ta on ise natuke lavastamist proovinud, aga mina olen näitejuhina - tühi plats. Näen vigu, aga aidata ega õpetada ei oska.

Ega ei oskagi öelda, kas ta on rohkem traagiline või koomiline näitleja, ikka koos, ikka traagika ja koomika koos, ta paneb ikka traagikat ka igale poole. «Põrgupõhjat» tegi ta jälle kohutavalt siiralt.

Aga mis talle üldse ei sobi?... Oota, ma kohe mõtlen, millega ta vahele jääks... Noh, ehk niisugused lakeid, helesinised armastajad - niimoodi vist öeldakse, jah? Üksjagu ta neid Pärnu ajal tegi, aga ilmselt siis ei läinudki päris hästi läbi...

Kuule, ega sa nüüd ometi kogu seda juttu kirja ei pane? - Inimesed mõtlevad, et Elviste on lolliks läinud, teeb Eelmäest suure näitleja! Kui sa ehk paar lauset siit saad... Aga veel võid panna, et ma pean Eelmäest väga lugu. Ja ma soovin talle head tervist - eks see vist see armastus ongi?