Seisundid enne objekti sündi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KÄRT HELLERMA
Tallinna galeriis Sammas avas eile oma näituse «Ühtteist asjadest» disainer Aleksander Jakovlev (44), kes on ühtlasi Tallinna Kunstiülikooli õppejõud, õpetades seal tootesemantikat ja tehiskeskkonna arheoloogiat.
Olen õpetanud ka projekteerimist ja otseselt tootedisaini puudutavaid erialasid, lisas Jakovlev, kes on oma sõnul suurema osa elust olnud vabakutseline või eraettevõtja.
Näitus on esmapilgul natuke harjumatu, koosnedes niisugustest komponentidest, mida ühel tavalisel näitusel kõrvuti ei näe. Jakovlev eksponeerib Sambas sõbralikus ühenduses lampe, toole ja õlimaale. «Ilus tool» on ka ühe maali nimi, kuid enamasti maalidel lampide ja toolidega nähtavat pistmist pole.
Suurelt osalt abstraktse koega maalidel on üldse põnevad nimed, näiteks «Iiri munk», «Suitsuvärviline Gooti Surm», «Üks lisaks», «Rootsi planeet». Ühe halogeenvalgusti nimi on «Ei Mingeid Putukaid».
Kuidas seda näitust peaks vaatama?
Ootasin seda küsimust. Tavaliselt kannab moodne maailm endas tekstilisi narratiive, manifeste, kontseptsioone. Selle näituse eesmärk on objekt osaliselt kunsti tagasi tuua. Mulle on silma torganud, et objekt on kunstist praegu taandunud. Kui objekt ka on, siis viitab ta mingile tekstilisele tõele, süntaktilisele korrale, mis on keeleline, õieti kirjalik, selgitas Jakovlev, märkides, et tööstusdisaini puhul objektist mööda ei saa. Objekt on disaini sisu, täpsemalt seriaalne objekt.
Näitusel näha olevad eksponaadid aga pole kunstniku kinnitusel tööstustooted. Maalid ei ole disain. Nad on kaugel seerialisusest ja disaini lõpplahendusest. Maali peal on see aeg, moment, seisund, kus objekti tegelikult veel ei ole. See on pilguheit sellesse, mida disainer teeb enne, kui toodet hakatakse tegelikult tehnoloogiliselt tootma.
Niisugust seisundit on Jakovlev püüdnudki väljendada maali kaudu. Maali peal on esimene aste enne objekti sündi. Objekti veel ei ole, aga on objekti tunne.
Seisundliku maailmapildi sees on kunstniku kinnitusel igasuguseid asju.
Tema jaoks on tähtis see punkt, mis pole enam vaimne maailm, aga pole ka veel materiaalsena fikseerunud. Seal tekkivad märgid saavad nähtavaks. Nendest märkidest tekivad hiljem asjad. Paraku jääb väga palju seisundeid ka püüdmata, kahetses kunstnik.
Jakovlev näib oma töid võtvat äärmiselt tõsiselt, olenemata kunstiliigist, kuhu need parasjagu kuuluvad. Õlimaali puhul värv kohustab. Maal üldse kohustab olema täpne.
Jakovlevi radikaalselt subjektiivsed objektid on igatahes ligitõmbavad ja atraktiivsed, kuuludes kuhugi reaalse disaini ja abstraktse idealismi vahealale.