«Inglise patsiendi» tõeline elulugu, FILM

URMAS BERECZKI

Tihti loob elu palju fantastilisemaid tõestisündinud lugusid kui kirjanike fantaasia. Nii oli see ka ühe aasta kõige menukama filmi «Inglise patsient» peategelase prototüübi, beduiinide hulgas «düünide isana» tuntud krahv Almásy puhul.

Inglise patsient oli tegelikult ungarlane László Almásy. Ta sündis aadliperekonnas, tolleaegses Lääne-Ungari mõisas Borostyánkô’s, mis praegu asub Austria territooriumil ja kannab nime Bernstein.

Tema isa György Almásy juhtis sajandi alguses Sise-Aasia ekspeditsioone ning oli sellel territooriumil üks väljapaistvamaid geograafe, geolooge, zoolooge ja etnolooge.

Tema poeg aga tundis algul huvi ainult tehnika vastu. Ta meisterdas endale purilennuki, millega kukkus alla ning murdis kolm ribikonti. Keskkoolis käis ta Inglismaal, kus valmistus inseneriks saama.

1914. aastal kinkis isa talle kasutatud lennuki. Kodumaale naastes astus ta vabatahtlikult Austria-Ungari armee lennuväkke. Temast sai kuulus Esimese maailmasõja lendur, kes sai oma vapruse eest mitu autasu.

Krahvitiitlita krahv

Tegelikult polnud László Almásyl krahvitiitlit. Räägitakse, et see jäi talle külge siis, kui ta 20ndate aastate algul kuningas Karl IV tema riigipöördekatse ajal sõidutas. Kuningas nimetas teda, arvatavasti ekslikult, järjekindlalt krahviks.

Almásy ise kirjutas krahvitiitli kasutamise kohta ühele sõbrale järgmist: Mõtle, kui tihti peame vennaga protesteerima, kui meid krahvideks kutsutakse. Nähtavasti kutsuvad meid paljud nõnda, et rahuldada oma edevust. Igatahes 1926. aastal, kui ta Steyr’i vabriku esindajana Egiptusesse läheb, tuntakse teda juba krahvina.

1929. aastal reisib ta Steyr’i katseautodega Ida-Aafrikas. Oma «40-päevasel reisil» läbib ta Sudaani sood ja Egiptuse kõrbe mööda igivanu, unustatud karavaniteid.

Ehk kuulis ta selle reisi ajal esimest korda legendi keset tundmatut kauget kõrbe asuvast imeilusast oaasist Zarzurast. Sajandi algusest peale üritasid inglise maadeuurijad kahe miljoni ruutkilomeetri suuruses Liibüa kõrbes selle jälgi leida. Mitmed neist olid isegi autoekspeditsioonidega katsetanud, kuid asjatult.

Lendurist kõrbeuurija

1930. aastast töötas Almásy Kairo Kartograafia Ametis. Ta oli esimene, kes hakkas kõrbe uurimiseks kasutama lennukit. 1931. aastal ostis ta Inglismaalt odava lennuki, et hakata uurima kuningliku Egiptuse vürsti Kemal el Din’i poolt hiljuti kõrbeplatood Gilf Kebiri. Egiptuse kohal sattus ta lennuk aga tormikeerisesse ja kukkus alla.

Aasta hiljem pakkus oma lennukit noor inglane sir Robert Clayton, kuid kuna ekspeditsioon polnud küllaldaselt ette valmistatud, muutus vahekord Claytoniga varsti pinevaks. Nad jõudsid küll platoo Gilf Kebiri lääneservani, kuid sissepääs oaasorgu jäi leidmata.

Nende vesi oli peaaegu otsas, kui Almásy otsustas eluga riskides üksinda jätkata. Ta jõudiski Kufra oaasi Liibüa kõrbes, mis sel ajal oli juba itaallaste poolt okupeeritud.

Claytoni ekspeditsioon avastas vahepeal õhust kolmest Zarzura orust juba kaks. Clayton ise suri, kuid ta lesk jätkas uuringuid koos Almásy rivaaliga. Ungarlase otsingud osutusid siiski tulemusrikkamaks. Ta leidis kolmanda Zarzura oru ja Vadi Sura ehk «Maalingute oru» suurepäraste koopajoonistustega.

Hiljem avastas ta Uweinat’i mägedes, Ain Dua nimelise allika kõrval rea eelajaloolisi kaljumaale. Egiptuse kuningas Faud kutsus ta isiklikule audientsile ja tänas teda Egiptusele osutatud teenete eest.

«Krahv» oli värvikas isiksus, suurepärane piloot ja autojuht. Kõrbes orienteerus ta nii hästi, et võitis araablastegi tunnustuse. Teda hakati kutsuma Abu Ramala’ks ehk «düünide isaks». Peale ungari, inglise, saksa, prantsuse ja itaalia keele valdas ta vabalt ka araabia keelt, koduselt liikudes niihästi beduiinide onnides kui ka kuninga õukonnas.

Kahtlane element?

Kuna Almásy oli ungari reservohvitser, kutsusid sakslased ta 1941. aastal Põhja-Aafrika rinde avamisel teenistusse. Kõrbe kaardispetsialistina kasutati teda kaartide kontrollimisel ja luureülesannetel. Ta õpetas pääste-, esmaabi- ja ellujäämisoskusi ning taktikat kõrbes.

Hiljem kutsuti ta Rommeli Aafrika armeesse, kus sai tuntuks mitme hulljulge ettevõtmisega. Tuntuim nendest oli aktsioon varjunimega «Salaam». Ta pidi viima kaks saksa agenti Tripolist üle inglaste territooriumi okupeeritud Egiptusesse. Edasi-tagasi teekond autoga oli 5400 kilomeetrit pikk ja viis suures osas läbi vaenlase tagala. Sõit läks korda, keegi reisijatest kannatada ei saanud. Eduka retke eest sai ta Raudristi ordeni.

1945. aastal arreteeriti ta «kahtlase elemendina» Nõukogude armee poolt, kuid sai uuesti vabaks. Sama aasta sügisel arreteeriti ta uuesti ja rahvakohus tahtis ta sõjakurjategijana süüdi mõista. Tema saksakeelne raamat, «Rommeli armeega Liibüas» tembeldati fashistlikuks propagandaks.

Kahetunnises kaitsekõnes olevat Almásy tutvustanud oma tegevust uurijana ja maadeavastajana, laskmata end publiku negatiivsest hoiakust häirida. Kui ta oma jutu lõpetas, hakkas kuulajaskond plaksutama ja ta vabastati.

Pärast seda lahkus Almásy kiiresti Läände, kuni 1948. aastani oli see Ungaris võimalik. Varsti oli ta uuesti Kairos, kus ta soojalt vastu võeti. Ta asus võitlema kõrbeuurimisinstituudi loomise eest. Lõpuks läks ta unistus täide ja 1951. aastal nimetati ta instituudi direktoriks. Paraku ei jõudnud ta oma tööd aga alustada, sest oli juba raskesti haige. Varsti pärast seda suri ta Salzburgi haiglas düsenteeriasse ja maksapõletikku. Või oli tema surmas siiski süüdi mõni salateenistus, nagu väidab temast loodud legend?