Teine kuningas, JUTT

MART KIVASTIK

Ta kuuleb oma nelja naist kohtusaali tulemas - Priscilla, Anna, Babette ja Laura - kõik olid ta maha jätnud. Ta luges neile öösiti voodis luuletusi, istus, küünal käes, aknalaual ja vaatas tähti ja luuletas koiduni, kuni neil uni peale tuli ja nad Kunsti sündimise sisse magasid. Ta kosis järgmise muusa ning rändas unetuna ka kõik järgmised ööd, kuni lõpuks mõisteti, et kuninga naiseks olemist on võimatu taluda, hoolimata trooniga kaasnevast hiilgusest ja aust.

Aastaid tagasi, kui olime esimesel kursusel, saadeti meid kolhoosi kartuleid korjama. Meid oli umbes nelikümmend naist ja kakskümmend nolki, kellest osa oli just sõjaväest tulnud ja oskas vene keeles ropendada. Naised olid äsja keskkooli väga hästi lõpetanud ja tassisid kolhoosi kohvritega raamatuid, et keegi ei kahtlustaks neid mittelugemises. Kõik luuletasid, isegi äsjased sõdurid. «Sirbiga» ei juletud peldikusse minna, ka siis, kui muud võtta ei olnud. Tulevikus kavatseti saada vähemalt kirjanikeks ja luuletajateks, või siis ajakirjanikeks, või siis minna luuletajale mehele, kui ise luuletada ei õnnestu. Inimesed, kes olid luulega vähem kokku puutunud, kaotasid sellises vaimuseltskonnas pea ega jaksanud maast mugulat haarata.

Kolhoosnikud ei suutnud ära imestada, nad nägid selliseid imeloomi igal sügisel, kuid aasta jooksul asi ununes, ja siis tuli ikka ja jälle üllatuda, kui septembris peaegu et sada tulevast luuletajat, kirjanikku ja nende naist põllule õhkama jõudis. Nende hulgas oli ka Priscilla - Lembit Kurvitsa neljas naine, kellest poeet tol korral veel midagi peale järjekorranumbri ei teadnud. Nii rühmas Priscillagi põllul, näputäis poeesiat taskus, ja kui traktor mööda oli kihutanud, luges Priscilla endale nobedasti tankat, rohkem aega ei olnud, sest traktor tuli uuesti.

Aasta hiljem läks ülikoolis kõmu lahti, et Kurvits oli Priscillale ettepaneku teinud. Ise töötas ta sellal kiirabis, mehena, kes tõstab kanderaami autosse ja sealt haiglasse. Ma usun, et tema ametinimetus oli halastajavend. Õhtuti poeet luuletas. Kui Priscilla kooli jõudis, tõttasid kursusekaaslased pärima, et kas see on tõsi? On see siis tõsi, Priscilla? Me kuulsime, et sa lähed Kurvitsale mehele!

Priscilla ei öelnud midagi, kuid õrnroosakas õhetus põsil reetis tema südame saladuse. Priscilla oli rängalt armunud. Ju vist seetõttu olid Kurvitsa luulekogud meie kursuse üliõpilaste hulgas populaarsed. Niipea kui kuningas midagi ilmutas, tõi Priscilla selle kohe lugeda. See võib ka vale olla, sest palju aega on mööda läinud, kuid ma ei suuda välja mõelda ühtegi teist põhjust, miks Kurvitsa luulekogud meil loengu alguses käest kätte rändasid. Ma mäletan, et esimesed mõtteterad, mida me Kurvitsalt lugesime, olid jahmatavalt mittemidagiütlevad. Kurvits oli just jõudnud õnnetusse loomeetappi, mil esialgne ootamatu edu halvas ta enesekriitilist vaimu. Talle tundus, nagu oleks iga tilk tatti, mis ta ninast pudeneb, väärtuslikum kui tsaari krooni kivi. Ja seetõttu kirjutas ta oma luulekogusse jubedusi nagu - olen alati arvanud, et inimene olla on raske, aga mitte kunagi, et nii kole raske.

Mõni aeg hiljem, kui Priscilla oli juba akadeemilisele jäänud, kuulsin ma järgmist lugu. Kui Kurvits oma esimese kogu kirjastusse viis, siis ta jalad värisesid. Ta ei teadnud, kas teda üldse sisse lastakse, ja kui lastakse, kas teda üldse loetakse, ja kui loetakse, siis ei saada aru, kui hea luuletaja ta on ja talle näidatakse viisakalt ust nagu tuhandetele teistele poeedikspürgijatele, kes oma käsikirjadega toimetusi ummistavad. Kuid siis ühel päeval sai Kurvits millegipärast lugeda üht kirjastuse siseretsensiooni, mille oli kirjutanud Mats Traat. Ja Mats Traat kirjutas lause, mis muutis Lembit Kurvitsa elu täiesti, või hoopis lause, millest Kurvitsa biograafia algab. Lause ise kõlas nii - KAS TÕESTI ON SÜNDINUD UUS JUHAN LIIV!?

Ma ei tea, mida Lembit tundis, kui ta seda luges, aga ma kujutlen, kuidas need sõnad tema kõrvadest ajusse pugesid, alateadvuses kinnistusid, mööda selgroogu alla kihutasid, varvastes kummitasid ja nina sügelema ajasid. Mõte, et TEMA ONGI JUHAN LIIV, ei jätnud Lembitut enam maha. Ta ei maganud ega söönud. Ta pillas kanderaami käest, sest oli keset tööd mõtlema jäänud, ta kõndis öösiti toas ringi ja ei laskunud Priscillal, Babettel, Anettel ja Laural ega ühelgi teisel armsamal magada ja seletas, et ta ongi Juhan Liiv, ta on taaskehastunud!

Kes siis oli Juhan Liiv? hüüdis Lembit. Ta ei olnud hull luuletaja, kelle Tuglas suuremeelselt kuulsaks tegi. Ta ei olnud nõrganärviline nälgiv kirjamees, kes oma kuue ohverdas, et Estoniat ehitada, ei olnud vallasant ja kerjus ega hull marginaal - Juhan oli kuningas. Juhan oli ainus Eesti oma kuningas, kuid seda ei uskunud keegi peale tema, kuigi Poola rahvas oli raudteejaamas põlvili, nagu on kirjutatud Remsu filmistsenaariumis, mida ei ole teoks tehtud vaid seepärast, et see on liialt tõsi. Nii on poolakad oodanud tuhande kaheksasaja seitsmekümne viiendast aastast saadik, kui kuningas sündis.

Kuid Juhan Varssavisse ei jõudnud, sest tal polnud piletiraha. Kurvits jõuab. Kui Kurvits Varssavisse saabub, kihutab Walesa talle neljahobusetõllas vastu, kuldsed rakmed säramas. Söetöölised tõusevad kaevandustest ja kingivad naasnud kuningale kanaarilinnu ning Solidaarsus kuulutab end orjade parteiks. See on tõsi! hüüdis Lembit tol ööl ja Priscilla nuttis vaikselt voodis, sest tal polnud aimugi, millega see kõik lõpeb. Kuningas oli sündinud.

Ja jälle aastaid hiljem, kui kõigist meist, kes olid tollal kartulipõllul luuletusi lugenud, ei olnud ühtegi luuletajat võrsunud, lugesin ma «Postimehest» Kurvitsa luuletusi. Nad olid vaiksed nagu sosin. Nad olid vaoshoitud ja kurvad. Need olid segatud Rilkest ja Kaplinskist ja alles tol korral sain ma aru, et Mats Traadil oli olnud väga õigus, kui ta kirjutas selle lause siseretsensiooni. Ainult...kas ta oleks pidanud selle välja ütlema? Siis tuli mulle Kurvits meelde. Mulle tuli ka Priscilla meelde, kes oli end Kurvitsast juba lahutanud.

Esimest korda nägin ma Kurvitsat «Püssirohus» siis, kui ta oli veel oma kolmanda naise mees. On inetu rääkida, aga millegipärast ei ole poeedid ise sama kaunid, kui on nende surematu luule. Kurvits nägi just selline näss välja, kellest võis juba kaugelt aimata luuletajat. Ta mökitas ja latsutas huuli, ta ajas purjus joga ja räuskas. Temast püüti eemale hoida. Ta oli üsna kulunud riietes, sest kiirabi teda enam tööl ei hoidnud. Ta töötas Tartu Lutsu raamatukogus, istus valvuriruumis ning jälgis, et raamatusõbrad paneksid raamatukogust lahkudes selga sama mantli, mida nad tulles kandsid, mitte parema. Ja kui keegi mööda läks, kes vähegi tuttav oli, üritas ta raha laenata.

Luuletajat on kümme korda armsam lugeda kui tunda. Mida viletsamaks muutus Kurvitsa väljanägemine, seda kaunimalt kõlas ta looming. Kurvits on kirjutanud luuletusi, mis jäävad igaveseks olema osaks kogu maailma kunstist. See kõlab küll liiga suurelt ja õõnsalt, kuid teinekord ei olegi muid sõnu. Kuid kuna Kurvits on oma muu elu korraldamisel kas siis kogemata või tahtlikult niivõrd saamatu olnud, ei ole tal vist niipea lootust tõsta oma mainet luuleajaloo edetabelis. See juhtub kunagi hiljem, kui me teda ennast enam ei mäleta, kui meid enam ei ole.

Kurvitsa usk oma kuninglikku missiooni on sedavõrd täiuslik, et ta ei lõpeta enne, kui on suletud elu lõpuni hullumajja või mingisse kaugemasse vanglasse. Mis oleks saanud, kui Mats Traat oleks oma saatuslikud sõnad Juhan Liivist enda teada jätnud? Ehk oleks Kurvits vaikselt edasi luuletanud, haigeid tassinud ning Kultuurkapitalist toetust saanud. Ehk oleks ta võtnud viienda naise ja talle öösel ette lugenud? Keegi ei tea, kas ta on hull või loll, või kurjategija, sest tundub, et kohus jätab ta seekord ellu. Järgmisel korral see nii lihtsalt ei lähe, sest mees, kes on otsustanud oma osa kuni eesriide langemiseni ära mängida, leiab alati ettekäände, et tapalavani jõuda.

Ma ei tea kui vana Kurvits on, vist üle neljakümne, kuid mõni aasta tagasi, kui ta veel raamatukogus tööl oli, otsustas ta oma juubelit tähistada. Ses suhtes pole ta mingi erand. Alles tegi seda Sass Müller, kellele tundus, et muidu hakkab legend tuhmuma ja ta ei erine enam karvavõrdki teistest Tartu parmudest. Sass võttis oma tähtpäevast viimase välja, sest ta teadis väga hästi, et järgmine võimalus tuleb alles kümne aasta pärast.

Kurvitsal ei olnud päris samasugused plaanid. Tema oli veendunud, et ta on kuulus. Ta rabas mu kinni keset tänavat ja käskis stsenaariumi kirjutada, sest õige pea tahab Eesti Televisioon temast filmi teha, sest geeniustest tehakse alati film, enne kui nad surevad. Ta ütles, et rahamuret ei ole, ja kui sünnipäev kätte jõuab, siis vaatab kogu meie väike rahvas seda telekast pealt. Konks on selles, et film jäi tegemata! Aga mida see tähendas? See tähendas, et Kurvitsa biograafias tekkis lünk, mille ta pidi igal juhul täitma. Tuli välja, et ta on kuningas, kuid filmi ei tehta! Et ta on geenius, kuid teda ei võeta tõsiselt. Et ta on küll nii hull, et pensioni saada, kuid mitte nii, et teda usutaks.

Ta pidi midagi ette võtma. Keskmine luuletaja on vähemalt sama edev kui Eesti president. Ta tahab, et teda märgatakse, et teda pannakse tähele, et temast kirjutatakse, et temast loetakse, et tema pilt oleks televiisoris ja ajalehes, et tema luule oleks kohustuslik kirjandus - siis võib ta rahus surra. Mitte sekunditki enne. Surm tundmatuna ei rahulda ühtki eesti luuletajat ja kõige vähem Lembit Kurvitsat. Mis ta tegi? Ta peksis kirvega naabri ukse sisse. Mida veel?

Peab kohe ütlema, et Kurvits, kes on kirjutanud vähemalt kümme imelist luuletust, ja seega ära teeninud suure pildiga loo mistahes kunstiajaloos, proovis kasutada ka õilsaid teid oma loomingu jäädvustamiseks. Ta esines «Illegaardi» õuel. Oli kevad ja Kurvits ronis umbes meetri kõrgusele trepile ja luges oma luuletusi. Ma ütlesin juba, et ta latsutab huuli ja pritsib sülge ja seetõttu hakati itsitama, kui Lembit pjedestaalile turnis. Kuid kui ta kõnelema hakkas, jäädi kuulama. Kui ta oli ära öelnud esimesed sõnad, lõpetasid mehed õllejoomise. Ta esines, ja me hoidsime hinge kinni ja püüdsime mitte liiga välja näidata, kuid me ei saanud endale tunnistamata jätta, et ta oli suurepärane. Ta esines ehk pool tundi, kuid keegi ei lällanud, hoovis oli haudvaikus. Siis ronis ta postamendilt maha ja läks.

Kurvitsa viimane etendus toimus Varblase sünnipäeval. Siis, kui ta oli ka raamatukogust lahti lastud, kui ta oli hullukas olnud ja invaliidiks tunnistatud. Minu teada sai ta selle eest seitsesada krooni kuus ja oli väga rahul. Kuningas ei tohi üle tuhande saada, sest seda oleks liialt vähe. Kas kõik või ei midagi.

Varblase sünnipäevale ei olnud Kurvitsat mitte mingil juhul kutsutud, sest üks luuletaja ei taha enda kõrval teist näha. Parem kui nad elavad eri linnades, parem, kui eri riikides, parem, kui nad üksteise olemasolust ei aimakski, muidu võib juhtuda, et küsid peeglilt, kuidas lood on, ja peegel ütleb, et sina oled küll hea, aga seal Supilinnas on veel üks poeet, kes... sellist asja ei ela luuletaja üle. Ta on üksi ja ainulaadne, isegi siis, kui teised seda ei mõista. Kuid Kurvits trügis Varblase neljakümneneljandale sünnipäevale väevõimuga sisse ja oli juba enne täis. Ma ei usu, et see oli juhus. Ta istus mõnda aega rahulikult ja ütles siis - mu härrad, mu daamid, ma loeksin teile ühe luuletuse!

Varblane kahvatas, ülejäänud adusid pinget õhus. Parem oleks Kurvits öelnud, et kuule, Varblane, ma magasin su naisega, see oleks andestatud. Aga Kurvitsal oli plaanis suisa mõrv - luuletamine teise luuletaja kodus. Ta luges ühe oma kümnest surematust luuletusest, ja kui ta lõpetas, tahtis Varblane ta elusalt keeta. Kuid ta esines nii kaunilt, et kõik ülejäänud andestasid talle, ega öelnud halvasti, ega ajanud teda ära, isegi siis, kui ta tugitooli magama jäi. Mis ta unes nägi? Ma usun, et ta nägi Varssavi raudteejaama põlvili söetöölistega, kanaarilinnuga puuris.

Me hakkame lõpule lähenema, kuid ei tea päris täpselt, milline see tuleb. Sügisel tuli Lembit mulle Veski tänaval vastu. Sadas poolvihma või lund, Kurvits oli aluspükstes ja teda oli juba kaugelt näha - ta jõllitas enda ette, unustamatu kuriteo suunas. Ta juuksed olid märjad, aluspükste vahelt vilkusid roosad munad, tal olid mustad sokid ja kingad ning ta ei tundnud külma, vaid koledat viha. Ta läks otse edasi, justkui oleks tal rööpad all, ja kadus Tähtverre. Hiljem rääkisid teised, et ta läks oma endise naise korterisse ja kitkus peldikupoti põrandast nagu maltsa ja keerutas seda pea kohal ja viskas lõpuks kodukristalli riiulisse, mida ta endine äi oli kalliks pidanud. Ta lõhkus korteri maatasa ja ähvardas naise tappa ja oma tütre vägistada, kuni äi lõpuks jahipüssi haaras ja Kurvitsale kuulid jalgadesse kihutas. Korter ujus poeedi veres.

Kui politsei kohale jõudis, oli Kurvits kägaras põrandal ja jooksis järjekindlalt verest tühjaks. Ta viidi kõigepealt haiglasse ja alles sealt türmi, sest kui oleks tehtud vastupidi, oleks ta enne kohut hinge heitnud. Mitte ükski kohus maailmas ei luba sellel sündida. Hiljem, kui haavad juba paranenud olid, viidi ta haiglast vanglasse, kuigi Kurvits oli vist lootnud, et ta pannakse hoopis hullumajja. Nii loll ta siiski ei olnud, et oleks uisapäisa lõhkuma läinud. Ta lootis õige pisut oma tiitlile ning paberitele, mis tõendasid, et ta pole mitte mõrtsuk, kaabak ega lakekrants, vaid hoopis Poola kuningast vagabund, kes näeb küll täpselt kurikaela moodi välja ja teeb samasuguseid sigadusi, kuid kellele tema paberite tõttu antakse andeks. Kuid kohus ei tundnud kuningat ära ja määras Kurvitsa türmi.

Võib kujutleda, kui raske oli kohtunikul otsust langetada. On üsna kindel, et vanglas tehakse Kurvitsale ots peale ja siis oleks justkui kohus süüdi, et vaimuhaige eesti parim luuletaja (Kurvits pole selles kunagi kahelnud) on läinud kõigi geeniuste teed, alates Oscar Wilde’ist kuni Poola Juhani endani. Võib arvata, et kohtunik ei saanud öösel magada ja nuttis pisut pidzhaama kraesse, kuni tuli järgmine kohtuistung, mis Kurvitsa hullumeelsuse tõttu vabastas.

Kuid nüüd ei saa omakorda rahu süütult kannatajad, kellel ausalt öeldes on üsna ükstapuha, kas meil on üks luuletaja vähem või rohkem, kes tahaksid lihtsalt üsna rõõmsalt oma uute meeste ja laste ja kristalliriiulitega elada, kuid ei saa, sest Kurvitsal on hirmus isu igavikku jõuda, kuid kuna teda tähele ei panda, tuleb aeg-ajalt sooritada tegusid, millest lehed kirjutaksid.

Kui Laura, Priscilla, Babette ja Anna koos Kurvitsa jõmpsikatega omakorda järgmise istungi võidavad, läheb Kurvits muidugi kinni, aga siis omakorda jääme nutma meie, kes me teame, et Kurvitsa veendumus oma geniaalsuses ei olegi alusetu. Mis teha, paganapihta, oleme väike rahvas, aga juba teine kuningas, eelmisest pole veel sadat aastatki möödas?

Üks võimalus muidugi on. Kui Kurvitsa kohtuistung oli lähenemas, käis «Illegaardis» Priidu Beier, kes seal tavaliselt ei käi. Priidu süda valutas. Ta kartis, et kui asjad nii lähevad, nagu nad lähevad, siis sureb Kurvits varsti ära. Beier tahtis, et me leiaksime kõik koos mingi mõistliku lahenduse, et nii kannatanud kui ka kirjandussõbrad oleksid rahul. Ta rääkis mulle ühest süstist. See pidi inimese korralikuks muutma. Kui Kurvitsale määratakse kas siis kohtu poolt või hullumajast neid süste, siis olevat lootust, et ta ei lähegi enam kirvega vehkima.

Ma loodan, et see jutt on tõsi. Ja mul on hea meel, et on olemas Beier, kes sellest süstist teadis. Kahju on muidugi nendest eelmistest kuningatest, geeniustest, häälekuuljatest ja muidu jeannedarc’idest, kes kõrbesid tuleriidal, rippusid võllas või mädanesid ahelais, kuid kellest sadu aastaid hiljem on räägitud vaid head. Kui oleks siis see süst olemas olnud, millest Beier teadis, oleks kõik läinud teisiti. Vähemasti võiks esimene pauk, mis poeedi kannikasse susatakse, olla pühendatud kõigile neile, kes ei jõudnud õiget aega ära oodata.